Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Erik Gamzejev: põlevkivi - kas võtta või jätta?
Eesti peamise maavara - kukersiidi ehk põlevkivi - kasutamisega seoses on riik seadnud kaks vastandlikku eesmärki.
Ühelt poolt oodatakse põlevkivitööstuselt panust majanduskasvu ja ekspordi suurendamisse, priskemaid maksutulusid ja rohkem töökohti. Samas sätestab praegu kehtiv põlevkivi kasutamise riiklik arengukava, et aastaks 2015 on seatud sihiks põlevkivi kaevandamismahu vähendamine 15 miljoni tonnini aastas. Muu hulgas on kirjas seegi, et eesmärgi saavutamiseks võib osutuda vajalikuks nii põlevkivielektri kui põlevkiviõli ekspordi piiramine.
Sellele vastuolule vaatamata kulutavad suuremad põlevkiviettevõtted, nagu riigile kuuluv Eesti Energia või Eesti erakapitali valduses olevad Viru Keemia Grupp ja Kiviõli Keemiatööstus praegu kokku miljardeid eurosid uute õlivabrikute rajamiseks. Näiteks eile sai nurgakivi VKG teine Petroteri õlitehas.
Majanduslikus mõttes on tegu tasuva äriga, mis toob jõukust omanikele ning annab tugeva panuse riigi majandusse ja eelarvesse. Praeguse valitsusliidu programmis on põlevkivi kohta kirjas, et eelistatakse meie maavara suuremat väärindamist ja põlevkivitööstuse arendamist.
Eesti Energia ja VKG selles vaimus tegutsevadki, püüdes lähiaastatel mitmekordistada õli tootmist, et saavutada piisavalt suur maht, mille puhul muutuks mõttekaks ka põlevkivist diislikütuse tootmine.
Eesti Energia õlitööstuse juht Igor Kond kinnitab, et kui praeguse naftahinna taseme juures toob tonn põlevkiviõli 18 eurot kasumit, siis järeltöödeldud õli korral kerkiks kasuminumber 32 euroni. Läinud nädalal Jõhvis toimunud konverentsil "Põlevkivi - kelle rikkus?" kirjeldas ta värvikalt, kuidas õlitööstuse tormiline areng mõjub positiivselt Ida-Virumaale ja Eestile tervikuna.
Loogiline, et õlitootmist järsult kasvatades läheb tarvis ka rohkem põlevkivi. Kavandatava Uus-Kiviõli kaevanduse sotsiaalmajandusliku mõju analüüsis on kirjas, et 2016. aastaks võib Eesti Energia aastane põlevkivivajadus kerkida üle 20 miljoni tonni. See võib olla tõelähedane arv, juhul kui õlitootmise suurendamise plaanid viiakse ellu, aga põlevkivielektri osakaal selleks ajaks märkimisväärselt ei lange. Iseküsimus on, kuidas Eesti Energia kaevandusettevõtted on suutelised sellist toodangumahtu soovitud ajaks tagama.
Lisaks vajab nelja aasta pärast ligemale viis miljonit tonni põlevkivi aastas ka VKG ning umbes kahe miljoni tonniga arvestab Kiviõli Keemiatööstus. Kõik see kokku tähendaks aastase põlevkivivajaduse paisumist 25-30 miljoni tonni kanti.
Veel kord meeldetuletuseks: praegu kehtivas põlevkivi kasutamise riiklikus arengukavas on maksimaalseks piiriks seatud 20 miljonit tonni eesmärgiga vähendada seda 2015. aastaks 15 miljoni tonnini.
Sellest tulenebki tõsine vajadus arutleda, kui palju ja mis otstarbel on Eestis mõistlik põlevkivi edaspidi kasutada. Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Enno Reinsalu ütleb, et teades kõiki energeetikasektori arengukavasid, võib konstateerida, et need kujutavad huvitatud isikute soovunelmatest kokkukeedetud sülti.
Otsustava tähtusega peaks olema, milline on riigi kui põlevkivi omaniku peamine huvi. Aga selle ühemõtteliselt selge sõnastamine ei ole sugugi lihtne. Tahaks loodust hoida ja põlevkivi säästa, aga samas tahaks raha ka. Kui põlevkivitööstus puuduks või tegutseks praegusest märksa väiksemas mahus, kas siis oleks meil elu Eestis parem? Ilmselt mitte.
Selge sihi seadmise muudab keerulisemaks seegi, et tuleviku kavandamisel tuleb arvestada nii energia- kui naftaturu hinnakõikumiste, aga ka üha rangemate Euroopa keskkonnanõuetega. Viimastest võib saada põlevkivitööstuse arendamise kõige siduvam kammits.
Sellega seoses on levinud ka seisukohad, et võibolla oleks Eestil mõttekas suurem osa suhteliselt odavalt kättesaadavatest põlevkivivarudest võimalikult kiiresti ära kasutada, sest paarikümne aasta pärast võivad Euroopa Liidu keskkonnareeglid selle sootuks keelustada. Paremat võimalust kui praegu ei pruugi põlevkiviga teenimiseks tulla. Seda muidugi juhul, kui Euroopa Liit oma praeguse kliimapoliitikaga ise ummikusse ei jookse. See võib juhtuda, kui teised konkureerivad maailma suured majandused Hiinas, Venemaal või ka USAs kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist sugugi sama innukalt ei piira ja Euroopa seetõttu ise end ebavõrdsesse seisu mängib.
Suurele hulgale tundmatutele teguritele vaatamata on Eestis põlevkivi kasutamise osas vaja jõuda ühiskondliku kokkuleppeni, mis sätestaks lihtsustatult öeldes, kui palju ja millistel tingimustel põlevkivi me paarikümne aasta jooksul maast välja võtame, mida sellega peale hakkame ning mis kasu ühiskond sellest saab. Sellist selgust vajavad nii ettevõtted, kes peavad tegema pika tasuvusajaga suuri investeeringuid, kui ka riik ja omavalitsused oma tulude planeerimisel.
Kõige suuremaks pähkliks sellisele kokkuleppele jõudmisel võib saada see, kuidas tagada, et mõjule pääseksid tõepoolest avalikud ja üldised huvid, mitte nende omad, kes suudavad teha kõige kõvemat häält või palgata osavaid lobiste.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on võimalik kuulata SIIN.
Sellele vastuolule vaatamata kulutavad suuremad põlevkiviettevõtted, nagu riigile kuuluv Eesti Energia või Eesti erakapitali valduses olevad Viru Keemia Grupp ja Kiviõli Keemiatööstus praegu kokku miljardeid eurosid uute õlivabrikute rajamiseks. Näiteks eile sai nurgakivi VKG teine Petroteri õlitehas.
Majanduslikus mõttes on tegu tasuva äriga, mis toob jõukust omanikele ning annab tugeva panuse riigi majandusse ja eelarvesse. Praeguse valitsusliidu programmis on põlevkivi kohta kirjas, et eelistatakse meie maavara suuremat väärindamist ja põlevkivitööstuse arendamist.
Eesti Energia ja VKG selles vaimus tegutsevadki, püüdes lähiaastatel mitmekordistada õli tootmist, et saavutada piisavalt suur maht, mille puhul muutuks mõttekaks ka põlevkivist diislikütuse tootmine.
Eesti Energia õlitööstuse juht Igor Kond kinnitab, et kui praeguse naftahinna taseme juures toob tonn põlevkiviõli 18 eurot kasumit, siis järeltöödeldud õli korral kerkiks kasuminumber 32 euroni. Läinud nädalal Jõhvis toimunud konverentsil "Põlevkivi - kelle rikkus?" kirjeldas ta värvikalt, kuidas õlitööstuse tormiline areng mõjub positiivselt Ida-Virumaale ja Eestile tervikuna.
Loogiline, et õlitootmist järsult kasvatades läheb tarvis ka rohkem põlevkivi. Kavandatava Uus-Kiviõli kaevanduse sotsiaalmajandusliku mõju analüüsis on kirjas, et 2016. aastaks võib Eesti Energia aastane põlevkivivajadus kerkida üle 20 miljoni tonni. See võib olla tõelähedane arv, juhul kui õlitootmise suurendamise plaanid viiakse ellu, aga põlevkivielektri osakaal selleks ajaks märkimisväärselt ei lange. Iseküsimus on, kuidas Eesti Energia kaevandusettevõtted on suutelised sellist toodangumahtu soovitud ajaks tagama.
Lisaks vajab nelja aasta pärast ligemale viis miljonit tonni põlevkivi aastas ka VKG ning umbes kahe miljoni tonniga arvestab Kiviõli Keemiatööstus. Kõik see kokku tähendaks aastase põlevkivivajaduse paisumist 25-30 miljoni tonni kanti.
Veel kord meeldetuletuseks: praegu kehtivas põlevkivi kasutamise riiklikus arengukavas on maksimaalseks piiriks seatud 20 miljonit tonni eesmärgiga vähendada seda 2015. aastaks 15 miljoni tonnini.
Sellest tulenebki tõsine vajadus arutleda, kui palju ja mis otstarbel on Eestis mõistlik põlevkivi edaspidi kasutada. Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Enno Reinsalu ütleb, et teades kõiki energeetikasektori arengukavasid, võib konstateerida, et need kujutavad huvitatud isikute soovunelmatest kokkukeedetud sülti.
Otsustava tähtusega peaks olema, milline on riigi kui põlevkivi omaniku peamine huvi. Aga selle ühemõtteliselt selge sõnastamine ei ole sugugi lihtne. Tahaks loodust hoida ja põlevkivi säästa, aga samas tahaks raha ka. Kui põlevkivitööstus puuduks või tegutseks praegusest märksa väiksemas mahus, kas siis oleks meil elu Eestis parem? Ilmselt mitte.
Selge sihi seadmise muudab keerulisemaks seegi, et tuleviku kavandamisel tuleb arvestada nii energia- kui naftaturu hinnakõikumiste, aga ka üha rangemate Euroopa keskkonnanõuetega. Viimastest võib saada põlevkivitööstuse arendamise kõige siduvam kammits.
Sellega seoses on levinud ka seisukohad, et võibolla oleks Eestil mõttekas suurem osa suhteliselt odavalt kättesaadavatest põlevkivivarudest võimalikult kiiresti ära kasutada, sest paarikümne aasta pärast võivad Euroopa Liidu keskkonnareeglid selle sootuks keelustada. Paremat võimalust kui praegu ei pruugi põlevkiviga teenimiseks tulla. Seda muidugi juhul, kui Euroopa Liit oma praeguse kliimapoliitikaga ise ummikusse ei jookse. See võib juhtuda, kui teised konkureerivad maailma suured majandused Hiinas, Venemaal või ka USAs kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist sugugi sama innukalt ei piira ja Euroopa seetõttu ise end ebavõrdsesse seisu mängib.
Suurele hulgale tundmatutele teguritele vaatamata on Eestis põlevkivi kasutamise osas vaja jõuda ühiskondliku kokkuleppeni, mis sätestaks lihtsustatult öeldes, kui palju ja millistel tingimustel põlevkivi me paarikümne aasta jooksul maast välja võtame, mida sellega peale hakkame ning mis kasu ühiskond sellest saab. Sellist selgust vajavad nii ettevõtted, kes peavad tegema pika tasuvusajaga suuri investeeringuid, kui ka riik ja omavalitsused oma tulude planeerimisel.
Kõige suuremaks pähkliks sellisele kokkuleppele jõudmisel võib saada see, kuidas tagada, et mõjule pääseksid tõepoolest avalikud ja üldised huvid, mitte nende omad, kes suudavad teha kõige kõvemat häält või palgata osavaid lobiste.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on võimalik kuulata SIIN.
Toimetaja: Rain Kooli