Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
NÄDALA INTERVJUU: Ene Ergma: ka poliitikuid ei kuulata
Riigikogu esimees Ene Ergma räägib ERRi uudisteportaali nädala videointervjuus muu hulgas erakondade poliitikategemise kriisist, "Harta 12-st" kui üle võlli läinud dramatiseerimisest, diskussioonikultuurist, riigikogu positsiooni nõrgenemisest, saadikupuutumatusest ja avatud valimisnimekirjadest.
Te olete põhiseaduse kohaselt äärmiselt mõjuvõimas inimene - sisuliselt teine pärast presidenti. Kas praegu ühiskonnas valitsevat erakondade poliitikategemise kriisi vaadates on teil ka tunne, et olete kuidagi isikult vastutav? Et ehk oleks pidanud väärnähtustele varem või teravamalt reageerima?
Loomulikult tunnetan ma tekkinud situatsiooni ja mul on väga kahju, et need halvad juhtumid on millegipärast kuhjunud kuidagi just selle aasta jooksul.
Alustame sellest, mis puudutas minu enda erakonda [IRLi liikmed korraldasid Vene ärimeestele raha eest Eesti elamislubasid -toim]. Me otsustasime selle küsimuse küllalt operatiivselt, leidsime, et need inimesed, kes selliselt käituvad (võib-olla nende patt ei olnudki kuigi suur, eriti ühel neist)... Aga kui sa oled poliitikas väga kõrgel tasemel, siis on ka sinule ette pandud normid väga kõrged.
On üks teine erakond, millel on kogu aeg probleeme ja osaliselt on tekkinud ka tunne, et sellele erakonnale kogu aeg midagi andestatakse. Nagu Joosep Tootsiga: ta tegi pattu, siis ununes see patt jälle ära, tulid uued patud ja niimoodi ta kogu aeg koolis käiski.
Kui me räägime viimasest, kõige tõsisemast probleemist, mis puudutab peaministri erakonda, siis võib-olla nad ei suutnud aru saada, et nende valijad ei ole siiski nii andestavad. Selle tõttu see olukord on selline nagu ta on. Ilmselt oodati [ühiskonnas], et erakond hakkab seda teemat arutama ka väljapoole - ma usun, et nende sees käib kindlasti diskussioon, aga osal ühiskonnast on ootus, et räägitaks rohkem väljapoole.
Aga teil on ikkagi positsioon, millega te saate protsesse mõjutada. Kas te ei tunne, et te peaksite sellistel puhkudel rohkem olukorrast kinni haarama, näppu viibutama ja võib-olla ka kurjustama erakondade esindajatega, kes ometi sealsamas riigikogus ju istuvad?
Teate, see on fiktsioon, et riigikogu esimehele on antud võimas õigus kurjustada. Jah, riigikogu esimees võib välja öelda oma arvamuse, aga otsused võtavad vastu ikkagi inimesed, kes on erakondades. Riigikogu esimehel on teatud funktsioonid, mis on ette nähtud meie riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ja need on küllaltki... Kui ma oleks ülikooli juht või firma direktor, siis mul oleks palju suuremad õigused.
Oma arvamuse ütlen ma kindlasti välja, aga ma olen sügavalt veendunud, et kui ei toimu sisemine puhastus, siis väliselt seda puhastust ei toimu ka. Inimesed peavad ikkagi ise aru saama, kuidas edasi minna ja miks on tekkinud selline situatsioon.
Pöördumisele "Harta 12" alla kirjutanute väitel demokraatia Eestis "laguneb meie silme all". "Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse." Karmid sõnad.
Noh, alustades sellest... Kui ma kuulsin sõna "harta"... Mis tuleb teile kõigepealt meelde selle sõnaga?
Pöördumine, poliitiline seisukohavõtt... Harta 77.
Aga mis kõige tuntum on? Inimõiguste harta.
Minu meelest ei tasu võtta kõrgetasemelist [nimetust], mis on seotud küllaltki tõsiste asjadega ja panna sinna sisse selliseid sõnu ja väljendeid, mille üle võib kõvasti diskuteerida. Mul on kohati tunne, et dramatiseerimine on läinud üle võlli. Ja kui inimesed, kes selle kirjutasid, räägivad, et poliitikud ei kuula ning on arrogantsed, siis ma tahaksin öelda, et vahetevahel ei kuulata ka poliitikuid.
Mul on siin hea näide. Kui ma püüdsin selgitada, kuidas toimub riigikogus komisjonide töö ja kirjutasin (võib-olla väga igava) artikli [Eesti] Päevalehes, siis tundus mõningatele inimestele, et ma tahan kedagi sellega puhtaks pesta. Kuigi ma tegin seda ausalt, püüdes rääkida.
Kui rääkida seda, et oi, nüüd on kõik läbi... On niisugune tore raamat, mida ma tahaksin soovitada. Selle nimi on "Demokraatia analüüs" ja selle kirjutas Erik von Kuehnelt-Leddihn. Ma olen väga tänulik Jüri Adamsile, kes mulle selle raamatu kunagi kinkis. Kui ma tundsin, et [ühiskonnas valitsevad meeleolud, et] Eesti demokraatiaga juhtub juba jumal teab mida, siis ma lugesin selle raamatu läbi ja mõtlesin, et kõik siin maa peal on juba kord olnud. Täpselt samu asju arutatakse aeg-ajalt igal pool maailmas.
Fukuyama rääkis ajaloo lõpust - no ei tulnud ajaloo lõppu!
Demokraatia kindlasti muutub, areneb, see võib üle minna väga halbadesse situatsioonidesse. Ei tasu hirmutada sellega, et erakonnad tsementeerivad demokraatiat. Ei, see on kõik arenev!
Miski peab olema siiski väga viltu läinud, kui Rein Raua taoline haritud inimene iseloomustab teie kolleege - ja otsapidi ju ka teid - sõnadega "moraalsed värdjad". Asi ei saa olla ainult selles (nagu peaminister tõlgendab), et inimesed tahavad kiiremini rohkem palka või pensione ja on sellepärast frustreerunud. Tundub, et ühiskonnas on siiski ületatud mingi taluvuspiir - kas te mõistate, miks sellised meeleolud valitsevad?
Kui te tahate öelda, et ma ei mõista...
Ei, ma küsin "kas".
Ma tahaks alustada võib-olla natuke kaugemalt. Ma kunagi nõukogude ajal kannatasin selle tõttu, et minu peale kirjutati ilmselt anonüümseid kaebekirju ja ma olin päris pikaks ajaks eraldatud suurest teadustegevusest. 1990. aastate alguses oli minul niisugune naiivne ettekujutus, et nüüd Eesti saab vabaks ja nüüd on anonüümsusel lõpp. Ja siis tekkisid koos internetiga anonüümsed kommentaarid.
Ma näen praegu, et sellise tasemega... ma ei saa öelda, et haritud inimene - see ei ole haridus ... inimene kasutab selliseid väljendeid. See on netikommentaatorite tase. Ja minule on see väga valus.
Ja kui öeldakse, et muidu mind ei kuulata, siis see ei ole õige! Kuulatakse ka sosinat. Aga inimesed peavad üksteist austama, mitte sildistama. [Ma ei räägi seda] mitte sellepärast, et ma ütleks, et ma pole teinud vigu. Ma olen teinud vigu. Ma olen inimene ja ma teen vigu.
Võib-olla ma ei hinda õigesti, aga ma ei suuda ette kujutada, mida sellised professorid (ja minu jaoks on professor teaduskarjääri kõige kõrgem tase - akadeemikuks saab väga väike hulk inimesi) oma õpilastele õpetavad. Ma pidasin härra Rauda intelligentseks õpetlaseks, aga...
Võib-olla me kasvatamegi selliseid inimesi, kes ei julge välja tulla. Isegi sellel hartaga seoses pidavat olema palju inimesi, kes ei julge oma nime alla panna. See üllatas mind veel rohkem.
Eestvedajad ikka kirjutasid oma nime alla.
No eestvedajad jah, aga mäletate, kui asi oli tõeliselt tõsine - müts maha 40 allkirja ees! Siis oli asi ikka päris karm.
No kui nüüd meenutada, siis mõni nimi on sellel hartal all ka 40 kirja kirjutajate hulgast!
Jah, loomulikult tean ma väga hästi, et Marju Lauristin on ka [hartale] alla kirjutanud. Aga on vaja... jah, ma olen veendunud, et see asi läks natuke liiga kuumaks. Aga selle kuumusega ei tasu rääkida veel maailmalõpust.
Parlamendis on ju toimunud diskussioonid, hiljaaegu arutati demokraatia probleeme, kus mina tõstatasin küsimuse, millist rolli mängib näiteks meedia - kus on meedia vastutus? Me räägime vastutusest väga tihti, ainult me räägime sellest selektiivselt. Meil kõigil peab olema ühine vastutuse tase - nii ka meedial, mis on väga võimas! Üks minu endine kolleeg, kes kirjutas raamatu elust Toompeal ja kes oli endine ajakirjanik, kirjutas väga lihtsad sõnad: ma iialgi ei lähe ajakirjandusega tülli, sest ma tean, et ma ei võida iialgi.
Mitu erakondade mainet kukutanud skandaali on seotud rahaga: Keskerakonna idarahaskandaal, teie enda erakonna liikmete kauplemine elamislubadega, siis Reformierakonna "ämmadelt" saadud raha. Kas te olete kindel - ja mille alusel -, et teie erakonda ei ole seadusevastaselt raha pumbatud?
Kui ma ütleksin, et ma olen sajaprotsendiliselt kindel, siis te ütleksite, et ma olen rumal inimene. Ma ei saa iialgi olla kindel. Aga ma ei ole näinud selliseid [tehinguid]. Ma olen näinud erakonnale tehtud annetusi, need on avalikud annetused. Ma tean, et küllaltki suured ärimehed on annetanud, vist viimane üks kõige suuremaid annetajaid oli [ärimees Hillar] Teder.
Mina isiklikult ei tegele rahaprobleemidega, kuid nagu ütles erakonna juht härra Reinsalu, on tema ajal rahaasjad korras olnud. Aga kui ta hakkate minu käest küsima, kas ma olen sajaprotsendiliselt kindel, ma selliseid asju ei hakka ütlema, sest siis peaksid need asjad olema [olnud] minu käes selle erakonna algusest peale.
Presidendi kõnedeni välja võib avalikus ruumis kuulda väljendit "kummitempel" - osa inimeste hinnangul on riigikogu selliseks muutumas, osa hinnangul juba muutunud. Tundub, et riigikogu on minetanud jõulise positsiooni Eesti seadusandluses ning kuna loodus tühja kohta ei salli, siis andnud liidrirolli ära valitsusele. Kuidas riigikogu saab oma positsiooni taastada?
Teate, see on jällegi üks müüt. Oli just [konverents] "20 aastat Riigikogu" ja üks teadlane, kelle nime ma ei suuda praegu meenutada, analüüsis kõiki meie Põhjamaade (kus on ka räägitud, et põhiliselt valitsus annab seaduseelnõusid) parlamente. Ta ütles selle teadusliku analüüsi järgi, et me oleme tore, keskmine, igav Põhjamaa parlament, mis töötab täpselt samamoodi.
Kui me räägime kummitemplist... Teate, miks 1.-7. riigikogu roll oli palju suurem? Sellepärast, et valitsused vahetusid nii, et üks statsionaarne asi oli riigikogu. Teine asi on see, et kui me tahame teha riigikogu sama võimsaks kui valitsus, siis valitsuse aparatuur on palju suurem: meil on 2-3 nõunikku (kui on) iga komisjoni peale, neil on väga suur hulk inimesi. Selle tõttu tulebki enamus seadusi valitsusest.
Ja kui palju tuleb muudatusettepanekuid nende seaduseelnõude aruteludel riigikogus (ja ma ei räägi praegu riigieelarve seadusest)! Formaalselt on need valitsuse eelnõud, aga vahetevahel tulevad nad välja hoopis teistsugused. Kas me oleme kummitempel? Me võiks ju öelda, et see on meie eelnõu!
Aga me peaksime jõuma sellise situatsioonini, et me mängime, nagu tennises öeldakse, mixed'i [segapaarismängu -toim]. See tähendab, et igaühel on oma roll ja mäng peab olema selline, et me võidame selle.
Nii et kummitempel... kummitempel on väga lihtne öelda. See on jällegi sildistamine. Ma võin ka sildistada inimesi.
Aga võib-olla on asi siis kommunikatsiooni puudujääkides. See nn võimu ja üldsuse vaheline kriis on ju ka vähemalt osaliselt kommunikatsiooniprobleem - valitsusele heidetakse ette kehva või üleolevat suhtlemist üldsusega. Üks lihtne ettepanek minu kui ajakirjaniku poolt - riigikogu juhid ja fraktsioonide ning komisjonide juhid tulevad näiteks igal reedel kell 12 avalikkuse ette pressikonverentsile, kus seletavad rahvale menetlemisel olevaid või vastuvõetud seadusi, vastavad päevakajalistele poliitilistele küsimustele - tulevad nii-öelda pildile.
Teate, me tegime seda.
Ja keegi ei tulnud kohale?
Eelmises riigikogus, jah. Ilmselt ei tundunud see ajakirjanikele kuigi huvitav. Vaadake, vahe on selles, et kui te kutsute inimesi valitsuse pressikonverentsile, siis seal on action, seal toimub midagi...
Aga mis teid takistab?
Meie saame rääkida, et me tegeleme, töötame ühtede või teiste probleemide kallal. Isegi mina, kui ma esimest korda riigikokku tulin, olin naiivne - mitte noor, aga naiivne - ja pakkusin tuttavatele ja mittetuttavatele ja ajakirjanikele, et ma annan teile ühe tõsise seaduseelnõu menetlemise ja tehke kogu see protsess kaasa ning vaadake, kuidas see toimub.
Nii et teie idee on suurepärane, ma olen valmis seda uuesti tegema. Palun, teeme koos! Mina olen selle ära proovinud ja nagu öeldakse (reitingud on ju teil ka) - kui reiting kukub, siis saade kaob. Eks meil läks ka saade ära.
Nüüd siis kolleegidele väike soovitus, et kui riigikogu sellise ettepanekuga välja tuleb, siis haarakem sellest kinni.
Kui riigikogu liikmete saadikupuutumatus tähendab seda, et ka kõige lihtsamateks menetlustoiminguteks läheb vaja riigikogu täiskogu otsust, öelge palun, kas te kujutate ette nii rumalat riigikogu liiget, kes täiskogu otsuseni kuluva aja jooksul näiteks oma kodus olevat kompromiteerivat materjali ära ei hävita? Kas selline olukord ei tähenda siiski, et de facto on kõik riigikogu liikmed puutumatud - välja arvatud võib-olla tõesti isikuvastaste kuritegude puhul, mis on üldinimlikult vastuvõetamatud ka riigikogu liikmetele?
Riigikogu saadikupuutumatuse äravõtmine on ju kogu aeg realiseerunud, vist seitse või kaheksa korda õiguskantsler esitas ja saal hääletas selle poolt, et ära võtta. Minu teada keegi [kahtlustatutest] ei ole selle vastu ka vaielnud, sest inimesed tahtsid, et need asjad viiakse lõpuni. Me oleme näinud ka mitut juhtumit, kus inimesed said õiguse ja asi lõpetati.
Kui poliitikul jääb mingi asi "ülesse" - kas või seesama juhtum, mida nimetatakse Silvergate'iks -, siis [ilma kohtuasjata] jääbki üles. Kes lahendab? Inimesel peaks olema võimalus ennast kohtus kaitsta ja kohus juba teeb otsuse.
Ma pidasin silmas menetlustoiminguid - et poliitikut on juba eos väga raske uurida, sest ta suudab selle aja peale, kui riigikogu luba hangib, tõendid ära hävitada.
Sellega tegeleb praegu meie põhiseaduskomisjon. Nagu ütleb professot [Rait] Maruste - puutumatuse küsimus on vaja sisustada. Puutumatus on mõeldud ilmselt väga elementaarsete olukordade jaoks: näiteks sõidab parlamendi liige väga tähtsale hääletusele, kus on fifty-fifty-situatsioon ja keegi otsustab ta kinni pidada ning hääletus lähebki hoopis teist teed.
Kas te olete valmis seisma isiklikult selle eest, et teie erakond algataks seaduseelnõu, mis võimaldaks järgmistele riigikogu valimistele minna avatud nimekirjadega?
Ma arvan, et olen küll ja et seda võiks kindlasti kasutada. Mulle meeldiks see, et tõepoolest pääseksid [riigikogusse need], kes saavad rohkem hääli. Kuigi - uskuge mind, see ei garanteeri mingil moel, et sisse saavad kõige paremad! See ei sõltu üldse sellest.
Loomulikult tunnetan ma tekkinud situatsiooni ja mul on väga kahju, et need halvad juhtumid on millegipärast kuhjunud kuidagi just selle aasta jooksul.
Alustame sellest, mis puudutas minu enda erakonda [IRLi liikmed korraldasid Vene ärimeestele raha eest Eesti elamislubasid -toim]. Me otsustasime selle küsimuse küllalt operatiivselt, leidsime, et need inimesed, kes selliselt käituvad (võib-olla nende patt ei olnudki kuigi suur, eriti ühel neist)... Aga kui sa oled poliitikas väga kõrgel tasemel, siis on ka sinule ette pandud normid väga kõrged.
On üks teine erakond, millel on kogu aeg probleeme ja osaliselt on tekkinud ka tunne, et sellele erakonnale kogu aeg midagi andestatakse. Nagu Joosep Tootsiga: ta tegi pattu, siis ununes see patt jälle ära, tulid uued patud ja niimoodi ta kogu aeg koolis käiski.
Kui me räägime viimasest, kõige tõsisemast probleemist, mis puudutab peaministri erakonda, siis võib-olla nad ei suutnud aru saada, et nende valijad ei ole siiski nii andestavad. Selle tõttu see olukord on selline nagu ta on. Ilmselt oodati [ühiskonnas], et erakond hakkab seda teemat arutama ka väljapoole - ma usun, et nende sees käib kindlasti diskussioon, aga osal ühiskonnast on ootus, et räägitaks rohkem väljapoole.
Aga teil on ikkagi positsioon, millega te saate protsesse mõjutada. Kas te ei tunne, et te peaksite sellistel puhkudel rohkem olukorrast kinni haarama, näppu viibutama ja võib-olla ka kurjustama erakondade esindajatega, kes ometi sealsamas riigikogus ju istuvad?
Teate, see on fiktsioon, et riigikogu esimehele on antud võimas õigus kurjustada. Jah, riigikogu esimees võib välja öelda oma arvamuse, aga otsused võtavad vastu ikkagi inimesed, kes on erakondades. Riigikogu esimehel on teatud funktsioonid, mis on ette nähtud meie riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ja need on küllaltki... Kui ma oleks ülikooli juht või firma direktor, siis mul oleks palju suuremad õigused.
Oma arvamuse ütlen ma kindlasti välja, aga ma olen sügavalt veendunud, et kui ei toimu sisemine puhastus, siis väliselt seda puhastust ei toimu ka. Inimesed peavad ikkagi ise aru saama, kuidas edasi minna ja miks on tekkinud selline situatsioon.
Pöördumisele "Harta 12" alla kirjutanute väitel demokraatia Eestis "laguneb meie silme all". "Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse." Karmid sõnad.
Noh, alustades sellest... Kui ma kuulsin sõna "harta"... Mis tuleb teile kõigepealt meelde selle sõnaga?
Pöördumine, poliitiline seisukohavõtt... Harta 77.
Aga mis kõige tuntum on? Inimõiguste harta.
Minu meelest ei tasu võtta kõrgetasemelist [nimetust], mis on seotud küllaltki tõsiste asjadega ja panna sinna sisse selliseid sõnu ja väljendeid, mille üle võib kõvasti diskuteerida. Mul on kohati tunne, et dramatiseerimine on läinud üle võlli. Ja kui inimesed, kes selle kirjutasid, räägivad, et poliitikud ei kuula ning on arrogantsed, siis ma tahaksin öelda, et vahetevahel ei kuulata ka poliitikuid.
Mul on siin hea näide. Kui ma püüdsin selgitada, kuidas toimub riigikogus komisjonide töö ja kirjutasin (võib-olla väga igava) artikli [Eesti] Päevalehes, siis tundus mõningatele inimestele, et ma tahan kedagi sellega puhtaks pesta. Kuigi ma tegin seda ausalt, püüdes rääkida.
Kui rääkida seda, et oi, nüüd on kõik läbi... On niisugune tore raamat, mida ma tahaksin soovitada. Selle nimi on "Demokraatia analüüs" ja selle kirjutas Erik von Kuehnelt-Leddihn. Ma olen väga tänulik Jüri Adamsile, kes mulle selle raamatu kunagi kinkis. Kui ma tundsin, et [ühiskonnas valitsevad meeleolud, et] Eesti demokraatiaga juhtub juba jumal teab mida, siis ma lugesin selle raamatu läbi ja mõtlesin, et kõik siin maa peal on juba kord olnud. Täpselt samu asju arutatakse aeg-ajalt igal pool maailmas.
Fukuyama rääkis ajaloo lõpust - no ei tulnud ajaloo lõppu!
Demokraatia kindlasti muutub, areneb, see võib üle minna väga halbadesse situatsioonidesse. Ei tasu hirmutada sellega, et erakonnad tsementeerivad demokraatiat. Ei, see on kõik arenev!
Miski peab olema siiski väga viltu läinud, kui Rein Raua taoline haritud inimene iseloomustab teie kolleege - ja otsapidi ju ka teid - sõnadega "moraalsed värdjad". Asi ei saa olla ainult selles (nagu peaminister tõlgendab), et inimesed tahavad kiiremini rohkem palka või pensione ja on sellepärast frustreerunud. Tundub, et ühiskonnas on siiski ületatud mingi taluvuspiir - kas te mõistate, miks sellised meeleolud valitsevad?
Kui te tahate öelda, et ma ei mõista...
Ei, ma küsin "kas".
Ma tahaks alustada võib-olla natuke kaugemalt. Ma kunagi nõukogude ajal kannatasin selle tõttu, et minu peale kirjutati ilmselt anonüümseid kaebekirju ja ma olin päris pikaks ajaks eraldatud suurest teadustegevusest. 1990. aastate alguses oli minul niisugune naiivne ettekujutus, et nüüd Eesti saab vabaks ja nüüd on anonüümsusel lõpp. Ja siis tekkisid koos internetiga anonüümsed kommentaarid.
Ma näen praegu, et sellise tasemega... ma ei saa öelda, et haritud inimene - see ei ole haridus ... inimene kasutab selliseid väljendeid. See on netikommentaatorite tase. Ja minule on see väga valus.
Ja kui öeldakse, et muidu mind ei kuulata, siis see ei ole õige! Kuulatakse ka sosinat. Aga inimesed peavad üksteist austama, mitte sildistama. [Ma ei räägi seda] mitte sellepärast, et ma ütleks, et ma pole teinud vigu. Ma olen teinud vigu. Ma olen inimene ja ma teen vigu.
Võib-olla ma ei hinda õigesti, aga ma ei suuda ette kujutada, mida sellised professorid (ja minu jaoks on professor teaduskarjääri kõige kõrgem tase - akadeemikuks saab väga väike hulk inimesi) oma õpilastele õpetavad. Ma pidasin härra Rauda intelligentseks õpetlaseks, aga...
Võib-olla me kasvatamegi selliseid inimesi, kes ei julge välja tulla. Isegi sellel hartaga seoses pidavat olema palju inimesi, kes ei julge oma nime alla panna. See üllatas mind veel rohkem.
Eestvedajad ikka kirjutasid oma nime alla.
No eestvedajad jah, aga mäletate, kui asi oli tõeliselt tõsine - müts maha 40 allkirja ees! Siis oli asi ikka päris karm.
No kui nüüd meenutada, siis mõni nimi on sellel hartal all ka 40 kirja kirjutajate hulgast!
Jah, loomulikult tean ma väga hästi, et Marju Lauristin on ka [hartale] alla kirjutanud. Aga on vaja... jah, ma olen veendunud, et see asi läks natuke liiga kuumaks. Aga selle kuumusega ei tasu rääkida veel maailmalõpust.
Parlamendis on ju toimunud diskussioonid, hiljaaegu arutati demokraatia probleeme, kus mina tõstatasin küsimuse, millist rolli mängib näiteks meedia - kus on meedia vastutus? Me räägime vastutusest väga tihti, ainult me räägime sellest selektiivselt. Meil kõigil peab olema ühine vastutuse tase - nii ka meedial, mis on väga võimas! Üks minu endine kolleeg, kes kirjutas raamatu elust Toompeal ja kes oli endine ajakirjanik, kirjutas väga lihtsad sõnad: ma iialgi ei lähe ajakirjandusega tülli, sest ma tean, et ma ei võida iialgi.
Mitu erakondade mainet kukutanud skandaali on seotud rahaga: Keskerakonna idarahaskandaal, teie enda erakonna liikmete kauplemine elamislubadega, siis Reformierakonna "ämmadelt" saadud raha. Kas te olete kindel - ja mille alusel -, et teie erakonda ei ole seadusevastaselt raha pumbatud?
Kui ma ütleksin, et ma olen sajaprotsendiliselt kindel, siis te ütleksite, et ma olen rumal inimene. Ma ei saa iialgi olla kindel. Aga ma ei ole näinud selliseid [tehinguid]. Ma olen näinud erakonnale tehtud annetusi, need on avalikud annetused. Ma tean, et küllaltki suured ärimehed on annetanud, vist viimane üks kõige suuremaid annetajaid oli [ärimees Hillar] Teder.
Mina isiklikult ei tegele rahaprobleemidega, kuid nagu ütles erakonna juht härra Reinsalu, on tema ajal rahaasjad korras olnud. Aga kui ta hakkate minu käest küsima, kas ma olen sajaprotsendiliselt kindel, ma selliseid asju ei hakka ütlema, sest siis peaksid need asjad olema [olnud] minu käes selle erakonna algusest peale.
Presidendi kõnedeni välja võib avalikus ruumis kuulda väljendit "kummitempel" - osa inimeste hinnangul on riigikogu selliseks muutumas, osa hinnangul juba muutunud. Tundub, et riigikogu on minetanud jõulise positsiooni Eesti seadusandluses ning kuna loodus tühja kohta ei salli, siis andnud liidrirolli ära valitsusele. Kuidas riigikogu saab oma positsiooni taastada?
Teate, see on jällegi üks müüt. Oli just [konverents] "20 aastat Riigikogu" ja üks teadlane, kelle nime ma ei suuda praegu meenutada, analüüsis kõiki meie Põhjamaade (kus on ka räägitud, et põhiliselt valitsus annab seaduseelnõusid) parlamente. Ta ütles selle teadusliku analüüsi järgi, et me oleme tore, keskmine, igav Põhjamaa parlament, mis töötab täpselt samamoodi.
Kui me räägime kummitemplist... Teate, miks 1.-7. riigikogu roll oli palju suurem? Sellepärast, et valitsused vahetusid nii, et üks statsionaarne asi oli riigikogu. Teine asi on see, et kui me tahame teha riigikogu sama võimsaks kui valitsus, siis valitsuse aparatuur on palju suurem: meil on 2-3 nõunikku (kui on) iga komisjoni peale, neil on väga suur hulk inimesi. Selle tõttu tulebki enamus seadusi valitsusest.
Ja kui palju tuleb muudatusettepanekuid nende seaduseelnõude aruteludel riigikogus (ja ma ei räägi praegu riigieelarve seadusest)! Formaalselt on need valitsuse eelnõud, aga vahetevahel tulevad nad välja hoopis teistsugused. Kas me oleme kummitempel? Me võiks ju öelda, et see on meie eelnõu!
Aga me peaksime jõuma sellise situatsioonini, et me mängime, nagu tennises öeldakse, mixed'i [segapaarismängu -toim]. See tähendab, et igaühel on oma roll ja mäng peab olema selline, et me võidame selle.
Nii et kummitempel... kummitempel on väga lihtne öelda. See on jällegi sildistamine. Ma võin ka sildistada inimesi.
Aga võib-olla on asi siis kommunikatsiooni puudujääkides. See nn võimu ja üldsuse vaheline kriis on ju ka vähemalt osaliselt kommunikatsiooniprobleem - valitsusele heidetakse ette kehva või üleolevat suhtlemist üldsusega. Üks lihtne ettepanek minu kui ajakirjaniku poolt - riigikogu juhid ja fraktsioonide ning komisjonide juhid tulevad näiteks igal reedel kell 12 avalikkuse ette pressikonverentsile, kus seletavad rahvale menetlemisel olevaid või vastuvõetud seadusi, vastavad päevakajalistele poliitilistele küsimustele - tulevad nii-öelda pildile.
Teate, me tegime seda.
Ja keegi ei tulnud kohale?
Eelmises riigikogus, jah. Ilmselt ei tundunud see ajakirjanikele kuigi huvitav. Vaadake, vahe on selles, et kui te kutsute inimesi valitsuse pressikonverentsile, siis seal on action, seal toimub midagi...
Aga mis teid takistab?
Meie saame rääkida, et me tegeleme, töötame ühtede või teiste probleemide kallal. Isegi mina, kui ma esimest korda riigikokku tulin, olin naiivne - mitte noor, aga naiivne - ja pakkusin tuttavatele ja mittetuttavatele ja ajakirjanikele, et ma annan teile ühe tõsise seaduseelnõu menetlemise ja tehke kogu see protsess kaasa ning vaadake, kuidas see toimub.
Nii et teie idee on suurepärane, ma olen valmis seda uuesti tegema. Palun, teeme koos! Mina olen selle ära proovinud ja nagu öeldakse (reitingud on ju teil ka) - kui reiting kukub, siis saade kaob. Eks meil läks ka saade ära.
Nüüd siis kolleegidele väike soovitus, et kui riigikogu sellise ettepanekuga välja tuleb, siis haarakem sellest kinni.
Kui riigikogu liikmete saadikupuutumatus tähendab seda, et ka kõige lihtsamateks menetlustoiminguteks läheb vaja riigikogu täiskogu otsust, öelge palun, kas te kujutate ette nii rumalat riigikogu liiget, kes täiskogu otsuseni kuluva aja jooksul näiteks oma kodus olevat kompromiteerivat materjali ära ei hävita? Kas selline olukord ei tähenda siiski, et de facto on kõik riigikogu liikmed puutumatud - välja arvatud võib-olla tõesti isikuvastaste kuritegude puhul, mis on üldinimlikult vastuvõetamatud ka riigikogu liikmetele?
Riigikogu saadikupuutumatuse äravõtmine on ju kogu aeg realiseerunud, vist seitse või kaheksa korda õiguskantsler esitas ja saal hääletas selle poolt, et ära võtta. Minu teada keegi [kahtlustatutest] ei ole selle vastu ka vaielnud, sest inimesed tahtsid, et need asjad viiakse lõpuni. Me oleme näinud ka mitut juhtumit, kus inimesed said õiguse ja asi lõpetati.
Kui poliitikul jääb mingi asi "ülesse" - kas või seesama juhtum, mida nimetatakse Silvergate'iks -, siis [ilma kohtuasjata] jääbki üles. Kes lahendab? Inimesel peaks olema võimalus ennast kohtus kaitsta ja kohus juba teeb otsuse.
Ma pidasin silmas menetlustoiminguid - et poliitikut on juba eos väga raske uurida, sest ta suudab selle aja peale, kui riigikogu luba hangib, tõendid ära hävitada.
Sellega tegeleb praegu meie põhiseaduskomisjon. Nagu ütleb professot [Rait] Maruste - puutumatuse küsimus on vaja sisustada. Puutumatus on mõeldud ilmselt väga elementaarsete olukordade jaoks: näiteks sõidab parlamendi liige väga tähtsale hääletusele, kus on fifty-fifty-situatsioon ja keegi otsustab ta kinni pidada ning hääletus lähebki hoopis teist teed.
Kas te olete valmis seisma isiklikult selle eest, et teie erakond algataks seaduseelnõu, mis võimaldaks järgmistele riigikogu valimistele minna avatud nimekirjadega?
Ma arvan, et olen küll ja et seda võiks kindlasti kasutada. Mulle meeldiks see, et tõepoolest pääseksid [riigikogusse need], kes saavad rohkem hääli. Kuigi - uskuge mind, see ei garanteeri mingil moel, et sisse saavad kõige paremad! See ei sõltu üldse sellest.