Hea kodanik minus, kes oli Lääne-Euroopas juba jälle ja alatasa jõudnud Eesti terava sotsiaalmajandusliku mahajäämuse pärast vihastada, tundis, nagu heale kodanikule kohane, piinlikkust ja vastutust. Mida te vahite seda rääma, kui meil on e-riik ja Paks Margareeta ja Pikk Hermann ja Lääne-Euroopa hinnaklassis restoranid!

Hea kodanik minus tundis korraks peaaegu impulssi hakata valju häälega jaurama või hüüda: “Vaadake, vaadake!” ja osutada lennuki lakke, et reisijate tähelepanu pilpakülalt eemale tõmmata. Aga järgmisel hetkel tabas mind äratundmine, et see on valehäbi. Pilpaküla ei tule mitte maha salata, vaid väärtustada – just sellisena, lennuvälja kõrval asuvana, esimese tervitusena Eestisse saabujaile.

Tunnistan, et ma ise pole õnnetul Dvigateli-inimeste kapsamaal käinud. Ma ei tea, kui palju elanikke on Tallinna lennujaamale kuuluvale alale praeguseks järele jäänud: lennukiaknast ei paistnud tol hetkel ühtki hingelist. Aga Aljona Suržikova eelmisel aastal linastunud dokfilmi “Suur-Sõjamäe” järgi oli vähemalt mõne aja eest elanikkond täitsa olemas.

Ent ka inimtühjana on ta suurepärane memento, stimuleeriv meeldetuletus meie lahendamata sotsiaalsetest probleemidest. Tallinnas maandujale esitatakse saatuse tahtel esimese asjana Eesti edumüüdi teine külg, oma rahandust imetleva riigi negatiivillustratsioon, selle sümptom: kas see pole mitte kavatsematult õnnestunud, tahtmatult patukahetsejalik asjade järjekord?

Muidugi, tegu on Nõukogude anneksiooni jäänukiga, meie pole seda kurba ala tahtnud tekitada, tõesti-tõesti. Aga nüüd toimib ta mälestusmärgina, eelkõige inimgrupile, kelle üks võim on rikkunud ja tömbistanud, teine võim unustanud ja marginaalseks muutnud. Võiks öelda “välja tõrjunud”, kui tõrjutu siinsamas esmatervitusena, esimese Welcome to Estonia -hüüdena tagasi ei tuleks. Positively transforming – lootkem. Aga siin on selge meeldetuletus ühest aktuaalsest eluvormist, monument viletsusele ja ohule tõrjutud saada.

Kui kaua me söandame niisugust hoiatavat vabaõhumuuseumi lennujaama külje all hoida? Praegu on lihtsalt nõnda juhtunud, aga kui me seda teadlikult teeme, on see tunnustust väärt julgustükk. Jaa, marginaalide keskkondi leidub mujalgi, aga meie võiksime selle välja panna eneseteadliku kultuuri- ja sotsiaalmälestisena.

Karta võib, et pilpaküla alale tekitatakse peatselt ikkagi lubatud uued lennurajad. Tõepoolest, võib-olla ei peagi seda sümptomit igavesti eksponeerima, võib-olla – lootkem, lootkem – osutub see ühel hetkel anakronistlikuks. Aga kui see (praegu moraalselt vajalik) mälestis tahetakse likvideerida, tuleks selle kõrvaldamine, isegi kui elanikele on uued elukohad leitud, seada sõltuvusse mõnest suuremast ühiskondlikust sihist.

Kõrvaldame pilpaküla, kui kuuekümne viiest tuhandest vaesuses elavast lapsest ei ela viletsuses enam mitte ükski. Ja kui ühiskonna tulude ebavõrdsust näitav Gini indeks langeb meil samale tasemele Soomega. Ja kui oleme ostujõult jõudnud vähemalt 85 protsendini Euroopa Liidu keskmisest.

Kõrvaldame pilpaküla, kui meie pensionär saab muretsemata mitte ainult kommunaalteenused makstud, vaid võib ka vähemalt korra nädalas restoranis söömas käia. Jne, jne.

Seni las pilpaküla tervitab meid ja meile saabujaid. Õiglaselt, nagu kortsud näos.