Kui Ülo Laanemets aastal 1983 Linnuvabrikusse tööle asus, oli üks tema esimesi ülesandeid minema ajada seltsimehed, kes Maardu külje all toona laiunud kuivendatud heinamaadele loata peenrad rajasid. Hiljem oli Laanemets Jõelähtme abivallavanem ja praegu töötab maanõunikuna, kuid sisuliselt kogu karjääri pole ta suutnud lõpetada seda, mida 40 aastat tagasi alustas, ehk korda majja saada.

Kui esimesed lapikesed olid isetekkelised, siis – kuna Nõukogude Liidus valitses ka toidukriis – hakkasid toonaste suurtehaste ja ettevõtete ametiühingud 1984. aastal sinna juba ka ametlikult aiamaid jagama.

"See Maardu oli ju Tallinna Mererajoon ja keemiatehas ja siis need ametiühistud andsid siia oma inimestele," ütles Ühistu Kadakas juhatuse liige Stepan Romanov.

"Oli ta siis teraviljakombinaat, klaverivabrik Estonia, trammitrust, bussipark – kõik, kes tahtsid, said omale siis tükikese sellest maast ja ametiühing jagas siis inimestele seda nimekirja järgi," selgitas Laanemets.

"Ja siis inimesed hakkasid tegema ja niimoodi hakkaski see arenema. Pärast mõned hakkasid siin oma vana ehitusmaterjale ja vana mööblit siia tooma sealt korteritest, Lasnamäe korteritest ja siis hakkasid siia ehitama niisuguseid (viitab selja taha), ma ei tea, kuidas seda nimetada," rääkis Romanov.

Ajutine kasutus lõppes, riigikord vahetus ja käivitus maareform, ent pilpaküla püsis ning isegi kasvas. Piirkonnas oli paarkümmend õigusjärgset omanikku, kellel oli taasiseseisvumise järel õigus esivanemate maa tagasi saada, aga isegi kui nad seda taotlesid, ei suutnud nad seal õieti midagi teha.

Näiteks pensionär Enno Hert sai küll tagasi oma vanemate talu maad, aga selle peal oli umbes 400 uusasunikku, kes – kui "Pealtnägija" aastal 2000 temaga seal ringi jalutas – ei tahtnud õigusjärgsest omanikust miskit kuulda. Kõik õigusjärgsed omanikud, sealhulgas Hert lõid lõpuks käega.

Ka Ülo Laanemets, kes esines juba toonases saates, möönab, et riik ja vald olid hädas – kuigi pea kõik rajatised olid toona illegaalsed ja enamik maavaldusi juriidilise aluseta, siis midagi teha ei saanud, sest neid oli lihtsalt nii palju. Piirkond on praeguseks kasvanud sisuliselt sama suureks kui Maardu, mille kõrval ta asub, ja kui "Maahommiku" saade 2019. aasta kevadel ringkäigu tegi, elas seal aastaringi väidetavalt 90 inimest.

Oluline nüanss on, et ehkki pilpaküla asub otse Maardu kõrval, kuulub see administratiivselt Jõelähtme valla koosseisu. Kokku umbes 127 hektaril asub kolm ajaloolist talukompleksi, aga ülejäänud hinnanguliselt 2000 hoonest suur osa on pehmelt öeldes küsitava staatusega, sest ametlikult tohib köögiviljamaa juurde rajada labidakuuri ja kaks kasvuhoonet. Kilomeetreid vonklevate tänavate ääres leidub aga arhitektuuri igale maitsele ja lahendusi, mis panevad ilmselt keskkonna- ja päästeametnikud muretsema. Mõni rajatis pole palju enamat kui ladustatud ehitusmaterjali hunnik, sekka hüljatud neljakorruseline elamu, kindlustalu moodi maja, kus näib käivat aastaringne elu, ning haagiseid, soojakuid, konteinereid ja mikromaju igale maitsele.

"Siin on nüüd korsten peal ja näha on, et ta ikkagi on köetav. Tegelikult labidakuur on mitteköetav hoone. Aga me ei saa hinnata selle järgi, et vaat, seal on nüüd aknad ees," rääkis Laanemets.

Ilmekas näide on Stepan Romanovi krundi ümbrus – tema enda lapil on ainult peenrad, ühel pool naabri soojak ja haagissuvila, teises küljes omanikuta hütt, mis meenutab metsavenna punkrit, ning üle tee Kunksmoori onn, mille hõivas keegi kodutu härra. Romanov möönab, et see kõik väärib pilpaküla nime, kuid tema selgitusel pole asukad julgenud ka midagi korralikumat rajada, sest perspektiiv on juba aastaid ebaselge.

Pilpaküla juriidilise ja geopoliitilise konflikti keskmes

See toobki ringiga teemani, et praegu on osa pilpakülast sattunud väga erilise juriidilise ja isegi geopoliitilise konflikti keskmesse. Lihtsalt öeldes said ametnikud ühel hetkel aru, et kui likvideerida ei saa, tuleb asi seadustada. Kõiki pöördeid pole mõtet ümber jutustada, aga lõpuks tekkis piirkonda 22 aiandusühistut, mis ostsid ühiselt aastal 2020 Jõelähtme vallalt kogu territooriumi ära.

"Kokku selle ala peale tuligi kolm, peaaegu kolm ja pool miljonit eurot. 120 hektarit on ja siis kui korraldada kaks eurot 70 senti ruutmeetri peale, tegigi kolm ja pool miljonit kokku," ütles Romanov.

Köögiviljaaianduse ühistu Kadakas, mille juhatusse kuulub kinnisvaramaaklerina töötav Stepan Romanov soetas lõpuks üle 10 hektari ligikaudu 280 000 euro eest. Ühistud omakorda hakkasid tükke oma liikmetele võõrandama nii, et iga krundi suhtes tehti eraldi detailplaneering ja kanne kinnistusraamatusse.

Siin tuleb aga mängu väga oluline juriidiline detail: tegu on maatulundusmaaga ja seaduse järgi tohib seda kolmandate riikide kodanikele võõrandada ainult kohaliku omavalitsuse loaga. Paragrahvi mõte on, et ei tuleks Hiina või Vene isikud ega ostaks massiliselt metsa- ja põllumaid kokku. Samas ei tee seadus vahet, kas jutt käib põllumassiivist või peenramaast.

"Üldjuhul on siis, jah, need aiandusühistud, kes seda territooriumit seal omandasid, teinud detailplaneeringu, näinud ette seal need krundid ja siis võõrandanud nendele isikutele. Ja siis nende isikute puhul, kes ei ole olnud kodanikud, kelle puhul on see nõusolek nõutav, nemad on ka pöördunud selle taotlusega Jõelähtme valla poole," selgitas Jõelähtme vallasekretär Leho Kure.

Laanemets kinnitas, et vald andis 2022. aasta veebruarini, mil algas Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas, neid lube välja. "Neid lube anti ja lube anti mitusada," ütles ta ja kinnitas, et geopoliitilise olukorra muutudes otsustas volikogu kolmandate riikide kodanikele tehinguteks nõusolekut mitte anda.

Probleemi poleks ka siis, kui tegu oleks elamumaaga, aga pilpaküla aluse maa sihtotstarvet ei saa muuta, sest selle all asub riikliku tähtsusega maavara ehk graniidimaardla.

"Nii kaua kui riiklikud varud on kaevandamata, riik ei ole nõus ka seda muutma," ütles Laanemets.

Ehk siis aiandusühistud ostsid maad vallalt ära, aga pärast täiemahulise sõja algust keelati nende edasi müük kolmandate riikide kodanikele, mis praktikas tähendab peamiselt Vene kodanikke.

Vald viitab, et nii kaitsepolitseiamet kui ka siseministeerium soovitasid juba enne täiemahulise sõja algust Ukrainas vältida suure kontsentratsiooni Vene kodanike maaomandi teket. Näiteks otsuses, millega möödunud detsembris järjekordse portsu lubade andmisest keelduti, näeb volikogu "siseriiklikku julgeolekuriski selles, et ühte piirkonda koondub põhjendamatult suur hulk mittekodanikke, kelle kavatsused ja meelsus võivad ohustada Eesti sõltumatust ja demokraatliku ühiskonna korraldust."

"Me üldse ei taha siin mingisugust geopoliitikat mõjutada ja osaleda. Kui Eesti riik ei ole sõjas praegu kellegagi, meie oleme rahumeelsed inimesed, me ei taha kellegagi sõdida, miks meid siis sõtta tassitakse? Ma ei saa üldse aru sellest," sõnas Romanov.

Ootamatult avastati aga mullu kevadel, et just seesama Kadaka ühistu oli suutnud siiski justkui seisma pandud tehingud ära teha ilma valla nõusolekuta. Nimelt võõrandasid nad oma liikmetele mõttelised osad. Kokku on probleem üle 40 tehinguga, mille taga on üle 60 inimese, kellel on kas Venemaa kodakondsus või hall pass, aga leidub näiteks ka üks Ukraina kodanik.

"Kuskil olid olemas notarid, kes olid valmis tõlgendama seadust sellisel viisil, et kui võõrandatakse alla 10-hektariline tükk kaasomandisse ja osa kaasomanikke on seal mitte Eesti kodanikud, siis ei ole seda nõusolekut vaja. Ja sellisel viisil see tehti," selgitas Kure.

"No see on, jah, otsimine, seadusest mööda hiilimine eesti keeles öeldes," märkis Laanemets.

"Ei tahtnud midagi hiilida, siin on kõik seaduslikult ja korralikult ja korrektselt tehtud. Notar selgitas vallavanemale seda ja siis register kinnitas, et meil on kõik õigesti tehtud. /.../ Mingit hiilimist siin ei ole," sõnas Romanov.

Ühelt poolt ütleb Stepan Romanov, et potipõllunduse sidumine geopoliitikaga on jama, teisalt on ta üks vastuolulise mainega erakonna Koos asutajaid ja kandideeris nende nimekirjas viimastel valimistel.

Igatahes püüdis vald alates eelmisest kevadest veenda nii inimesi kui ka kinnistusregistrit vaidlusaluseid tehinguid tagasi pöörama, aga edutult. Pärast konsulteerimist mitme ministeeriumiga leitakse, et asi on nii põhimõtteline, et tuleb minna nende umbes 60 inimese vastu kohtusse.

"Jah. Tegelikult ega inimesed ei teinud seda, vaid tegi ühistu, ühistu juhatus ja muud võimalust ei ole, sest muidu hakkavad kõik teised samamoodi tegema ja milleks siis see seadus on?" ütles Laanemets.

"Me ei saa valida, kas me selle küsimusega tegeleme või ei tegele. Kinnisasja omandamise kitsendamise seadus ütleb selgelt ette, et me peame sellega tegelema. Ja ka sellesama vaidluse puhul ta ütleb konkreetselt, et kui on tegemist tühise tehinguga, siis kohalik omavalitsus peab esitama hagi või taotlused selleks, et seda tehingut tagasi pöörata. Ehk see ei ole meie jaoks niisugune valiku koht," rääkis Kure.

"Las ta läheb kohtusse, vallaga me saame lõpliku õige otsuse ja õiglase otsuse ikka kohtus. Nendega ei ole vist mõtet üldse enne kohtut rääkida midagi, nad muudavad oma arvamusi, muudavad oma otsuseid. Me ei tea, niisugust mängu me ei taha mängida," kommenteeris Romanov.

Kui kompromissi ei leita, läheb asi kohtusse ja siis on see teadaolevalt esimene kord, kui sellise teema üle vaieldakse. Lahendus oleks hakata Eesti kodanikuks või leida keegi usaldusväärne Eesti kodanik.