Savisaarega sarnases põlatud seisuses on ka hulganisti kohalikke poliitikuid omavalitsustes. Nad teenivad oma valijatelt küll vajalikud hääled, et võtta koht sisse volikogudes, ent nende võimalused pääseda otsuste tegemise juurde on nullilähedased. Neid ei võeta kampa.

Põhjused võivad olla väga erinevad: inimeste endi eripärad, ärihuvide domineerimine avalike huvide üle, varasemad väljaütlemised ja teod, aga ka eelarvamused või lihtsalt võimulolijate enesekaitse, soovimatus lasta kedagi üleliigset avaliku raha jagamise juurde.

Sellises tõrjutud rollis oli Ida-Viru maakonnakeskuses Jõhvis aastaid olnud ka kohalik kommunaalärimees Nikolai Ossipenko koos oma võitluskaaslastega. Eks ka põhjusega. Ossipenko mõjusfäär ulatub mitme naaberomavalitsuse juhtideni ning ta firmad on nendes pääsenud osutama arvukalt mitmesuguseid hea kasumiga kommunaalteenuseid. Justkui vastuteenena on ärimehe propagandakanalid näinud aastaid vaeva selle nimel, et eelkõige Kohtla-Järve linnas oleksid võimul sobivad inimesed. See on omalaadne kohaliku oligarhia vorm, mis on töötanud tõrgeteta juba 15 aastat jutti.

Maksuamet ja kaitsepolitsei on tema tegemistel pikka aega silma peal hoidnud. 2009. aasta lõpus alustatud kriminaalasi viis korruptsioonisüüdistustega kohtu ette nii Ossipenko, Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjovi ja endise linnapea Jüri Kollo kui ka mitu ettevõtjat. Ilma et protsess oleks jõudnud sisuliselt alata, tehti sel teisipäeval juba esimene vahefiniš. Ekspertiisi põhjal ei võimalda kehv tervis Ossipenkol kohtuistungitel osaleda ja seetõttu on ta pääsemas kõigist süüdistustest.

Terviseprobleemid ei takista ega keela Ossipenkol kohalikku poliitikat mõjutamast. Kuigi ta on pärast viimaseid kohalikke valimisi oma saadikuvolitused peatanud, võivad vaid naiivsed uskuda, et tema Jõhvi volikogus kuus kohta saanud valimisliit Ossipenkota ühtegi olulist otsust teeb.

Kui Ossipenko otsustas 2005. aastal tulla oma valimisliiduga Jõhvis võimu võtma, mõjus see arusaadavalt häirekellana enamikule teistele kohalikele poliitilistele jõududele. Koonduti selle nimel, et naaberlinnas Kohtla-Järvel levinud valitsemisstiil ei pääseks vohama ka Jõhvis. Samas ei klammerdunud nad vaid idee külge hoida ära kommunaalkuninga võimuletulek. Ossipenko leeri kuklassehingamine oli hoopis hea tegutsemapanija tõestamaks, kuidas väike ja avatud juhtimisega Jõhvi suudab neli korda suuremast ning betoneeritud ainuvõimuga naaberlinnast tublim olla. See oli kahe poliitilise kultuuri põhimõtteline vastasseis.

Kui Ossipenko leeril jäi ka 2009. aastal Jõhvi võim napilt kättesaamatuks, muutus taktika. Vallavanem Tauno Võhmari ja tema mõttekaaslaste terav ründamine sai ühtäkki otsa. Samal ajal hakkasid aga Ossipenkoga seotud firmade soovid Jõhvis tasapisi täide minema. Tulid nii pikaajaline teede ja tänavate hooldusleping kui ka piirkondliku Uikala prügila aktsiate kontrollpakk, mille Jõhvi otsustas müüki panna.

Ilmselge toonimuutus torkas selgelt silma enne viimaseid kohalikke valimisi, kus Ossipenko propagandatorud hakkasid nagu välk selgest taevast tema senist põhikonkurenti Tauno Võhmarit hoopis kiitma.

Selline metamorfoos jätkus ka pärast valimisi, kui ootamatult palju positiivset tähelepanu hakkas samades kanalites saama seni peamiselt vaid tuld ja tõrva pälvinud Reformierakond, kuhu kuulub ka Võhmar. Selle nimel on vaeva näinud oravapartei värsked keskerakondliku minevikuga liikmed Deniss Boroditš ja Ain Seppik, kes loodavad kohaliku kommunaal- ja prügioligarhi abil Reformierakonna aktsiate hinda Ida-Virumaal järgmisteks riigikogu valimisteks kergitada. Ka Võhmar on huvitatud kohast parlamendis.

Võhmar ise jahmatas valimistejärgsel ööl enda valimisliidukaaslasi teatega, et ta ei kavatse kellegagi koalitsiooni luua, vaid eeldab, et enamik volikogu liikmeid toetab tema algatusi. Et Võhmari enda liidul oli enamuse saavutamisest üks koht puudu, õhutas ta kahtlustust, et tal on Ossipenkoga sõlmitud mingid kokkulepped. Need oletused said hapnikku juurde, kui Ossipenko leerile läksid nii volikogu aseesimehe kui ka eelarvekomisjoni esimehe koht.

Võhmar serveeris toimuvat kui omalaadset üllast eksperimenti, mille eesmärk on vähendada mõttetut vastasseisu kohalikul tasandil ja kaasata kõiki, kes on huvitatud koostööst. Pool aastat hiljem kukkus see Võhmari eksperiment aga kolinal läbi eelkõige tema enda valimisliidu liikmete tõttu, kelle meelest polnud tegu siirate kavatsustega, vaid salajase kokkuleppega. Nende arvates astus Võhmar üle punasest joonest. Võimalik, et see oli isegi õige samm, ent sellise kardinaalse kannapöörde plaani tulnuks juba enne valimisi eelkõige omadele eriti põhjalikult selgitada.

Nüüd ongi Jõhvis tekkinud kummaline ja segane olukord. Jõhvi viimaste aastate arengu eestvedaja on muutumas omamoodi paariaks omaenda mõttekaaslaste seas. Võhmar lahkub vallavanema kohalt, kuid soovitud palgalise volikogu esimehe ameti kättesaamiseks on ilmtingimata vaja Ossipenko leeri hääli.

Jõhvi viimaste aastate edulugu ja Tauno Võhmari kaheksa ja pool aastat kestnud valitsemisaeg väärinuksid kindlasti ilusamat punkti. Ent Jõhvi tuleviku huvides ei tohiks Võhmar ja tema valimisliidu inimesed unustada, et isiklikest vastuoludest ja solvumisest märksa olulisemad on need vekslid, mis üheskoos enne valimisi välja anti. Nende eest tuleb kõigele toimunule vaatamata ühiselt edasi vastutust kanda.