Kaie Holm: raamatukogude abil digi-Eestiks
Hans H. Luik kirjutas mõni aeg tagasi, et me märkame Eestis palgavaesust, kuid ei märka infovaesust¹. Raamatukoguhoidjana saan sellega vaid nõustuda ja seda just nende otsuste tõttu, mis jätavad kasutamata rahvaraamatukogude potentsiaali informatsioonile ligipääsu tagamisel ja digitaalse kihistumise vähendamisel elanikkonna hulgas.
Riik on seda edukam, mida targemad on siin elavad inimesed. Väikses riigis peaks oluline olema iga inimene, tema oskus langetada nii oma isiklikus kui ühiskondlikus elus läbimõeldud ja arukaid otsuseid, kuid selleks vajab ta informatsiooni. Lihtne näide: mis oleks riigi arengule parem, kas see, kui kodanik langetab otsuse valimistel tänavareklaamide lööklausete põhjal, või see, kui ta saab lugeda päevalehtedes ilmuvaid politoloogide ja ajakirjanike analüüse erakondade valimisplatvormide kohta. Vastus on vast ilmne. Kuid suuremate erakondade tänavareklaamid on riigieelarvest rahastatud, samas isegi ühe üleriikliku päevalehe ostmiseks kohalikku raamatukokku ei pruugi riigi toetusest või kohaliku omavalitsuse eelarverahadest jätkuda. Riigi tasakaalustatud arengu tagamiseks ei tohi me olla rahul olukorraga, kus informatsiooni kättesaadavus st inimese informeeritus sõltub kas inimese enda või kohaliku omavalitsuse rahakoti paksusest. „Lollide inimestega ei jõua mitte kuhugi,“ ütles hiljaaegu investeerimispankur ja kultuurimetseen Indrek Kasela².
Informatsiooni kättesaadavus tähendab ka võimalust ja oskust kasutada kaasaegseid infotehnoloogiavahendeid ning saada vajadusel professionaalset juhendamist. Pidevalt areneva info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga (edaspidi IKT) sammupidamiseks ei saa piirduda vaid ühekordse baasoskuste omandamisega, vaid oluline on nii inimesele endale kui ka ühiskonnale laiemalt täiskasvanud elanikkonna IKT oskuste jätkuv arenemine. Nii peaks osalemine selle valdkonna elukestvas õppes olema endastmõistetav igale täiskasvanud inimesele. Kuid uuringud näitavad, et meie inimeste arvutikasutamisoskused on kehvad ja täiskasvanute elukestvas õppes osalemise näitajate poolest jääme endiselt põhjapoolsetele naabritele alla. Ligi iga kolmas 16–65aastane Eesti inimene ei oska või ei julge kasutada arvutit selleks, et vajalikul tasemel IKT maailmast tulenevate ja IKT abil lahendatavate probleemidega toime tulla, üle 50-aastaste hulgas on selliseid inimesi enam kui pooled. Infotöötlusoskused on riigi ulatuses väga erinevad, oskused on koondunud pigem Põhja- ja Lõuna-Eesti tiheasustusega aladele ning kõige madalamad on oskused Kirde-Eesti elanike hulgas. Muu koduse keelega täiskasvanute infotöötlusoskused on läbivalt madalamad kui eesti koduse keelega täiskasvanutel³. Nutiseadmete kasutajaid on Eesti elanikkonna hulgas küll 52%, kuid enam kui kolmandik neist ei oska üldse öelda, mida tähendab nutiseadme turvaline kasutamine⁴. Täiskasvanute elukestvas õppes, seda nii formaal- kui ka mitteformaalõppes, osalevad vähem need sotsiaaldemograafilised grupid, kes seda just rohkem vajaksid - põhiharidusega täiskasvanud, sinikraede ametikohtadel töötajad, väikeettevõtete töötajad, töötud, ilma erialase hariduseta inimesed, väikelaste emad ja vanemaealised. Osalemine mitteformaalõppes erineb ka piirkonniti, olles suurim Põhja-Eestis ja väikseim Kirde-Eestis⁵. Ja nii tunnistatakse ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis väljatöötatud „Eesti infoühiskonna arengukavas 2020“, et mitte kõik Eesti inimesed ei saa IKT-lahendustest oma igapäevaelu parandamisel ühtviisi kasu ning et meie inimeste arvuti- ja internetikasutus on ühekülgne⁶.
Eestis on ligi 300 000 interneti mittekasutajat, kellel on seetõttu raskendatud ligipääs teenustele, neil on keeruline leida või hoida töökohti, nad on halvemini informeeritud, neil on vähem võimalusi olla kaasatud ühiskonda⁶. Internetti iga päev aktiivselt kasutavatel inimestel on nähtavasti keeruline mõista, et meie seas võib olla neid, kelle jaoks on probleemiks näiteks elektrinäidu edastamine e-kirja teel või kes ei oska midagi peale hakata Töötukassa konsultandilt saadud paberiga, kus on kirjas tööportaalide veebilingid. Paraku on juba üsna tavaliseks saanud uudised sellest, kuidas pannakse väiksemates kohtades kinni pangakontoreid või Eesti Energia teenindussaale vms ning inimesed suunatakse kasutama e-teenuseid. Ka riik ja kohalikud omavalitsused eeldavad üha enam, et nendega suhtlemine ja teenuste kasutamine käib üle interneti. Kohalike omavalitsuste liitumine võib viia seni lähedal asunud vallamaja kaugemale, mis omakorda suurendab e-teenuste ja elektroonilise suhtlemise osakaalu. Kuna IKT pidevalt areneb, siis tuleb teadmisi ja oskusi pidevalt kaasajastada, kuid täiskasvanu ei pruugi omandada uusi oskusi enam iseseisvalt või ta vajaks juhendamist ühe ja sama asja kohta korduvalt. Seega täiskasvanutele oleksid vajalikud nii põhjalikumad koolitused kui ka võimalused saada igapäevaselt nõu ja abi ka väga lihtsate ja praktiliste probleemide puhul, mis tekivad kas nutiseadme turvalisel kasutamisel või mõne e-teenuse vormi täitmisel. Mida saaksime siis teha, et inimeste oskused IKT lahenduste rakendamisel oma isiklikus elus või töös suudaksid tehnoloogiliste lahenduste arengutega sammu pidada?
Näen rahvaraamatukogusid just selliste kogukondlike keskustena, mis saaksid olla inimestele igapäevasteks abistajateks infoühiskonnas toimetulekuks, seda nii info otsimisel kui tehnoloogia kasutamisel. Raamatukogu saab olla interneti mittekasutajatele nii baasoskuste jagajaks kui ka digitaalse kirjaoskuse jätkuvaks arendajaks. Eestis on täna kogu riiki kattev rahvaraamatukoguvõrk, mis tagaks selle teenuse hea kättesaadavuse ja jätkusuutlikkuse, professionaalse juhendamise ning võimaluse saada juhendamist pidevalt, vastavalt inimeste vajadustele. Raamatukogul on madal sisenemislävi ja raamatukokku on igaüks oodatud. Inimesed on harjunud raamatukogus käima ja nad teavad, et kohalikust raamatukogust saab nõu ja abi. Raamatukogu saab aidata lahendada probleeme jooksvalt ja igapäevaselt ning vajadusel saab inimene küsida nõu ka korduvalt, kui mõni õpetus on meelest läinud. Raamatukogus saaks inimene testida, milline nutiseade või e-luger oleks tal kõige sobivam endale osta, kui oskused raamatukogus seadme kasutamiseks saadud. Raamatukogu saaks olla kaugkontoriks kohalike väikeettevõtete jaoks, kus kasutada printer, skanner jm vajalikud IKT seadmed.
Infoühiskonna arengukava rakendusplaanis aastateks 2014-2015 on ette nähtud mitmeid tegevusi, mille eesmärgiks on täiskasvanud tööealise elanikkonnale IKT oskuste omandamiseks võimaluste loomine⁷. Kuid nende puhul tekib küsimus, et kas nendega saavutataks jätkusuutlikkus, hea kättesaadavus üle riigi, võimalus saada abi igapäevaselt. Rakendusplaanis nähakse täiskasvanud inimeste oskuste edasiarendamist kohaliku tasandi kogukondlike algatuste kaudu. Kuid see ei taga, et valmisolek saaks loodud sel moel üle Eesti või et oleks tagatud tegevuste jätkusuutlikkus. SA Vaata Maailma poolt aastaid tagasi läbiviidud koolitused, mis olid suunatud täiskasvanutele, olid küll head, kuid tegemist oli siiski ajutiste projektidega. Võimaliku lahendusena näeb rakendusplaan ka IKT baaskoolituste pakkumist Töötukassa kaudu. Hea võimalus muidugi, kuid on suunatatud väga kindlale sihtgrupile ning Töötukassa esindused asuvad üldjuhul vaid suuremates keskustes.
Kahjuks ei ole 2014-2015 aastate rakendusplaanis mingeid tegevusi ja seega ka mingeid ressursse raamatukogudesse planeeritud. Rahvaraamatukogud on kohaliku omavalitsuse asutused ja nii on jäetud raamatukogu infotehnoloogiline arendamine vaid kohaliku omavalitsuse kanda. Kuid sellisel juhul on ka raamatukogude võimalused pakkuda inimestele kaasaegsete IKT seadmete kasutamiseks või digitaalse kirjaoskuse arendamiseks koolitusi üle Eesti erinevad. Ja tulemuseks on pahatihti see, et just nendes piirkondades, kus vajadus selliste teenuste järele on uuringute kohaselt kõige suurem, on raamatukogude valmisolek nende pakkumiseks kehv. Raamatukogude infotehnoloogiline varustatus on paraku jäänud paljudes kohtades masu-eelsele tasemele ning raamatukoguhoidja töötasu püsib visalt 500-600 euro kandis, mis ei suuda ametisse meelitada või kuigi kaua ametis hoida noori, heade digitaalsete oskustega raamatukoguhoidjaid.
Rahvaraamatukogud on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, mistõttu teisi ministeeriumeid ei paista see huvitavat, et teatud teemadega (näiteks raamatukogu kui mitteformaalse õppe korraldaja, raamatukogu kui sotsiaalse kaasatuse pakkuja) ulatuvad raamatukogud ka nende valdkonda. Eesti infoühiskonna arengukava tekstis rõhutatakse mitmel pool, et oluline on tõhus riigiasutustevaheline koostöö, koordineerimine, killustumise vähendamine jne. Kuid tegelikkuses kipuvad asjad minema nii nagu ikka. Ressurssi napib ja see paistab olevat põhjuseks, miks iga ministeerium tegeleb vaid oma valitsemisalaga ning riigi terviklik arendamine paistab ununevat. Tegevussuundade „IKT baasoskuste omandamine täisealiste interneti mittekasutajate seas“, „Teadlikkuse tõstmine infoühiskonna võimaluste ja ohtude kohta“ või „IKT oskuste omandamine madala või aegunud kvalifikatsiooniga elanikkonna hulgas“ vastutajad on kas Haridus- ja Teadusministeerium või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning kaasvastutajate hulgast Kultuuriministeeriumi, mille valitsemisalasse rahvaraamatukogud kuuluvad, ei leia. Seda, kas rakendusplaanis Haridus- ja Teadusministeeriumi vastutada antud täiskasvanutele suunatud koolituste rahastamisest mingid ressursid ka raamatukogudesse võiksid jõuda, näitab ehk aeg. Suurt lootust pole vist mõtet hellitada, sest vastutav ministeerium ju rahvaraamatukogudega ei tegele. Raamatukogu poolt vaadates tundub veider, et kui inimesed peavad kohalikust raamatukogust abi saamist riigi e-teenuste kasutamisel loomulikuks ja vajalikuks, et siis riik ei pea oma kohustuseks tagada, et üle riigi oleks raamatukogudes e-riigiga suhtlemiseks tagatud teatud tase. Seepärast loodaks, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium näeb infoühiskonna arengukava järgmiste perioodide rakendusplaanides ette juba konkreetse suunitlusega tegevusi ja rahastamist raamatukogudes tehtava töö toetamiseks.
Riik teeb uuringuid, koostab arengukavasid ja strateegiaid. Kuid siis jagab igal aastal miljoneid nn poliitilist „katuseraha“, ilma et neist lähtutaks. Tahtmata siinkohal seada kahtluse alla niimoodi rahastuse saadud objektide või tegevuste olulisust, tekib siiski iga kord küsimus, et miks võtab Riigikogu endale õiguse igal aastal jagada osa riigieelarvest arvestamata riiklikke strateegilisi kavasid, neis paika pandud tegevuste elluviimise ajakavasid ja rahade kasutamise kontrollimehhanisme. Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva tähistamiseni on veel mõni aasta aega, minu ettepanek on suunata nende aastate „katuseraha“ rahvaraamatukogude kaudu inimeste digitaalse kirjaoskuse arendamiseks. Meie valitsus uhkustab nutitelefonide ja tahvelarvutite kasutamisega istungite ajal⁸. See, kui president saaks viia väliskülalised 2018. aastal ükskõik millisesse Kirde-Eesti rahvaraamatukokku ning vestelda seal tahvelarvuti abil päevalehti lugevate soliidses eas härrade ja prouadega sise- ja välispoliitika uudistest, ei oleks uhkustamiseks kehvem eesmärk.
Kasutatud allikad:
1. Luik, Hans H. (2014). Eliidi reliikvia on saladus. - Eesti Ekspress, 15. dets., lk. 28-29. [www] (22.01.2015).
2. Paas, Kadri. (2015). Lollide inimestega ei saavuta midagi. - Aja Leht, nr. 1 (29), jaan., lk. 4-6. [www] (22.01.2015).
3. Halapuu, Vivika; Valk, Aune. (2013). Täiskasvanute oskused Eestis ja maailmas: PIAAC uuringu esmased tulemused. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. [www] (22.01.2015).
4. Nutiseadmete kasutajate turvateadlikkuse ja turvalise käitumise uuring: Uuringuaruanne 2014. (2014). Tallinn: Riigi Infosüsteemi Amet, TNS Emor. [www] (22.01.2015).
5. Oskused ja elukestev õpe: Kellelt ja mida on Eestil oskuste parandamiseks õppida? : PIAAC uuringu temaatiline aruanne nr 2. (2014). / Ellu Saar, Marge Unt, Kristina Lindemann ... jt. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. [www] (22.01.2015).
6. Eesti infoühiskonna arengukava 2020. (2013). Tallinn: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. [www] (22.01.2015).
7. Infoühiskonna arengukava 2020 rakendusplaan 2014-2015. (2013). Tallinn: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. [www] (22.01.2015).
8. Eesti e-valitsus tegi läbi uuenduse. (2013). / Toim. Karin Koppel. - Uudised.err.ee, 31. jaan. [www] (22.01.2015).
Toimetaja: Rain Kooli