Rain Kooli: raamat võidab, lugemine päästab rahvuse
Olen viimase poole aasta jooksul viinud enda peal läbi inimkatse, mille võib lühidalt kokku võtta sõnadega liikuv pilt versus tekst ehk lihtsamalt film versus raamat.
Võtsin endale testimiseks korraga kaks fikseeritud kuutasuga teenust: üks neist rahvusvaheline saatesarjade ja filmide levitamisele spetsialiseerunud Netflix ning teine Elisa kontserni Eesti turule toodud teenus Elisa Raamat.
Võrdlusmoment oli eriti hea seetõttu, et teenuste kuutasugi on enam-vähem samas suurusjärgus, pisut alla kümne euro kuus. Nii oli siis võimalus oma nahal järele proovida, kumma järele homo digitalise, digiinimese, isu vaba konkurentsi oludes kaldub.
Esmane reaktsioon oli kõnekas. Kusagilt väga sügavalt teadvuse põhjahoovustest kerkis esile tunne, et kui saatesarja- ja filmivaliku piiramatu kasutuse eest on 8-9 eurot täitsa hea kaup, siis 1500-digiköitelise raamatukogu piiramatu kasutamise eest tundus sama raha kuidagi paljuvõitu.
Loomulikult ei ole see päriselt nii, tegemist on lihtsalt liikuvale pildile orienteeritud aju keerdkäiguga.
Teine, pärast mõningat kasutamiskogemust tehtud avastus osutas, et digiinimese alateadvus kipub esialgu kalduma oma õhtustes valikutes sellesama liikuva pildi suunas. Alateadvusest teadvusse põrgatatud põhjendused keskenduvad peamiselt ajakasutuse ratsionaalsusele ning toovad esile raamatulugemise vähenemise põhjused laiemaltki: kui filmi pakendatult saab ühe tervikloo kätte keskmiselt paari tunniga, siis raamatu nõuab siiski vähemalt nädalakese jagu õhtuid või ühte täit nädalavahetust.
Ka see kasutegur on muidugi näiline. Lugemise enesestmõistetavamatest tahkudest - näiteks selle kasulikust mõjust keele ja mõttevõime arengule - ma aja kokkuhoiu mõttes ei räägi. Kuid ka puht ajaliselt on liikuva pildi ja teksti vahe üha näilisem, eriti kui arvestada tõsiasja, et viimase aja üha levinum trend - ühe saatesarja hooaja korraga äravaatamine - on üsna võrdne ühe raamatu läbilugemisega.
Ja lõpuks avastasin, et kõik see liikuvate piltide, häälte ja eriefektide virrvarr hakkas õhtuse äraolemise variantidest üha enam teiseks jääma.
Nädala aega tagasi loobusin oma Netflixi teenusest. Elisa Raamatu jätsin aga alles.
Jah, edumeelsematest raamatukogudest saab raamatuid laenutada ka digitaalsel kujul, aga sellel protseduuril on vähemalt praegu nii tehnilised kui ka mahulised piirangud. Kümmekond eurot on summa, mida mina olen valmis ka tulevikus maksma selle eest, et mu lugemislaual on pidevalt korralik ja värske valik Eestis välja antud kirjandusest tuhandete aastate tagustest klassikalistest teostest äsja välja antud uudiskirjanduseni.
Kokkuvõttes võibki öelda, et mina näen taolistes taskukohase kuumaksuga piiramatut kasutusõigust pakkuvates teenustes võimalust raamatu taastulemiseks ka homo digitalise igapäevasele vaimutoidulauale. See võib olla ärimudel, mis päästab tahvelarvutitega varustatud, kuid raamaturiiuleid tihtipeale üldse mitte omava digihõimu lugemisharjumused. Ja seeläbi ka meie kultuuri - ning rahvuse.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar