Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. Eesti iseseisvuse taastamisest möödunud kolme ja poole aastakümne jooksul pole see tõdemus olnud kunagi nii ajakohane kui praegu. Maailmas möllab julmus. Euroopat rünnatakse nii seest- kui ka väljastpoolt. Senine rahvusvahelisel õigusel põhinenud maailmakord on läbi saamas, uut pole veel tekkinud ja tuleviku Euroopa kujundamine käib meie silme all, mitte pelgalt nõupidamislaudade taga, vaid ka lahinguväljal.

Samal ajal areneb tormilise kiirusega tehnoloogia, mis raputab majandust ja ühiskondi vähemalt sama võimsalt, kui ülemöödunud sajandi keskel aset leidnud industrialiseerimine. Toonased muutused päädisid koos geopoliitiliste pingetega lõpuks kahe ilmasõja ning olemuslikult muutunud maailmaga. Ellu jäid mitte ainult tugevamad, vaid need, kes muutustega kohanesid. Võimaluseaknad tekkisid – ka meie jaoks – ja siis sama kiiresti sulgusid – samuti ka meie jaoks.

Olnut taga nutta pole mõtet – sinna tagasi ei saa. Keskpärase, vaimuvaese või tagurliku poliitikaga tulevikku aga vaba riigina ei pääse. Eelolevatel valimistel valime enamat kui järgmise parlamendi – valime tuleviku Eesti suuna, valime selle aastakümneteks. Me kas anname keskpärasusele ja julmusele järele ning sumbume hääletult minevikku või ehitame Euroopasse kuuluvat, vaba, õiglast ja jõukat Eestit. Vaba Eesti hoidmine eeldab aga poliitikat, mis oleks Eesti vääriline.

Eesti on oma vabaduse kindlustamisel käinud läbi hiiglasliku tee; me oleme olnud edukad. Iseseisvuse taastamise järgselt tulime hävingu veerelt tagasi Euroopasse, sidusime end tugevalt läände ning kehtestasime oma riigi rahvusvahelise elu täieõigusliku liikmena. Kõike seda selleks, et hoida Eesti vabadust, mõistes, et vaba Eesti on hädavajalik vabaduseks Eestis.

Sotsiaaldemokraatidel on olnud Eesti vabaduse kindlustamise loos märkimisväärne roll ja seda juba alates esimesest iseseisvusajast. Kui sotsiaaldemokraatide eestvedamisel poleks kaotatud seisuslikku korda – antud naistele valimisõigust; tehtud eestikeelne kooliharidus kõigile tasuta kättesaadavaks; jagatud mõisamaid eestlastele, kellest said peremehed omal maal – poleks meie riik end vabana kehtestada suutnud.

Ka iseseisvuse taastamise järgse Eesti loos on sotsiaaldemokraadid etendanud määravat rolli. Kujutagem, milline oleks Eesti täna, kui Marju Lauristini juhtimisel poleks loodud lastetoetust ja kehtestatud tulumaksuvaba miinimumi ning alampalka. Või kui Eiki Nestori algatusel poleks sündinud töötuskindlustust või Liia Hänni eestvedamisel teostatud omandireformi, mis võimaldas ülemineku turumajandusele. Toomas Hendrik Ilvese määravast panusest meie Euroopasse-jõudmisel rääkimata. Seisame täna selle poliitika elluviijate õlul.

Euroopa senine strateegia enam ei tööta

Kuid maailm on muutumas. Viimased kaheksa aastakümmet kandnud rahvusvaheline kord on kaotamas oma senist jõudu. Lähiaastatel otsustatakse küsimusi, millest sõltub Euroopa ja seega ka Eesti vabaduse tulevik. Millise tulemiga lõpeb Venemaa agressioon Ukrainas?

Milliseks kujunevad sõjale järgneva rahu parameetrid ja Euroopa julgeolekukorraldus? Kas Euroopa suudab ise oma tulevikku kujundada või teevad seda teised meie eest? Neist vastustest sõltub, millises Euroopas hakkame elama – ja lõpuks seegi, kas Euroopas on jätkuvalt ruumi Eestile ja meie vabadusele.

Euroopa senine strateegia enam ei tööta. Odav Vene energia, suur Hiina turg ja Ameerika Ühendriikide allahindlusega pakutud julgeolek võimaldasid aastakümneid jõukust kasvatada tingimustes, mida enam ei ole. Euroopa õnnestumisest sõltub ka meie edu, tema ebaõnnestumine tähendaks paljuski ka meie oma. Euroopa tuleviku kujundamises osalemine on seega meie vastutus, millest arguse või suutmatuse tõttu loobumine tähendaks oma tuleviku teiste otsustada jätmist. Seda me endale lubada ei saa.

Et vanaviisi edasi ei saa, on selge ka meie majanduse osas. Korras riigirahandus ning korruptsioonivaba, lihtne ja paindlik asjaajamine tekitasid omal ajal Eesti vastu usalduse, muutsid meid välisinvesteeringutele atraktiivseks ja tõid Euroopa vaesemate seast keskmike hulka. Keskmike sekka jõudnuna muutusime aga märkamatult ise üheks neist "valmis ühiskondadest", kus julge otsustamine ja sisuline poliitikakujundus asendusid esmalt peenhäälestuse ja nüüdseks poliittehnoloogilise teesklusega. Kunagise korras riigirahanduse asemel on meil jätkusuutmatult kasvav võlakoormus. Radikaalsest edasiliikumisest on saanud paigalseis, mis kiiresti arenevas maailmas tähendab aga paratamatult tagasilangemist.

Seda enam, et kiiresti muutub ka keskkond, milles meil tuleb konkureerida. Uued tehnoloogiad – ennekõike tehisaru areng – muudavad nii seda, kuidas me inimestena omavahel suhtleme ja tööd teeme, kui ka seda, kus ja kuidas sünnib majanduslik väärtus ja kelle kätte see jääb. Samal ajal mõjutab kliimakriis üha enam maailmamajanduse ja -poliitika arenguid, tahame me seda tunnistada või ei taha. Kui suured osad planeedist elamiseks kõlbmatuks muutuvad, toob see kaasa kontrollimatu rände ja kõikvõimalikke julgeolekuohte, mille tagajärgedega tuleb tegeleda ka neil, kes kliimakriisi suhtes jaanalinnuna pead kuuma liiva all hoiavad. Ja nagu tehnoloogiaga üldiselt, on siingi ohtude kõrval võimalusi – kes kiiremini uued lahendused kasutusele võtab, saab teiste ees edumaa.

Meie vabadust murendab hirm, mis vaikselt ühiskonda imbub

Vaba Eesti ja vabadus Eestis on lahutamatult seotud. Meie põhiseadus ei räägi vabadusest abstraktselt, vaid riigist, mis on rajatud õiglusele ja õigusele ning peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda vabadust ei ohusta üksnes välised vaenlased. Üha enam murendab seda ka hirm, mis vaikselt ühiskonda imbub. Üha rohkem Eesti inimesi – ka noori – kahtleb, kas homne päev tuleb tänasest parem. Oma tulevase toimetuleku pärast muretsevad ka inimesed, kelle sissetulek ületab tublisti Eesti keskmist. Ülikiire hinnatõus, järsult kasvanud laenumakse või ühe tööl käiva vanema töökaotus võivad kiiresti muuta pealtnäha heal järjel pere käekäiku. Suhteliselt edukas olemine ei anna enam majanduslikku kindlust – paljud inimesed on vaid mõne halva kuu kaugusel olukorrast, kus senisel viisil enam hakkama ei saa.

See ebakindlus ei eksisteeri vaakumis. Mure oma töö, kodu ja laste tuleviku pärast kohtub teadmisega, et Euroopas käib sõda ja maailm meie ümber muutub ohtlikumaks. Nii võimendavad ebakindlus kodus ja ebakindlus meid ümbritsevas maailmas teineteist. Hirmust ja ebakindlusest toituvad viha ja vaen, mida võimendavad populistid, kes pakuvad keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi teiste inimeste vabaduste arvelt. Kes lubavad leevendada ühe inimese valu sellega, et põletavad maha teiste edu – ja lõpuks meie ühise riigi. See on ohtlik mitte ainult neile, kes esimesena vaenu objektiks satuvad, vaid lõpuks meile kõigile.

Ühiskond, milles inimesed võõranduvad oma riigist ja üksteisest, muutub tervikuna nõrgemaks. Kellegi vabaduse jalge alla tallamine röövib tüki ka kõigi teiste vabadusest. Ebavõrdsus, ebaõiglustunne ja hirm oma tuleviku pärast pole seetõttu pelgalt sotsiaalprobleemid – need nõrgestavad meie majandust, julgeolekut ja lõpuks Eesti vabadust. Väikeriigina Euroopa piiril oleme sellistele lõhedele haavatavamadki kui suurriigid. Meil on vähem eksimisruumi.

Mida Eesti vajab? Eesti vajab kindlust. Kindlust, et oma riik on ja jääb. Kindlust oma tuleviku osas. Veendumust, et oma riigis on igaühel koht ning et raskustesse sattudes ei jääda üksi. Et ühiskonda ei ehitata vihale ja vastandumisele ega kedagi patroneerides. Aga ka kindlust selles, et riiki juhtivad inimesed on vastutustundlikud ja kompetentsed – piltlikult öeldes, et kaptenisillal ollakse kained ega keerata omakasupüüdlikkusest, oskamatusest või tegevusetusest laeva kummuli. Et seal ei tegelda propaganda ja hämamisega ega üritata tormist merd peegelsiledaks valetada.

Tänane valitsus sellist kindlust ei paku. Mõned ütlevad, et peame rahul olema sellega, et majandus enam ei kahane. Teised ütlevad, et rahul tuleb olla sellega, et sõda pole Eestisse jõudnud. Kolmandad arvavad, et ka mitte midagi tehes, paigalseisuga, on võimalik murranguliste tehnoloogiliste muutuste tormis edukas olla; et küll mujal tõusev vesi kergitab lõpuks ka meie paati.

See on liiga madal latt. Eesti inimesed väärivad paremat ja meie valitsejad peavad olema võimelised enamaks. Poliitikaks, mis oleks ka tegelikult Eesti vääriline.

Hääletut ei märgata ja räuskajat ei kuulata

Eesti julgeoleku olulisim tagatis on see, kui meie vabadus on vajalik ka ülejäänud Euroopale. Seda ei saavuta teiste järel lohisedes. Peame ise olema Euroopa tuleviku kujundajate seas – riik, kes algatab arutelusid, pakub lahendusi ja suudab teisi nende ümber koondada. Julge vabaduse hääl ja tulevikukindla demokraatia eestvedaja, üks Euroopa julgeolekupoliitika kujundajaid. Selleks, et meiega arvestataks, peab meil olema midagi öelda. Ja me peame oskama seda öelda. See nõuab üle-euroopalise intellektuaalse haardega mõtlemist ja julget tegutsemist: teame omaenda ajaloost, et otsustaval hetkel võib just otsustusjulguse puudumine olla saatuslik.

Hääletut ei märgata ja räuskajat ei kuulata ka Euroopa Liidu ja NATO ametlike laudade taga. Kuid paljud Euroopa tulevikku määravad arutelud on tänaseks liikunud ametlike laudade tagant kuluaaridesse ja kitsamatesse ringidesse. Sinna pääsemine ja seal enese maksma panemine nõuab enamat kui ametnike head eeltööd ja jutupunktide püüdlikku ettelugemist. Jah, me pole üksi – meil on liitlasi ja mõttekaaslasi –, kuid Eesti vabaduse ja just seda soosiva Euroopa tuleviku eest seismine on esmajoones siiski meie endi asi.

Euroopa julgeoleku tuleviku otsustab suuresti see, kuidas lõpeb Venemaa agressioon Ukrainas. Meie eesmärk peab olema tagada, et saabuv rahu oleks õiglane – see tähendab selline, mis tugevdaks, mitte nõrgestaks, territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtteid. Eksivad need, kes arvavad, et need põhimõtted on olulised vaid Ukraina piiride ja vabaduse kindlustamiseks. Ei – need on ühtviisi olulised ka meie piiride ja meie vabaduse kindlustamiseks.

Et sellise rahu suunas liikuda, peame jätkuvalt tõstma agressiooni hinda ja toetama Ukrainat, mitte ainult materiaalselt, vaid ka lootusega – et nende valitud Euroopa-kursil on õnnestumisvõimalus. Selles tegevuses on väikeriigi roll olla tabude murdja, eestvedaja ja teiste kaasatooja mitte ainult targalt öeldud sõna, vaid ka õigeaegselt tehtud teoga.

Kuid õiglane rahu pole veel piisav – see tuleb muuta püsivaks ning just selles küsimuses otsustatakse tuleviku Euroopa saatus ja muuhulgas kaude ka see, kas tuleviku Euroopas on ruumi ka meie vabadusele. Kui õnnestume ja kindlustame vabale Ukrainale koha Euroopa julgeoleku- poliitilises ja majandusruumis, saavutame võimsa garantii Putini poolt ihaletud impeeriumi ja mõjusfääride tagasitulemise vastu. Ukraina majanduse Euroopasse lõimimise teel saame tõukejõu ka enda – ja laiemalt kogu Euroopa – majanduslikule edule. Kui aga ebaõnnestume ja lepime territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtete nõrgestamise või impeeriumide ja mõjusfääride ajastu tagasitulemisega, kujundame nii tahes või tahtmata ka tuleviku Euroopat, sel juhul aga sellist, kus piiril asuval väikeriigil on kaugelt kõhedam.

Euroopa on kõige eelöeldu osas uues situatsioonis – mitte kunagi varem pärast teist maailmasõda pole eurooplased pidanud iseseisvalt kujundama oma julgeolekustrateegiat, töötama välja selle elluviimise poliitikaid või ehitama institutsioone nende teostamiseks.

Ukrainale antavad julgeolekugarantiid, tema majanduse jalule aitamine ning poliitiline integreerimine Euroopasse eeldavad aga justnimelt Euroopa enda juhtrolli. Siin avanevadki väikeriigile nii võimalused kui ohud: olukorras, kus uut käiku otsivad ka teised ning kus poliitiline juhtimine on viisakalt öeldes ebalev, on ka väikesel võimalik – ideede ja veenvuse olemasolu korral – asetada end Euroopa poliitilisse tuumikusse, endast kaugelt suuremate protsesside suunajate sekka.

Kuid teisalt on väikeriigile see ka hädavajalik, sest ärgem unustagem – oma loo rääkimise eest vastutame vaid ise, ja selle eest, et tuleviku Euroopas oleks ruumi ka meie vabadusele – samuti meie. Ärgem arvakem, et meie vabaduse saatust määravad küsimused rahvusvahelise arutelu alla ei tule, kui vaid oma suud vaguralt kinni hoiame. Muidugi tulevad ja mida vähem kannab neis aruteludes meie hääl, seda tõenäolisemalt.

Nõuab ju Putingi endiselt Ukraina sõja lõpetamise kõnelustel laiemate Euroopa julgeolekuarhitektuuri puudutavate küsimuste käsitlemist, tehes seda kavalalt, esmapilgul ohutuid ettepanekuid esitades, rääkides sõja nn juurpõhjuste adresseerimise vajadusest, strateegilise stabiilsuse või relvastuskontrolli küsimusist, kuid taotledes tegelikult ikka sedasama – impeeriumi taastamist ja mõjusfääride taas kehtestamist, kus meie saatuse osas erilist kahtlust ei jääks.

Seetõttu peamegi kindlustama, et Euroopa arvamuste kujundamises arvestataks ka meie seisukohtadega, seda saavutame aga ainult siis, kui oleme arutelude algatajate seas, ideede pakkuja, julge ja tark eestkõneleja – sest passiivselt vaikiva väikeriigi mõtteid ajaloo murdepunktides keegi küsima ei tule. Niisama räuskajaid aga ignoreeritaks kohe kindlasti. Euroopa poliitilisse ja intellektuaalsesse tuumikusse pürgimine pole seega meie maksimumambitsioon.

Käimasolevat julgeolekutormi arvestades peab see olema absoluutselt vähim, millega rahulduda. Ja miski, millega saame kindlasti ka hakkama, niisamuti, nagu omal ajal, Lennart Meri eestvedamisel.

Majanduskasv pole võimalik toimiva hariduse või sotsiaalsüsteemita

Julgust ja tarkust on tarvis ka meie jõukuse kasvuks. Viimaste aastate kriisid on kummutanud mitmed meil kaua kehtinud majanduspoliitilised dogmad. Et kapital on rahvusetu ning majanduslikud sõltuvused poliitiliselt neutraalsed, ei usu pärast Covidit, Vene energiasõltuvuse kogemust ja tollisõdu vast enam keegi. Samuti on üha selgem, et majandus ei saa edeneda lahus ülejäänud ühiskonnast. Valitsuse majanduspoliitiline ambitsioon ei saa seetõttu piirduda kuhjunud bürokraatlike rumaluste tagasipööramisega. Eriti, kui neid samal ajal teise käega juurde toodetakse.

Jõukas riik on meie ühine asi, mille poole püüdlemisel on rumal vastandada avalikku, era- ja kolmandat sektorit. Meie ühisesse jõukusesse panustavad ettevõtjate kõrval ka õpetaja, arst, politseinik ja päästja – kõik tööd tegevad inimesed. Kellegi panus pole väheoluline, keegi ei tohi jääda nähtamatuks ja saada taandatuks sisutühjaks "kulureaks" riigieelarves, otsekui oleks majanduskasv võimalik ilma toimiva hariduse, sotsiaalsüsteemi või turvalise keskkonnata.

Maailmas ei ole ühtegi majanduslikult arenenud riiki, kus ei oleks toimivat avalikku sektorit ega toimivat avalikku sektorit ilma majanduslikult arenenud riigita. Ka Eesti tee jätkusuutlikule kasvule algab sellest, et näeme majandust tervikuna. Ja seejärel – julgeme riigina strateegiliselt tegutseda, nähes oma rolli enamana kui vaid eest kadumine nagu seni on väita üritatud. Lõpeks on aga meie jõukuse allikas maailmas läbi löömine. Vaid teineteisele puulusikaid voolides rikkust koju ei too.

Vaadakem Taanit. Meiega võrreldava suurusjärgu väikeriiki, kes on suutnud kujundada endale maailmatasemel konkurentsivõime. Taani edu taga ei ole üksnes ettevõtjate nutikus või soodne juhus. Selle taga on aastakümnete pikkused teadlikud valikud, sealhulgas riigi ja erasektori koostöö ning investeeringud valdkondadesse, kus on võimalik saavutada rahvusvaheline konkurentsieelis. Biotehnoloogia ja farmaatsiatööstus. Taastuvenergeetika. Merendus ja logistika. Põllumajandus ja toidutööstus. See kõik pole taanlastel juhtunud iseenesest, käed rüpes istuva valitsuse kiuste. Vastupidi – taanlased on julgenud teha majanduspoliitikat ja saanud aru, et tegelikuks jõukuseks on vaja maailmas läbi lüüa.

Omaaegse digitiigrina julgesime ka meie olla milleski maailma parimad. Pole ühtegi põhjust, miks me ei võiks seda uuesti teha. Muidugi mitte igas valdkonnas, küll aga seal, kus meil on vajalikud eeldused. Olgu selleks näiteks personaalmeditsiin või küberjulgeolek, kriitiliste muldmetallide väärindamine, kõrgtehnoloogiline kaitsetööstus või midagi muud – oluline on terviklik lähenemine haridusest ja teadusest innovatsiooni, investeeringute ning ekspordi toetamiseni.

Eesti majanduse tegelik potentsiaal on suurem, kui meie tänased majandusnäitajad lubavad arvata. Meil on haritud ja võimekad inimesed, toimivad institutsioonid, suhteliselt hästi arenenud ettevõtluskeskkond ning innovatsioonivõimelised ettevõtted. Meil on palju sellest, mida jõukuse loomiseks vaja. Aga potentsiaalist üksi ei piisa. Potentsiaal, mida me ei suuda rakendada, jääbki potentsiaaliks. Meie probleem ei ole niivõrd ideede ja võimaluste, kuivõrd nende realiseerimiseks vajaliku kapitali nappus. Seepärast peame oluliselt parandama Eesti ettevõtete ligipääsu kasvukapitalile. Peame looma tingimused, kus Eesti inimeste säästud, sealhulgas pensionifondidesse kogutud raha, saaksid senisest enam osaleda Eesti ettevõtete kasvus.

Maailma innovatsiooniliidrite hulka ei jõuta üksnes heade ideedega. Selleks tuleb investeerida teadusesse, inimeste teadmistesse ja oskustesse, uutesse tehnoloogiatesse, automatiseerimisse ja taristusse. Aga ka ettevõtetesse, kes suudavad need teadmised ja tehnoloogiad muuta toodeteks, teenusteks, töökohtadeks ja ekspordituluks.

Siin on oluline mõista üht põhimõttelist asja. Riigi roll ei ole ettevõtja eest ettevõtlusega tegeleda. Riigi roll on luua tingimused, milles ettevõtjad saavad teha asju, mida nad muidu teha ei saaks.

Mõnikord tähendab see regulatsioonide muutmist. Mõnikord riskide jagamist ja strateegilisi kaasinvesteeringuid. Mõnikord riigijuhtide ja diplomaatide lobitööd. Mõnikord aga taristu rajamist. Kusjuures Eestit muu maailmaga ühendavate strateegiliste ühendusteta jääme paratamatult sumbuvaks konnatiigiks ja seega peame ka Eesti lennu-, laeva-, raudtee- ja maanteeühendusi mõistma majanduskasvu alustaladena, mille rajamise edasilükkamine tähendab otseselt ka jõukuse edasilükkamist.

Energeetika peab saama meie majandusarengu pidurist veduriks

Tark majandus eeldab tarku inimesi. Tulevikus ei piisa üksnes sellest, et inimene oskab tehnoloogiat kasutada. Ta peab oskama probleeme lahendada, mõistma inimesi, tegema koostööd ning kohanema maailmaga, milles tehnoloogiad muutuvad kiiremini kui kunagi varem. Tehnoloogiline kirjaoskus, loovus ja inimesetundmine peavad käima käsikäes.

Ent ükskõik kui head on meie inimesed, ideed ja ettevõtted, ei sünni uut tööstust ilma energiata. Paraku on Eesti energeetikadebatt muutunud ideoloogiliseks vastasseisuks. Majanduslike argumentide asemel kuuleme loosungeid. Pikaajaliste lahenduste asemel pakutakse lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele. Ent elektrisüsteemi ei saa ehitada poliitilistele loosungitele. Energiapoliitika kujundamisel tuleb aru saada, et ka otsustamata jätmisel on hind. Ning selle hinna maksavad lõpuks meie ettevõtted ja Eesti inimesed.

Hakkame ometi tegutsema! Energeetika peab saama meie majandusarengu pidurist veduriks. Kiireim viis saavutamaks odavat ja puhast elektrit on investeerida mere- ja maismaatuuleparkidesse ja suurendada taastuvenergia tootmismahtu võimalikult kiiresti vähemalt kolmekordseks. See ei juhtu iseenesest. Vajame pikaajalist, läbipaistvat ja tarbijat võimalikult vähe koormavat toetusskeemi, mis annab investoritele vajaliku kindluse ning tagab, et investeeringud ka tegelikult ja õigel ajal tehakse. Samuti tuleb lõpetada olukord, kus strateegiliselt olulised energiaprojektid takerduvad aastateks menetlustesse. Riiklikult prioriteetsete tuuleparkide planeerimisel peab valitsus võtma juhtohjad ning tagama menetluse läbiviimise vähemalt kahe aastaga.

Aga odavast elektrist üksi ei piisa. Elekter peab olema kättesaadav ka siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Seepärast vajame varustuskindluse tagamiseks ka gaasijaamu ning olemasolevate põlevkivikatelde hoidmist reservis. Kõige selle eesmärk on langetada Eesti keskmise elektri börsihind vähemalt Soome tasemele. Nii säästame ühiskonnana raha, mis jääb Eesti inimeste ja ettevõtete käsutusse. Raha, mida saab kasutada tarbimiseks, investeerimiseks, uute töökohtade loomiseks ja ettevõtete kasvatamiseks. Ja mis veelgi olulisem – taskukohane, puhas ning kindlalt kättesaadav elekter annab Eestile võimaluse konkureerida investeeringute pärast, mis muidu läheksid mujale.

Tugev riik ei jäta kedagi maha

Et Eesti saaks olla vaba ja jõukas, peab ta olema ka ühtne ja hooliv. Peame olema ühiskond, kus igaühel on võimalus oma andeid rakendada ja meie ühisest edust osa saada. Kus edukamaid ei kista tagasi, kuid kedagi ei jäeta maha, raskustesse sattunule tullakse appi ja haavatavaid kaitstakse. Kus lapse tulevikuvõimalusi ei määra tema vanemate rahakott ega see, millises Eesti paigas või peres ta kasvab. Sidus ühiskond pole seetõttu üksnes õiglasem – see kasvatab usaldust ning on jõukama, tugevama ja vabama Eesti eeldus.

Ühtse ja hooliva Eesti ehitamine algab saavutatu hoidmisest. Oleme maailma tipus pressi- ja internetivabaduse, poliitiliste õiguste ja kodanikuvabaduste ning õigusriigi poolest. Kuid ebakindluse kasvades leidub alati neid, kes pakuvad kellegi õiguste piiramist või inimestele antud tagatiste tagasivõtmist. Valitsus ei saa siin olla kõrvalseisja. Tema ülesanne on inimeste vabadusi ja õigusi aktiivselt kaitsta. Mõndagi meie sotsiaalsüsteemis tuleb ajakohastada ja paremaks teha, kuid uuendamine ei tohi tähendada saavutatu lõhkumist. Inimene peab saama oma elu kavandades usaldada, et põhilisi ühiskondlikke kokkuleppeid ei pöörata iga poliitilise tuulemuutusega tagasi.

Lisaks tuleb luua kindlus, et ajutine tagasilöök ei muutu inimese jaoks püsivaks allakäiguks. Töökaotus, haigus või muu ebaõnn ei tohi tähendada, et inimene kaotab korraga võimaluse oma eluga edasi minna. Jõukam Eesti peab tähendama ka kindlamat Eestit – riiki, kus inimestel on julgust edasi püüelda, sest nad teavad, et ebaõnnestumise korral ei jää nad üksi.

Tugev riik ei jäta kedagi maha, pakub kindlustunnet erinevates keerulistes olukordades ning tagab võrdsed stardivõimalused kõigile. Selles kontekstis on kõige tähtsam keskenduda haridusele. Siiani oleme olnud tublid ning ka kõige vaesema pere laps on saanud maailma parimat haridust, aga aina enam näeme, et lapse võimalused sõltuvad vanema rahakotist.

Selle trendi otsustav ümber pööramine on oluline meile kõigile – mitte ainult puudust kannatavatele peredele – sest iga anne, mis jääb haridusliku ebavõrdsuse, vaesuse või tõrjutuse tõttu välja arendamata, teeb meie Eestit väiksemaks ja vaesemaks.

Sama lugu on Eesti regionaalse arenguga. Liiga tihti räägime me sellest, mida suurlinnadest kaugemal olevad piirkonnad ülejäänud Eestilt vajavad. Võru- ja Virumaad, Pärnu- ja Jõgevamaad, Valga- ja Hiiumaad nähakse otsekui väetite ja vaevatutena, kes justkui vajavad ülejäänud Eesti – see tähendab siis suurlinnade – suuremeelset abi. See mõtteviis tuleb otsustavalt ümber pöörata.

Mitte pelgalt Pärnumaal pole vaja Eestit, vaid Eestil on vaja edukat Pärnumaad. Sama kehtib kogu riigi kohta – Eesti jõukuseks ja julgeolekuks peab elu arenema kõikjal riigis. Eesti majanduskasv on seda kiirem, mida paremini suudame realiseerida iga maakonna tootlikkuspotentsiaali. Ja Eesti julgeolek seda kindlam, mida enam on meie erinevad piirkonnad omavahel lõimitud ja inimestega asustatud. Suits metsatalu korstnast pole seega vaid küsimus romantikast, vaid julgeolekust – eriti, kui talus elab kaitseliitlane.

Et elu maal ja laiemalt väljaspool suurlinnu võimalik oleks, peab seal olema tasuvaid töökohti. See aga omakorda eeldab vähemalt ühe strateegilise suurinvesteeringu jõudmist igasse maakonda. Just töökohtade loomine peab olema Eesti regionaalpoliitika põhifookus, kusjuures ka Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi vahendid peavad eelkõige keskenduma töökohtade loomisele kõikjal Eestis.

Eesti tuleviku määrab see, kelle lubame kaptenisillale

Eesti on selle sajandi murdepunktis. Kriitilistel aegadel – nagu need, mis iseloomustavad tänast ja homset – on Eesti tuleviku kindlustamisel määrav poliitiline juhtimine. Suhtun suure lugupidamisega arvamusliidrite, ajakirjanike, teadlaste ja riigiametnike rolli ühiskonna arengu kujundamisel, kuid kaalukate otsuste langetamise vastutus lasub lõpuks poliitikutel ning Euroopa Ülemkogu tasemel peab Eestit veenvalt esindama peaminister. Ta peab seda tegema nõnda, et teisedki kuulaks ja, enamgi veel, – järgi tuleks.

Olen Eesti hoidmisele ja arendamisele pühendanud kogu oma senise teadliku elu diplomaadi ja riigiametnikuna. Mul on olnud au juhtida võimekaid meeskondi, kellega koos oleme kujundanud Eesti välis- ja kaitsepoliitikat ning ellu viinud suure osa meid siia toonud otsustest. Riigikaitse laia käsitluse väljatöötamine ja ellu rakendamine, liitlaste sõjalise kohalolu Eestisse toomine ja NATO kollektiivkaitse tugevdamine ning Venemaa agressiooni vastustamise strateegia on olnud õiged ja Eestit edasi viinud poliitikad. Olen teinud oma tööd sajaprotsendilise kirega ning olen saavutatu üle uhke.

Täna aga näen, et Eesti hoidmiseks ja edasiviimiseks ei piisa enam sellest, mida sain teha ametnikuna. Eesti tuleviku määrab see, kelle lubame kaptenisillale. Sinna on vaja meeskonda, mis ei defineeri ennast vastandumise kaudu ega piirdu senise haldamisega. Mis ühendab julguse edasi liikuda oskuse ja kogemusega riiki juhtida. Mis on majanduses ettevõtlik ja tulevikku vaatav, ühiskonnaküsimustes vaba ja hooliv ning Eesti julgeoleku ja rahvusvahelise positsiooni kaitsmisel kompromissitu. Mis suudab ühendada inimesi, kelle jaoks poliitika pole eesmärk omaette, vaid vahend Eesti hoidmiseks ja edasi viimiseks. Et tuleksime meie ümber mäslevast tormist läbi. Vaba riigina. Tugevama ja jõukamana.

Küsin sellele teie toetust.

Kui nõustute erakonna juhatuse ettepanekuga ja kinnitate mu sotsiaaldemokraatliku erakonna peaministrikandidaadiks, küsime koos rahvalt mandaati, et moodustada pärast märtsivalimisi vastutustundlik, asjatundlik ja tulevikku vaatav valitsus. Mitte mandaati lihtsalt senise jätkamiseks, vaid Eesti edasi viimiseks. Et viia Eesti Euroopa poliitilisse tuumikusse, panna majandus taas kasvama ning kaitsta meie vabadust nii väliste kui ka sisemiste ohtude eest.

Usun Eestisse ja meie inimestesse. Tean, et oleme võimelised enamaks ja väärime paremat. Eesti saab olla korraga ettevõtlik ja hooliv, enesekindel ja salliv ning oma rahvuslikku identiteeti hoidev ja maailmale avatud. Kui meil jätkub julgust ja tarkust, on Eesti parimad ajad kindlasti ees.