Triin Toomesaar: „Ma ei ole rassist, aga...“ ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Triin Toomesaar on politoloog, haridusaktivist ja programmi
Triin Toomesaar on politoloog, haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane. Autor/allikas: Kristjan Klaats

Viimaste nädalate õhk on olnud üsna paks. Paks hirmust, paks vihast ja aina enam ka paks hirmust selle viha ees. Kutsutakse üles lippe tagurpidi heiskama, valgeid särke kandma või kambaga Vao külla „mittepoliitilist ja mitterassistlikku“ ühissõitu tegema. Sotsiaalmeedias jagatakse pilte loosungitega „Valge Eesti eest!“ või „Süsi koht on ahjus!“. Emotsionaalsete jutukestega koos levitatakse kontrollimatutest allikatest pärit artikleid sellest, kuidas must mees on vägistanud või peksnud valgeid naisi viimaste kodumaal.

Selle kõige valguses tundus mulle keeruline kaasmaalastega koos võidupüha ning jaanipäeva tähistada. Sest nii nagu enamik meist ei kujuta linnatänavail kõndides ette, milline torude, juhtmete ja tühjuse rägastik meid kandva asfaldi all tegelikult peidus on ning kas või millal see kõik ootamatult sisse võib vajuda, näib, et ma ei osanud varem aimatagi, millist negatiivset suhtumist teise nahavärvi või religiooniga inimestesse võib kanda sotsiaalmeediasse nunnusid pere- ja loomapilte postitav, minuga ühes bussis sõitev või jaanipeol sama muusika taktis pead nõkutav Eestis sündinud ja üles kasvanud isik.

Ükskõik, mida lugeda või kuulata, vaadata või isegi eirata – see kõik tekitab ja täiendab seoseid ning mõttekäike Euroopa Liidu ühe seni suurima väljakutsega solidaarsusele ning sallivusele.Reaalsus näib üha enam sarnanevat mõne libategeliku poliitikaseriaaliga, ainult et seda ei saa soovi korral nupust välja lülitada. Kogu arvamus- ja sotsiaalmeedias leviv sarkasm ja silmakirjalikkus, edasi- ja tagasiminekud pole mõne stsenaristi hoolikalt timmitudväljamõeldis, vaid päris elu.

Mis lubatud valgele mehele, pole lubatud mustale

Portaalide kommentaariumides ning sotsiaalmeedia lehekülgedel on levinud seisukoht, et pagulased on oma rassist, päritolust ja/või religioonist tulenevalt „vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead“. Näiteks ühe hirmu järgi tuleb pagulaste Eestisse lubamise korral must mees valget naist ära kasutama, alla suruma ning isegi vägistama. Kui neid sedastusi aga harutama hakata, kukuvad nad üsna kiirelt laiali.

Olukorras, kus soolist palgalõhet, naiste vähest esindatust poliitikas, aga ka (arvamus)meedias peetakse Eestis valdavalt pseudoprobleemiks; olukorras, kus seksistlikest reklaamidest „saadakse lihtsalt valesti aru“ ning virtuaalse Postimehe spordirubriik on aeg-ajalt legaalne kergporno lehekülg; olukorras, kus levinud arusaamade järgi on seksuaalvägivalla ohver vägistamises või muud sorti ärakasutamises valdavalt ise süüdi, rumal, valesti riides või peksab juhtunu kohta lihtsalt segast, on väga kummastav kuulda silmakirjatsemist, kuidas suur hulk pagulaste vastaseid on mures siinsete naiste saatuse pärast.

Mängigem konkreetselt ühe juhtumiga Eesti elust enesest.

Kui riigikogu liige ja aktiivne pagulastevastane Jaak Madison oleks mustanahaline, oleks tema skandaalne telefoniomastamise ja mahamüümise katse selge tõend musta mehe pikkadest näppudest ja parandamatust kahtlastele tegudele kaldumisest. Kui Jaak Madison oleks mustanahaline, kasutataks poissi traagilise näitena sellest, kuidas mustanahalised mehed Eesti naistele liiga tahavad teha.

Kuna aga Madison püüdis lubamatut telefoniäri teha valge mehena, oli tegemist – nagu poiss ise sõnastas –„eetilise eksimusega“. Kuna Madison tungis naiskolleegide kajutisse ning püüdis neiule kaissu pugeda valgemast valgema mehena, pole selline käitumine millegipärast probleem, rääkimata sellest, et levitataks linnalegende valgete meeste kalduvusest naisi ahistada või ära kasutada.

Absurd?

Kes aitab saada eurooplaseks?

Tõsi on see, et suur hulk inimesi ei suuda isegi oma mõtetes eristada illegaalset ega legaalset immigranti pagulasest. Tõsi on see, et paljud neist, kes virtuaalmeedias kahtlase väärtusega „ma-pole-küll-rassist-aga“-sõnavõtte postitavad, uudiseid igapäevaselt ei jälgi ega ole motiveeritud mõistma, kes on pagulane või miks ja millist abi ta vajab. Tõsi on see, et paljudel on lihtsalt hirm.

Hirm pagulaste – või mistahes võõra ja ootamatu ees – on arusaadav. Hirmul on aga tihti (liiga) suured silmad, mis panevad meid käituma ebaratsionaalselt. Nii klammerdub kõrgust kartev inimene tihti mingi kindlana tunduva objekti külge, julgemata sammugi edasi või tagasi liikuda sinna, kus oleks tegelikult turvaline. Nii rahmeldab rannajoonest liiga kaugele ujunud sügava vee kartja koordineerimatult oma käte ja jalgadega, püüdes sedasi iga hinna eest pinnal püsida, mõistmata, et end hoopis väsitab ning vett sisse ahmides uppumist kiirendab. Nii lajatab arahnofoob ämblikku nähes sellele kümme korda sussiga, suutmata hirmuhetkel mõista, et kodumaised ämblikud on täiesti ohutud ning isend sai hukka ilmselt juba pärast esimest sussihoopi.

Hirmudega on aga see hea asi, et neist võib tahtmise ja abi korral võitu saada – näiteks hirmu teadvustades ja oma tavapärastele reaktsioonidele vastupidiseid harjutades. Selle asemel, et ämblikku sussiga ja valjuhäälsete vandesõnade saatel laiaks litsuda, võib end aegamisi harjutada mõttega, et ämbliku saab ka lihtsalt ajalehe abil õue aidata või tema olemasoluga hoopis leppida, sest tegelikult aitab ta ju muid putukaid püüda.

Mistahes hirmudest vabanemiseks on aga enamasti vaja teiste abi. Nii on ka pagulastesuunalisest hirmust võitu saamiseks vaja riigijuhtide, ekspertide ja teiste inimeste järjepidevat nõu ning tuge. Ent nii, nagu ämblikukartjat ei aita laused „Nad on head loomad!“ või „Mis sa niimoodi kiljud!“, pole pagulaste pelgajatele abi samalaadsetest sedastustest ja näpuvibutustest. Mistahes hirmust üle saamiseks tuleb pelgaja esmalt aidata sinnani, et ta ise ka tegelikult soovib oma hirmust vabaneda.

Kuidas aidata meil kõigil mõista, et pagulasi vastu võttes ei tee me heategu ainult oma kodukohast turvalisemat elu otsima tulnud inimestele, vaid ka näiteks Itaaliale või Kreekale, kes oma territooriumile saabunud meeste, naiste ja laste abistamisega hädas on? Kuidas aidata mõista, et pikemas perspektiivis on heategu tähenduslik kogu Euroopale, sh Eestile endale? Kuidas aidata mõista, et ajalugu on korduvalt näidanud Euroopa riikides kogunenud pingetelahvatamise võikaid tagajärgi ning üle-euroopaline solidaarsus on üks võimalus ajaloo kordumist seekord vältida?

Kuidas aidata meil kõigil mõista, et me jääme eestlasteks? Kui me ise endale olulisse usume ja sellest järjepidevalt lugu peame, ei võta meilt mitte keegi laulu- ega tantsupidusid, keelt ega murdeid, kombeid ega tavasid. Seda pole suutnud 700 aastat orjaööd ega pool sajandit nõukogude okupatsiooni. Miks peaksid seda suutma paarsada või isegi paar tuhat pagulast?

Kuidas aidata mõista, et eestlaseks jäämise kõrval on viimane aeg saada ka eurooplasteks? Nii väärtushinnangutelt kui avatuselt, nii südame kui vaimu suuruselt. Ilma lauseteta „Ma ei ole küll rassist, aga...“.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: