Mõnes riigis nõuab selliste piltide avaldamine arhitekti või avaliku kunstiteose autoriõiguste valdaja luba, sellal kui enamikus EL-i riikides kehtib nn panoraamivabadus, mis lubab igaühel piiranguteta avaldada fotosid, dokfilme ja muid teoseid, mis kujutavad avalikku ruumi.

Minu raporti algversioon osutas, et niisuguste igapäevaste tegevuste nagu oma puhkusefotode sotsiaalmeedias avaldamise tarvis litsentside hankimine on anakronistlik ning panoraamivabadus peaks kehtima kogu Euroopa Liidus. Kahjuks pöörasid õiguskomisjoni liikmed selle ettepaneku pea peale, võttes panoraamivabaduse küsimuses vastu kõige piiravama iseloomuga parandusettepaneku, mille tegi liberaal Jean-Marie Cavada.
Algne ettepanek minu raportis kutsus EL-i seadusandjaid tagama, et püsivalt avalikus ruumis asuvatest teostest tehtud fotode, videote ja muude kujutiste kasutamine oleks lubatud.

Parandusettepanek 421, mille komisjon võttis vastu Euroopa Rahvapartei, sotsialistide ja Cavada (liberaalid) häältega, leiab, et püsivalt avalikus füüsilises ruumis asuvatest teostest tehtud fotode, videote või muude kujutiste äriotstarbeline kasutus peaks alati eeldama autori või tema esindaja eelnevat nõusolekut.
Mida tähendaks selle parandusettepaneku seadustamine praktikas?

Juuresolev kaart näitab, millistes Euroopa riikides kehtib riiklike autoriõiguse seaduste alusel panoraamivabadus: rohelisega märgitud riikides juba on panoraamivabadus, heleroheline märgib, et see kehtib vaid ehitiste kohta, kollasega tähistatud riikides lubatakse avalikus ruumis asuvatest teostest tehtud kujutiste kasutamist vaid mitteärilisel eesmärgil, punasega tähistatutes puudub panoraamivabadus täielikult.

Minu algse ettepaneku kohaselt tuleks panoraamivabadus kehtestada kogu Euroopa Liidus, muutes seega kogu kaardi roheliseks. Jean-Marie Cavada ettepanek, mille komisjon vastu võttis, muudaks kõik rohelised maad kas kollaseks või punaseks. Tema ettepaneku kohaselt tuleks tühistada kõik panoraamivabaduse seadused, mis pole piiratud vaid mitteärilise kasutusega.

Mitteärilise kasutuse hägune piir

Võiks arvata, et panoraamivabaduse piiramine ärilise kasutuse valdkonnas võib puudutada ainult ettevõtteid, mis fotode müügist kasumit teenivad. Tegelikult on vahetegemine ärilise ja mitteärilise kasutuse vahel palju komplitseeritum. Kui sa laadid oma puhkusepildi Facebooki, ei saa sa sellest mingit tulu. Ometi oled sa nõustunud Facebooki kasutustingimustega, mis sätestavad, et sa annad Facebookile loa kasutada sinu pilti äriotstarbel (lg 9.1 Facebooki kasutustingimustes). Teisisõnu, kui avalikus ruumis asuva hoone foto äriline kasutamine eeldab arhitekti luba, on sinu kohustus teha kindlaks, kas hoone on autoriõigustega kaitstud (ehk kas arhitekt on rohkem kui 70 a surnud) ja kes on hetkel nende õiguste valdaja. Seejärel pead sa sõlmima õiguste valdajaga litsentsilepingu, mis selgesõnaliselt lubab Facebookil su fotot ärilisel eesmärgil kasutada, misjärel võid lõpuks oma puhkusefoto legaalselt Facebooki üles panna. Sama kehtib muude sotsiaalvõrgustike ja ärilistel alustel tegutsevate pildipankade kohta, mille kasutajatingimused on üldjuhult koostatud viisil, mis jätab kogu vastutuse kasutaja kanda.

Panoraamivabaduse piiramine üksnes mitteärilise kasutamisega tähendaks seega miljonite eurooplaste kahjutu igapäevategevuse vastuolu autoriõiguste seadustega. Siinkohal tuleb meeles pidada, et autoriõiguste rikkumist ei karistata mitte üksnes tsiviil-, vaid ka kriminaalseadustiku järgi (mida rakendatakse erineva rangusega).
Üldjoontes on mitteärilise kasutamise piirangust märksa kergem üle astuda, kui tavaliselt arvatakse. Nii oleme juba näinud kohtute erinevaid tõlgendusi selle kohta, kas reklaamivaba avalik-õiguslik ringhääling tohib kasutada töid, mille tarvitamist on piiratud mitteärilisuse klausliga. Kui selles plaanis üldse konsensust on, siis see, et ärilise kasutuse sfäär algab ammu enne seda, kui isik tulu teenib. Sinu isiklikku veebilehte peetakse näiteks äriliseks, kui seal on reklaamid või Facebooki ikoon või mõni mikromaksete teenus, isegi kui teenid nende pealt palju vähem kui veebilehe majutuse eest maksad. Uute väärtuse jagamise mooduste loomise ja katsetamise ning tootjate ja tarbijate vaheliste piiride hägustumise ajastul võib kasutusõiguste mitteärilisusest sõltuvusse seadmine hoopis takistada uute väärtuse jagamise mehhanismide nagu mikromaksed arendamist ja laialdast kasutuselevõttu.

Panoraamivabaduse piiramine komplitseerib oluliselt ka ajakirjanike, profifotograafide ja dokumentalistide tööd, kelle tegevus on selgelt ärilise iseloomuga, kuid kes on aastakümneid võinud tegutseda avalikus ruumis, mida igaüks võib vabalt kasutada kohustuseta kõigepealt litsentsiläbirääkimisi pidada. Kui autoriõiguse seaduste üks eesmärke peaks olema stimuleerida uue kunsti ja informatsiooni loomist, on see muutus selgelt ebasoodne. Erinevalt paljudest kunstnikest, kes kasutavad avalikku ruumi oma töödes, ei ole arhitektide põhiliseks sissetulekuallikaks kindlasti valmis ehitistest tehtud kujutiste müük. Pole raske näha, et panoraamivabaduse piiramine annab loomeinimeste seisukohalt üldjoontes negatiivse efekti.

Mitteäriline kasutus ja vaba kultuur

Üksnes mitteärilist kasutust lubav piirang tekitab probleeme projektidele, mis põhinevad vabalitsentsiga töödel. Wikipedia ei luba kasutada pilte, millele rakendatavad piirangud on vastuolus vabade teadmiste definitsiooniga; see hõlmab ka mitteärilise tegevuse klausleid, kuigi Wikipedia tegevust vedav Wikimedia Foundation ei ole ise kasumit taotlev organisatsioon.

Kui Euroopa Parlamendi ettepanekust saab seadus, tuleb Wikipediast kustutada kõik pildid, mis kujutavad ehitisi ja paikseid kunstiteoseid, mille autor on surnud vähem kui 70 aastat tagasi.

Piltide kustutamine Wikipediast, olgu see kui tahes traagiline avalikult kättesaadava informatsiooni ja kultuuri seisukohast, on tehniliselt suhteliselt lihtne, kuigi nõuab panoraamivabaduse erandile toetunud piltide käsitsi välja sorteerimist. Kuid mis saab füüsilisel kujul väljaandeist, mis on ilmunud aastakümneid Euroopa autoriõiguste süsteemide alustalaks olnud panoraamivabaduse sätte alusel? Seni on uusi autoriõiguste ulatust reguleerivaid seadusi rakendatud tagasiulatuvalt. Nt kui autoriõiguste kehtivust pikendati mitmetes maades 50 aastalt 70 aastani autori surmast, ei rakendatud seda muudatust mitte üksnes teostele, mis loodi pärast seaduse muutmist, vaid ka neile teostele, mis olid loodud varem ja mille autoriõigused polnud veel aegunud. See tekitab küsimuse, kas panoraamivabaduse piiramine oleks samuti tagasiulatuva toimega ning muudaks panoraamivabadusele toetuvad teosed illegaalseks. Kuni pole selgelt vastupidist väidetud, tuleb eeldada, et see on nii. See tähendab, et paljud raamatud, postkaardid, kalendrid jmt, milles kujutatakse avalikus ruumis paiknevaid teoseid, mis on seni olnud täiesti seaduslikud, tuleks turult kõrvaldada ega võiks olla avalikkusele kättesaadavad, kuni arhitektilt on litsents saadud. On selge, et see oleks nii kirjastajate kui teiste kultuuriliste institutsioonide jaoks tõeline bürokraatlik õudusunenägu ning sellise muudatuse tekitatav kahju kaaluks suuresti üles kõik küsitavad kasud.

Mida teha?

9. juulil toimuval plenaaristungil läheb mu raport europarlamendis hääletusele. See on eurosaadikute viimane võimalus arutada ja muuta selle sõnastust panoraamivabaduse mõistes. Iga inimene, kellele see vabadus südames oluline on, peaks oma saadikule helistama, saatma postkaardi või sotsiaalmeedia kaudu ühendust võtma, et selgitada, miks on oluline, et avalik ruum jääks kõigi jaoks vabaks ja seda ei tohiks koormata litsentsilepingutega. Julgustage oma saadikut autoriõiguste seadust lihtsustama, et see vastaks digitaalajastu vajadustele selmet leiutada uusi piiranguid!

Artikli originaal ilmus 22. juunil Julia Reda blogis juliareda.eu pealkirja all “Freedom of Panorama under threat”. Artikkel on kaitstud litsentsiga CC0 1.0 Universal: selle autor loobub maksimaalses seadusega võimaldatud ulatuses teose autoriõigusest ning sellega kaasnevatest õigustest.