Tavaliselt me sellele ei mõtle, aga keskmine tänav koosneb suures osas kunstist: majadest, skulptuuridest, grafitist... Vabadust kogu seda autoriõigusega kaitstud ilu pildistada ning pilte levitada tuntakse nime all „panoraamivabadus“. Eesti autoriõiguse § 20¹ annab selleks loa küll, aga ainult mitteäriliselt — piirang, mis võis tunduda mõistlik enne seda, kui me hakkasime kasutama üksteisega kõnelemiseks Facebooki, Twitterit, Instagrami… või ajalehti. Need kõik on ju ärid.

Teisipäevases Postimehes kirjutas arhitekt Ike Volkov ühe Eesti kultuuritegelase hauamonumendist, mis tema arvates on äpardunud ega tee meile au. Lugu illustreeris foto — muidu ei saa lugeja ju olukorrast ettekujutust. Aga niisuguse foto levitamiseks ärilises ajalehes väljaspool uudiseid, reklaami müüvas sotsiaalvõrgustikus või rahvusvahelise ettevõtte loodud blogiplatvormil tuleks küsida eelnevat luba monumendi autorilt, loata avaldamine rikub seadust.

Võib-olla Tauno Kangro kui leebe ja lahke hing andiski selle loa, lehest see välja ei paista. Ent kas te kujutate ette, et kõik kunstnikud annaksid loa ennast avalikult kritiseerida?

Mõte on õige, aga me hästi ei viitsi

Aasta eest esitas MTÜ Wikimedia Eesti riigikogu kultuurikomisjonile põhjalikult ettevalmistatud eelnõu, mis viiks autoriõiguse seaduse kooskõlla reaalsusega. Me ei saa kõneleda meie ühisest avalikust ruumist ilma seda näitamata. Vikipeedia tegijaid häirib, kui me ei tohi levitada fotosid Eesti arhitektuurist ja kunstist ilma küsimata iga kord kunstnikult luba (mispeale kunstnik imestab, sest keegi teine peale krooniliselt seaduskuulekate vikipedistide ju ei küsi).

Mullu kevadel laitis justiitsministeerium maha mõtte probleemiga Eestis kohe tegelda, öeldes, et küll asi Euroopa Liidu tasemel ära lahendatakse. Sügisel selgus, et Euroopa Komisjoni autoriõiguse reformipaketist on panoraamivabadus välja jäetud ning regulatsioon on jätkuvalt liikmesriikide endi pädevuses; ühtlasi anti liikmesriikidele tungiv soovitus panoraamivabadus kehtestada.

Selle aasta aprilli alguses pöördus riigikogu kultuurikomisjon justiitsministeeriumi poole küsimusega, kas justiitsministeerium kavatseb asjaga tegelda. 16. mail saatis justiitsministeerium kultuurikomisjonile minister Reinsalu allkirjaga vastuse, mille  sisu on lühidalt järgmine: ehkki mõte on õige, me hästi ei viitsi ja meil on muud tegemist, pealegi leidub veel vähemalt üks Euroopa Liidu institutsioon, mis ei ole selles küsimuses midagi arvanud. Kas nii kujundataksegi Eesti õiguskeskkonda?

Ärme igaks juhuks tee midagi

Justiitsministeerium möönab, et Wikimedia Eesti ettepanek „ei väljuks ... direktiivi 2001/29/EÜ poolt seatud piiridest vastavale vabale kasutusele“ ning oleks „võimalik ka autoriõiguse reformipaketi raames [Euroopa Liidus] väljapakutud ettepanekute … raames“. Kui kõik on nii hästi, siis mis on vastuargumendid? 

„Eestis puudub üldine konsensus, kas panoraamivabaduse erandi ulatuse laiendamine on Eestis vajalik.“ Nagu igaüks ettepanekut tutvustavalt veebilehelt näha võib, toetab avalikus ruumis pildistamise lubamist suurem osa loomeorganisatsioone, mille liikmed sedasama avalikku kunsti loovad: arhitektid, maastiku- ja sisearhitektid, Eesti Kunstnike Liit, Eesti tuntuim grafitikunstnik, samuti Eesti Kunstiakadeemia, Rahvusraamatukogu, Eesti Arhitektuurimuuseum jpt.

Mullu kevadsuvel vahendas justiitsministeerium Euroopa Komisjoni avalikku konsultatsiooni, mille üks küsimus puudutas panoraamivabadust (vastused on leitavad justiitsministeeriumi dokumendiregistrist). Ükski neljast negatiivse vastuse andnud organisatsioonist ei esitanud selget põhjendust, miks üldlevinud käitumist ei tohiks seadusega lubada, põhiline on soov igaks juhuks mitte midagi muuta.

Tardume nagu küülik püütoni ees?

„Euroopa Liidu Nõukogu töögrupi tasandil ei ole jõuliselt tõusetunud vajadus panoraamivabaduse kohustusliku piiriülese regulatsiooni kehtestamiseks Euroopa Liidus. Sellegipoolest võib ettepaneku edasisel menetlemisel (koostöös Euroopa Parlamendiga) vastav küsimus päevakorda tulla. Sellisel juhul võib tekkida vajadus Eestis kehtiva õiguse järjekordseks muutmiseks, et viia see kooskõlla Euroopa Liidu tasandil sätestatud kohustuslike reeglitega.“ Euroopa Komisjoni soovitus liikmesriikidele panoraamivabadus kehtestada ei ole enam argument, nüüd on argumendiks saanud hüpoteetiline võimalus, et äkki tuleb kunagi kellelgi pähe mingi regulatsioon, mis on kuidagi ebamääraselt ähvardav ja sunnib kedagi mingit tööd tegema.

Panoraamivabadus on Euroopa riikides reguleeritud erinevalt, näiteks Saksamaal ja Austrias hõlmab see kogu avalikku ruumi (Austrias ka siseruume) ja eri kunstiliike, Eestis tehtud ettepanek on sellest palju tagasihoidlikum ning on väheusutav, et sakslased lubaksid Euroopa Liidul endalt avaliku ruumi kasutusõigust ära võtta. Kas Eestis ei võeta siis üheski valdkonnas vastu ühtki seadust, kuni on teoreetiliselt võimalik, et mõnes Euroopa institutsioonis teadmata tulevikus mõni asjassepuutuv küsimus päevakorda tuleb, isegi kui see „pole jõuliselt tõusetunud“? Tardume nagu multifilmiküülik püütoni pilgu all?

Seadused käivad justiitsministeeriumile üle jõu

„Ühtlasi soovime märkida, et arvestades Justiitsministeeriumi 2017. a. töökoormust, ennekõike seoses peatse Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ning selle ettevalmistamisega, ei ole käesoleval aastal vastava AutÕS muutmise eelnõu algatamine Justiitsministeeriumi poolt realistlik,“ kirjutab ministeerium. Eestil oleks võimalus seada oma eesistumise ajal kerge vaevaga üks hea näide tervemõistuslikust lähenemisest autoriõigusele, mida on soovitanud ka Euroopa Komisjon, ning olla eeskujuks neile Euroopa riikidele, kus niisugune vabadus endiselt puudub. Kuid nagu näha, käib seaduste kordategemine justiitsministeeriumil üle jõu ning Eestist õigusriigi kujundamine jäetakse MTÜ-de ja riigikogu hooleks.

Lühidalt kokku võttes on õigusriik ju lihtsalt riik, mille seadused on mõistuspärased ja mitte ülearused, mille kodanikud seepärast neid täidavad ega vali, millised on täitmiseks liiga rumalad, ning mille asutused jõustavad seadusi, sest neil on mõte. Keelata midagi, mida kõik niikuinii teevad, jätta keeld jõustamata, sest seda jõustada oleks absurdne, ning keelduda keelu tühistamisest, sest selleks peaks vastutust võtma — see on masendavalt küüniline. Kas me sellist Eestit tema 100. sünnipäeval tahamegi?

Nii või teisiti on justiitsminister Reinsalu oma käed panoraamivabadusest puhtaks pesnud ja visanud palli riigikogu kultuurikomisjonile. Mitmed komisjoniliikmed on varem kinnitanud, et on põhimõtteliselt seaduseparanduse poolt või vähemalt mitte vastu: neil on endalgi komme vahel tänaval mõni foto teha, see Facebooki laadida või ka raamatusse panna ja müüki lasta. Jääb vaid loota, et komisjoniliikmed on mitte lihtsalt toredad ja kenad inimesed, vaid ka piisavalt hakkajad, et seadusemuudatus ükskord ometi ära teha.

Senikaua ärge juubeliks valmistuvat Eestit pildistage. Või kui, siis ainult omaks tarbeks. Ärge kellelegi näidake. Kui tahate, et tulevikus näidata tohiks, kirjutage riigikogu kultuurikomisjoni liikmetele. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.