Alo Lõhmus: 21. sajandi pärisorjus ehk teisest pensionisambast peab saama lahkuda
Täpselt kahesaja aasta eest, 1816. aasta 23. mail kinnitas tsaar Aleksander I seaduse, mille alusel vabastati pärisorjusest Eestimaa kubermangu talupojad. Kolm aastat hiljem kinnitati samasugune seadus Liivimaa kohta. Oleme isiklikult vabad olnud seega juba kaks sajandit, ehkki Nõukogude okupatsiooni aegne kolhoosikord viis vähemalt maarahva ajutiselt tagasi üsna pärisorjuselaadsesse seisundisse.
Kuid kas pärisorjuse elemendid on lõplikult kadunud ka täna? Endine hansapankur Indrek Neivelt võrdles meie pensionisüsteemi teist sammast hiljuti just pärisorjusega. Tõepoolest – sambaga liitumine on teatud vanusest alates kohustuslik ning sellest pole võimalik väljuda. Isegi peaaegu olematu tootlusega fondide valdajatele ehk pankadele on garanteeritud kopsakas valitsemistasu.
Fondivalitsejate olukord on seega vist isegi soodsam kui pärisorjuse aegsete mõisnike oma – viimased pidid arvestama, et kui nende talupoegade saak ikaldus ja puhkes nälg, võis see viimaks lüüa ka mõisnike sissetulekute pihta. Pensionifondid aga ei pea kartma, et halb majandustulemus võiks nad valitsemistasuta jätta.
Neivelt esitas olukorra parandamiseks kolm ettepanekut. Esiteks peaks fondihaldur kord aastas oma raportis selgelt näitama, kui palju teenitud rahast sai endale pensionikoguja ja kui palju fondihaldur. Siis võiksid kliendid must-valgel lugeda, et nende raha tootlusest on näiteks üle kahe kolmandiku endale võtnud fondivalitseja, inimesele endale aga on jäänud alla kolmandiku.
Teiseks peab Neivelt vajalikuks alandada fondide haldustasusid Rootsi tasemele ehk 0,24 protsendini aastas. Eestis on see praegu 0,61 – 1,72%.
Kolmandaks nõuab Neivelt: „Fondist väljumistasu peaks olema null. Inimesed ei ole 21. sajandil pärisorjad“. Praegu tuleb inimesel, kes soovib fondi vahetada, maksta eelmisele fondihaldurile 1% selleks ajaks kogunenud osakute puhasväärtusest.
Neivelt piltlikustab seda nõnda: „Saagist rohkem kui kaks kolmandikku annad igal aastal ära ja peaaegu kahe aasta saagiga saab sealt ennast vabaks osta. Nii oleks arutanud meie kauged esivanemad.“
Kuid minu meelest jätab Neivelt puudutamata probleemi tuuma: teise samba pensionifondi kohustuslikkuse kõigile inimestele, kes on sündinud pärast 1982. aastat, ning liitumisotsuse pöördumatuse ka neile, kes liitusid sellega vabatahtlikult (et mitte öelda rumalusest).
Neivelti ettepanekud on suunatud küll pärisorja elutingimuste parandamisele, ent mitte tema täielikule vabastamisele. Kuid just see, et inimestele pole Eestis jäetud oma finantsotsuste langetamise täielikku vabadust, on skandaalne ning muudab sambaikke võrreldavaks pärisorjusega. Asja ei tee paremaks seegi, et samba käivitamise ajal lõid pangad oma palmisaarereklaamidega selgelt vale ettekujutuse fondide pakutavast tootlusest, millel pole tegelikkusega midagi ühist.
Olukorra lahendamiseks tuleb inimestele anda õigus mitte üksnes pensionifonde tasuta vahetada, vaid ka teisest sambast täielikult lahkuda, võttes seni kogunenud raha lihtsalt välja ning paigutades seda edaspidi juba omal käel ja riisikol. See lõpetaks inetu pärisorjuse ning mõjuks tõenäoliselt tervendavalt ka teisele sambale endale. Kui fondihaldurid seisaksid silmitsi klientide lõpliku kaotamise ohuga, hakkaksid nad senisest tõsisemalt püüdlema parema tootluse poole ning ka valitsemistasud hakkaksid konkurentsi tõttu otsekui imeväel kahanema.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar