Alo Lõhmus: absurdne eesti teaduskeel

”Kirglike eksistentsialistidena oma lootusetu kultuuri, teaduse, keele ja ka teaduskeele kallal vaeva nähes, teadvustades seejuures väga hästi selle pingutuse absurdsust, tunneme end ka edaspidi vaba, ise oma saatuse eest vastutava rahvana, kelles on peidus ootamatu, vahel lausa absurdne energia,” kirjutab ajakirjanik Alo Lõhmus oma arvamusloos.
Kirjandusteadlane Jaan Undusk vaatleb oma võrratus essees „Eksistentsiaalne Kreutzwald“ (mis on ära trükitud ka hiljuti ilmunud kogumikus „Eesti kirjanike ilmavaatest“) meie rahvuseepose looja võimalikke eksistentsiaalseid tegevusmotiive.
Eksistentsialismi aluseks on Unduski käsitluses mõistmine, et inimene on absoluutselt vaba ja enda eest vastutav olend, sest jumalat, kelle õiglasele sekkumisele ja lõppotsusele loota, pole kas üldse olemas või siis pole teda inimese jaoks kunagi „kodus“.
Teisalt on inimese eksistents üürike, lõpeb surmaga ning ka kõik tema maised ettevõtmised on pikas perspektiivis määratud luhtuma, olemisel pole mingit kõrgemat sihti. Seega on inimese olemasolu absurdne ning loogiliselt võttes tuleks sooritada enesetapp.
Kuid kõiki neid asjaolusid endale selgelt teadvustanud inimene – ehk eksistentsialist – valib oma vabaduse rõhutamiseks mitte enesetapu, vaid elu kogu selle ettemääratud nurjumises, tõestades sellega oma üleolekut elu absurdist.
Esimesed eesti kirjamehed Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald olid pühendunud arstid, kes võtsid surivoodil lamaja ravitsemist sama tõsiselt kui vastsündinu tohterdamist. Arstieetikale sarnase eksistentsialismiga suhtusid nad ka väljasureva – toonase üldise arvamuse kohaselt – eesti rahva ravitsemisse. Ehkki see rahvas lebas surivoodil, tuli talle anda korralik kirjakeel ja kirjasõna, nagu oleks tegu suurt tulevikku omava noore natsiooniga.
„Lähtudes eestlaste lootusetusest kultuurrahvana, anda neile kõik, mida üks kultuurrahvas vajab,“ kirjeldab Undusk seda hoiakut. Ja jätkab: „See, muuseas, on eesti kultuuri printsiip Faehlmannist ja Kreutzwaldist alates siiamaani. Me saame väikerahvana oma kõrgkultuuri jätkata üksnes kui eksistentsialistid, kui loomingulised absurdistid. Loogiliselt võttes peaksime me sooritama kultuurilise enesetapu. On alati olnud neid, kes seda soovitavadki, suuri loogikuid. Kõik, mida me oma kultuuris teeme puhtast loogikast lähtudes, on vesi selle kultuuri surma veskile.“
Üks säärane suur loogik andis hiljuti intervjuu Eesti Rahvusringhäälingu ja Tartu Ülikooli teadusportaalile Novaator. Arvutiteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud ja ettevõtja Margus Niitsoo vastas küsimusele eesti teaduskeele kestmajäämise väljavaadetest avaldusega, et mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem.
„Ma ei usu rahvusriigi kontseptsiooni. Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve,“ teatas Niitsoo. Ta lisas, et eesti keel pigem takistab siinsetel inimestel muu maailmaga kommunikeerimist, sest uusi asju tuleb kõigepealt õppida eesti, seejärel aga inglise keeles.
Niitsool on kahtlemata loogiliselt võttes täiesti õigus. Hädavaevu miljoni kõnelejaga keele hoidmine tänapäevase teaduskeele tasemel on ebaratsionaalne ning absurdne pingutus, mis ei anna anglitseeruvas ja globaliseeruvas maailmas mingeid plusspunkte.
Tegelikult tuleneb Niitsoo poolt kätte juhatatud loogikast ka Tartu ülikooli ning teiste meie kõrgkoolide olemasolu absurdsus. Kuna eestikeelne kõrgharidus ja teadus on mõttetud ja inimkonna üldist progressi takistavad, siis tuleks need asendada ingliskeelse hariduse ja teadusega, ainult et seda on nii tulude kui kulude poolest mõttekam teha juba olemasolevates ingliskeelsetes ülikoolides.
Loogiline ja mõistuspärane oleks Eesti kohalikud ülikoolid üldse kinni panna ning vabanenud raha abil saata meie parimad gümnaasiumilõpetajad õppima otse Oxfordi ja Harvardi.
Ainult et… Nõnda toimides sooritaksime viimaks selle kultuurilise enesetapu, mida Kreutzwald otsustas vältida. Meie vabatahtlikust lahkumisest kultuurrahvaste perest ei muutuks maailmas mitte midagi paremaks, ka Eesti alale elama asuva uue ingliskeelse rahva õuele ei saabuks mingit õnne.
Seevastu kirglike eksistentsialistidena oma lootusetu kultuuri, teaduse, keele ja ka teaduskeele kallal vaeva nähes, teadvustades seejuures väga hästi selle pingutuse absurdsust, tunneme end ka edaspidi vaba, ise oma saatuse eest vastutava rahvana, kelles on peidus ootamatu, vahel lausa absurdne energia.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar