Alustan sündmuste lühiülevaatega. 6. detsembri keskpäeval ilmub veebiväljaandes ERR.ee sõnum, et arvuti on välja valinud Savisaare protsessi kohtuniku, kes saab hakata tegema ettevalmistusi protsessiks. Postimees ei jäänud kohtumenetluse edasist kulgu ootama. Juba 5. detsembri südaöö paiku ilmuvad esimesed valitud katked prokuratuuri kokkupandud kriminaaltoimikust koos osaliste refereeringutega.

6. detsembri hommikul vahendab ERR.ee vandeadvokaat Aivar Pilve nördimusavalduse kriminaalasja materjalide avaldamise kohta põhjusel, et sellega on rikutud süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust ning see pole õigustatav sõna- ega ajakirjandusvabadusega. Päeva arenedes taunib tõendite ja süüdistuse detailide avaldamist ka prokuratuur.

Pärastlõunases raadiosaates "Uudis+" õigustab Postimehe ajakirjanik Risto Berendson süüdistusmaterjali detailide avaldamist ilmselge ja tugeva avaliku huviga ja lisab, et kogu maailmas avaldatakse taoline materjal ilma kõhklusteta. Ta tunnistab, et lehe kasutuses on kogu kohtulikul eeluurimisel kogutud materjal. Mõni päev hiljem alustas ka Päevaleht eeluurimistoimiku materjalide refereerimisega.

Nüüd tuleb küsida: kas midagi on üldse valesti? Lugejal on õigus saada teada avaliku elu tegelaste tegudest ja ajakirjandusel on kohustus see õigus tagada. Esmapilgul võib selline selgitus näida veenvana. Siis, kui me lähtume arusaamast, et meediavabadus on piiramatu. Paraku ei ole. Euroopas tunnustatud põhimõtete järgi võib meedivabadust piirata õiglase kohtumenetluse ja eraelu kaitse argumendiga.

1. Inimõiguste kohus peab õigustatuks kohtueelse uurimise saladuse kaitsmist nii õigusemõistmise kui ka süütuse presumptsiooni huvides.

Kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelab sõnaselgelt kriminaalmenetluse seadustik. Teatud tingimustel võib prokurör siiski anda avaldamiseks loa. Prokuratuuri reaktsiooni järgi otsustades pole sellist luba Postimehele antud. Tõsi, karistada saab andmete avaldamise eest vaid seda isikut, kellele andmed saavad teatavaks seoses töö- või ametiülesannete täitmisega. Kuid andmete avaldamise keeld laieneb kõigile, kes on saanud andmed ebaseaduslikult.

Probleem on aga selles, et õigusvastaselt saadud eeluurimismaterjalide avaldamise keelu näeb seadus ette, kuid ei anna kohtunikule võimalust keelata andmete avaldamist ja kohaldada mõjutusvahendeid keelu rikkkujale. Eesti seadusandjal on usaldus meedia eneseregulatsiooni suhtes, mis üldjuhul ka ennnast õigustab. Ebaseaduslikult saadud tõendite avaldamise selllist usaldust ei õigusta.

Väljendusvabaduse ulatus sõltub suuresti menetlussüsteemi iseloomust. Eesti kuulub nende riikide hulka, kus kohtulikku menetlust nimetatakse võistlevaks. See on avatud kohtupidamine, kuna aga kohtueelne uurimine pole võistlev, seetõttu on uurimismaterjal ka salastatud.

On kurioosum, et Postimehe käsutuses on eeluurimistoimik, kuid kohtunikul seda pole. Selleks, et vältida eelarvamuste tekkimist, nõustus seadusandja mudeliga, kus kohtunikul puudub juurdepääs eeluurimistoimikule. Võistleval kohtuistungil esitavad prokurör ja kaitsja tõendid, mida nad peavad vajalikuks süü või süütuse tõendamiseks ja ristküsitlevad tunnistajaid.

Liiati nähtub avaldatud materjalist, eelkõige Savisaare ja kellegi Natalja dialoogist, et eeluurimistoimikusse on kogutud pealtkuulamisi, millel ei näi olevat tõenduslikku tähtsust.

Postimehe tegevus narritab omaksvõetud kriminaalmenetlussüsteemi ja juba sellega kahjustab õigusemõistmise ausust.

2. Väide, et kogu maailmas avaldataks selliseid andmeid kõhklemata, osutab riikide praktika vähesele tundmisele.

Nii üldõiguse (Ühendkuningriik) kui ka Mandri-Euroopa riikides võidakse õiglase kohtumenetluse ja usalduse tagamiseks õigusemõistmise vastu piirata ajakirjandusvabadust. Tõsiselt võetav meedia kaalub hoolikalt, milliseid andmeid avaldada. Mahuka toimiku materjali valikuline avaldamine võib luua avalikkusele ühekülgse või isegi väärkujutluse toimunust. Ei maksa unustada, et lisaks kohtunikule on otsustusõigus kahel rahvakohtunikul.

Kui protsessi tulemuseks on süüaluse täielik või osaline õigeksmõistmine, siis pole välistatud konflikt ajakirjanduse abil loodud veendumuse ja kohtu usaldusväärsuse vahel. Õigusemõistmist ei tohi seepärast jätta ajakirjanduse hooleks. Ka mitte siis, kui tõendusmaterjali avaldamine seostatakse kahtlusega, kas Savisaar protsessi välja kannab.

3. Kolmas argument seondub privaatsuse kaitsega.

Postimees ahvatleb lehte lugema muuhulgas tõotusega, et paljastab Savisaare salaelu ja intiimseiklusi. Ilmselt tuleb sellisena hinnata Savisaare ja Natalja vestlust Meritoni hotellis. Vestluse üleskirjutis ja foto Natalja väljumisest hotellist on Kapo jälitustegevuse produktideks. Selle dialoogi tähtsus kriminaaalsüüdistuse tõendamisega on olematu. Küll aga sekkub õigusse eraelu puutumatusse, mida, tõsi küll, täna avaldatud küsitluse järgi Eesti elanikud eriti ei hinda.

Kuid soovitan tutvuda Euroopa inimõiguste kohtu praktikaga, eriti Costel Câsuneanu kohtuasjaga. Kohus pidi selles asjas otsustama, kas jälitusteabe lekkimine meediasse rikkus kaebaja õigust eraelu puutumatusele. Kohtu jaoks oli tähtsusetu asjaolu, et korruptsiooni käsitlev kriminaalasi tekitas suurt avalikku huvi, ning et kahtlustatav oli avaliku elu tegelane. Inimõiguste kohtu järgi on kommunikatsiooni pealtkuulamine ( Eesti seaduste järgi ka pealtkuulamisseadmete paigutamine ruumi ) allutatud rangele kohtulikule kontrolllile ja seetõttu on loogiline, et selllise toiminguga saadud teavet ei tohi teha avalikuks ilma kohtu loata.

Ühes teises asjas (Craxi nr.2) kohus rõhutas, et põhiõigustel on ka positiivne aspekt, avaliku võimu kohustus tõhusalt kaitsta eraelu. See kohustus eeldab muu hulgas, et kui leke on toimunud, siis tuleb läbi viia tõhus uurimine. Prokuratuur ei saa piirduda kinnitusega, et neilt materjal ei lekkinud. Olukorras, kus Kapo on arvukate pealtkuulamiste ja jälgimistega, mis olemuselt on tõsine eraelu puutumatusse sekkumine, salvestanud kõnelusi, mille sisul on tõenduslikku väärtust vaid osaliselt, on nii Kapol kui prokuratuuril kohustus lekke asjaolud välja selgitada.

Risto Berendson õigustab Postimehe teguviisi asjaoluga, et samamoodi avaldati jälitusmaterjale nn maadevahetuse protsessis ja midagi ei juhtunud. Olgu selle asjaga kuidas on, kuid aeg on austada õiglast õigusemõistmist ja kaitsta tõhusalt eraelu puutumatust.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee- Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.