Uno Lõhmus | Kolm suurt probleemi kodanike jälgimisega ({{commentsTotal}})

Uno Lõhmus
Uno Lõhmus Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Jälgimisega seotud küsimuste ring on palju avaram ja sügavam kui telefonide pealtkuulamine, kirjutab endine riigikohtu esimees Uno Lõhmus oma arvamusloos.

Viimase nädala jooksul on avalikus arutelus tähelepanu alla sattunud muu hulgas kodanike jälgimine, kuigi Danske panga tegemiste kõrval näib see olevat teisejärguline küsimus.

Eesti Ekspress kuulutas kolmapäeval Eesti Läänemere meistriks nuhkimises, kuna Eestis kuulatakse inimesi 10 korda rohkem pealt kui Skandinaavia riikides. Riigikogu liige Raivo Aeg seadis sama päeva "Ringvaates" selle statistika kahtluse alla ning tõestas, et jälitustegevust toimetatakse vaid tühise osa kuritegude avastamiseks.

Päev varem kinnitas õiguskantsler riigikogus, et meie riik ei luura oma kodanike järel ilma põhjuseta, ning et õiguskantsleri kantselei järelevalve jälitustegevuse üle on kõikehõlmav ja regulaarne. Avalikkust on rahustatud, kuid jälgimine Eestis väärib sellegipoolest laiemat arutelu. 

Jälgimine ei piirdu üksnes jälitustegevusega, mida kasutatakse kuritegude avastamiseks, ning veelgi vähem üksnes telefonikõnede pealtkuulamisega (just viimane on neil päevil tähelepanu all). Jälitustegevus on üks jälgimise viise, kuid jälgimine on avaram kui see, mida seadus määratleb jälitustegevusena.

Jälgimisega kogutakse indiviidi kohta andmeid, et teda mõjutada või kontrollida. Praegu on jälgimine jõudnud tasemele, mis on kvantitatiivselt (riigile kättesaadav isikuandmete hulk) ja kvalitatiivselt (kuidas andmeid töödeldakse ja analüüsitakse) erinev varasemast andmete kogumisest.

Jälgimise plahvatuslikku kasvu on mõjutanud kaks olulist tegurit: esiteks infotehnoloogia kiire areng ja teiseks pärast 2001. aasta septembris USA-s toimunud terrorirünnakut on muutunud jälgimise rõhuasetus. Kui varem keskendusid õiguskaitseorganid möödaniku tegude avastamisele, siis nüüd on õiguskaitse- ja julgeolekuasutuste jõupingutused suunatud tuleviku tegude ärahoidmisele.

Edward Snowdeni lekitatud dokumentidest nähtus jälgimise ulatus, millest ilmnes kolm jälgimise mõõdet: 1) valitsused allutasid mass- ehk lausjälgimisele oma kodanikud; 2) korporatsioonid ja äriühingud jagavad isikuandmeid valitsustega; 3) tavalised inimesed osalevad jälgimises oma tegevuste kaudu sotsiaalmeedias või telefoni kasutades.

Jälgimisel on palju tahke. Üks neist on, et põhjendatud eesmärk ära hoida kuritegusid ja vägivallaakte enne nende toimumist imeb jälgimissüsteemi ka süütud inimesed. Näiteks sellest on kas või elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmete ja lennureisijate andmete kogumine, säilitamine ja ametiasutustele kättesaadavaks tegemine.

Tänapäeval on jälgimine muudetud igapäevaelu rutiiniks, mistõttu jälgimise süvenemist nähakse ühiskonnas pigem vajaliku kui negatiivsena. Iga kodanik ootab, et valitsus kindlustaks tema julgeoleku ja turvalisuse. Julgestamine muutub problemaatiliseks, kui julgeolekut esitatakse kui ühiskonna domineerivat muret, mis väärib eelisasendit riigi muude funktsioonide ja põhiõiguste ees. Tekib oht, et julgeolek muutub asjaks iseeneses.

Jälgimise negatiivne külg väljendub kõigepealt selles, et see ohustab põhiõigusi: õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitset, väljendus- ja ühinemisvabadust. Teiseks mõjutab jälgimine jälgija ja jälgitava vahelise võimusuhte dünaamikat. Teadlased on märkinud, et võtmeprobleem on suurenev jälgimine koos kahaneva järelevalve ja vastutusega, mida väljendab jälgimisprotsessi kasvav asümmeetria. Jälgimise objektid hoitakse eemal võimalusest saada teada jälgimisprotsessi detaile. Jälgija ei soovi, et teda jälgitakse. Jälgimise eesmärk on muuta jälgimise objekt läbipaistvaks, kuid jälgimise protsess on läbipaistmatu.

2013. aasta oli mõnes mõttes murranguline. Riikliku jälgimise vaimustus asendus ohtude tajumisega demokraatiale ja põhiõigustele. Mõisteti, et massjälgimisega on mindud liiale. Seda tunnistasid president Obama moodustatud uurimisrühm, Euroopa parlament ja ÜRO eriettekandjad.

Ühelt poolt on inimeste jälgimine teatud piirides ühiskonna turvalisuse tagamiseks vajalik. See ei tähenda, et turvalisuse ja riigi julgeoleku huvides tuleb leppida põhiõiguste ja demokraatia printsiibi devalveerimisega. Vaatamata kohatisele pessimismile põhiõiguste ja demokraatia tuleviku osas, jääb põhiküsimuseks, millise iseloomu, ulatuse ja sügavusega jälgimist saab demokraatlikus ühiskonnas taluda.

Pärast seda pisut pikka sissejuhatust on põhjust küsida, kas Eestis on leitud mõistlik tasakaal jälgimise ja põhiõiguste vahel. Olen pigem pessimist. Vaid mõned näited.

Esiteks Eesti ühiskonnas samahästi kui puudub arutelu jälgimise ulatuse ja selle kontrolli üle. Õiguskaitse- ja julgeolekuasutused on raskusteta suutnud riigikogu veenda, et jälgimine on vajalik ja paratamatu julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks, õigusrikkumiste avastamiseks ja kadunud inimeste otsimiseks. Jälitustoimingud on õiguskaitseasutuste "tööriistakastis" muudetud samavõrd tavapärasteks kriminaalmenetluse vahenditeks nagu avalikud uurimistoimingud.

Euroopa õigusruumis lähtutakse põhimõttest, et salajaste uurimisvõtete kasutamise korral on kuritarvituste risk suur. Seepärast on salajane jälgimine õigustatud terrorismi ja muude raskete kuritegude avastamiseks. Meie seadusandja on teisel arvamusel. Riigikogu on andnud loa toimetada jälitustegevust suure arvu kuritegude ja väärtegude tõkestamiseks ja avastamiseks. Raivo Aeg väidab, et jälitustoiminguid võib teha 70 protsendi kuritegude puhul. Jääb arusaamatuks, et kui praktikas tõepoolest antakse jälituslubasid vaid narko-, pedofiilia-, terrorismi- või organiseeritud kuritegude avastamiseks ja ennetamiseks, siis miks peaks olema nii suur nende tegude arv, mille puhul jälitustegevus on lubatud.

Teiseks näitab elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmete kogumine ja riigiasutustele kättesaadavaks tegemine, kuidas riigikogu ja õiguskantsler väärtustavad meie eraelu ja isikuandmete kaitset. Iga telefonikõnega või digitaalse teabevahetusega kaasneb hulk andmeid, mis võimaldavad teha täpseid järeldusi meie harjumuste, liikumiste, tegevuste sotsiaalsete suhete ja muu kohta. Elektroonilise side seadus, mis võttis üle Euroopa Liidu direktiivi, pani sideettevõtjale kohustuse säilitada ühe aasta jooksul elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmed ning teha need kättesaadavaks julgeoleku- ja õiguskaitseasutustele. Nende andmete säilitamine ja kättesaadavaks tegemine oli direktiivi järgi piiratud range eesmärgiga: võitlusega raskete kuritegudega.

Mõned liikmesriigid, Eesti nende hulgas, haistsid võimalust laiendada andmete kasutamist. Euroopa Kohus tühistas 2014. aastal direktiivi põhjusel, et üldine ja vahet tegemata kõikide kommunikatsiooni kasutajate andmete säilitamine rikub põhiõigusi eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele. Pärast kohtuotsust teatas Rootsi elektroonilise side teenuse osutaja Tele2 Sverige, et lõpetab sideandmete säilitamise ja edastamise politseile. Sellest otsusest sündis uus kohtuasi, mis jõudis taas Euroopa Kohtusse. Kohus kinnitas, et valikuta side liiklus- ja asukohaandmete säilitamine ja õiguskaitse- ja julgeolekuasutustele kättesaadavaks tegemine riivab tõsiselt õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele.

Eesti pole senini seadust muutnud. Ilmselt seepärast, et õiguskantsleri analüüsi järgi on põhiõigustesse sekkumine põhiseaduspärane. Pärast mõne päeva tagust inimõiguste kohtu otsust peaks olema üha keerulisem õiguskantsleri järeldust argumenteerida. Üha raskem on samuti õigustada Eestis domineerivat arvamust, et sõnumi enda pealtkuulamine riivab meie eraelu tõsisemalt kui liiklus-ja asukohaandmete jälgimine ja analüüsimine. Nii Euroopa Kohus kui ka inimõiguste kohus Strasbourgis on tõdenud, et kommunikatsiooniandmete töötlemine võimaldab luua palju põhjalikuma pildi indiviidi käitumisest ja tema suhetest kui mõni telefonikõne pealtkuulamine või e-kirja vaatamine.

Kolmas oluline probleem on jälgimist ettenägevate õigusnormide ebaselgus ja -täpsus ning õiguskaitse- ja julgeolekuasutuste avar otsustusulatus. Jõuametite tegevus peab olema ettenähtav. See ei tähenda, et isik peaks teadma, millal teda salaja jälgitakse. Tal peab olema selgus, millistel asjaoludel ja tingimustel riigiasutused võivad teda jälgida. Mõistagi eeldame, et julgeoleku- ja õiguskaitseasutuste töötajad on ausad ja seaduskuulekad, kuid tuuma tabavad hoopis paremini president Obama sõnad: "Meie valitsemissüsteem on üles ehitatud eeldusel, et meie vabadus ei sõltu võimulolijate heast tahtest; ta sõltub õigusest talitseda neid, kes on võimul."

Meil eksisteerib kolm salajase jälgimise režiimi: jälitustegevus kuriteo avastamiseks, jälitustegevus kuriteo ärahoidmiseks ja nn teabehange. Kui kuriteo avastamiseks kasutatavate jälitustoimingute tegemise, mis toimub pärast teo toimepanemist, asjaolud ja tingimused on enam vähem selged, siis kuriteo tõkestamiseks tehtavate jälitustoimingute, rääkimata teabehankest, tegemise reeglid on kaugel selgusest. Olukord on keerulisem ka seetõttu, et kaitsepolitseile on antud pädevus koguda (luure iseloomust tulenevalt salaja) riigi julgeoleku tagamiseks ning korruptsiooni vastu võitlemiseks teavet, ning ka kuritegude uurimise pädevus. Jälitustegevus kriminaalmenetluses seostub kahtlustatavaga, luuretegevus (mida teabehange on) näeb sihtmärkidena inimrühmi, mis eeldab inimeste sorteerimist. Sellisest funktsioonide ühendamisest tulenevad ka kaitsepolitsei tegevuse kontrolliprobleemid, mis meil on ebarahuldavalt lahendatud.

Need on vaid mõned probleemid näitamaks, et jälgimisega seotud küsimuste ring on palju avaram ja sügavam kui telefonide pealtkuulamine. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: