Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper ({{commentsTotal}})

Kaksiktornide kokkuvarisemine New Yorgis 11. septembril 2001.
Kaksiktornide kokkuvarisemine New Yorgis 11. septembril 2001. Autor/allikas: Wikipedia Commons

Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

Niinimetatud tõejärgne maailm on kohal ja meil on kõvasti tegemist, et sellega toimetulemiseks meetodeid leida. Kui varem võis "ebatraditsiooniliste ideede" ehk nii-öelda vandenõuteooriate kandjaid vaadelda rohkem meditsiiniteaduste abil, siis nüüd enam ainuüksi sellest ei piisa.

Sest kui taoline idee (olgu selleks holokaustieitamine, kliimasoojenemise eitamine ja kõik muu taoline) leiab väljendust kõige kõrgemal tasandil, siis ei saa sellesse enam suhtuda samamoodi nagu kusagil külapoe nurga taga või teatud kallutatusega internetifoorumis aetud juttudesse.

Muidugi, teatud suletud ühiskondades on ebatraditsioonilised ideed olnud alati väljendatud pidevalt kõige kõrgemal tasandil, sest see on nende eksisteerimiseks hädavajalik, aga ma räägin siiski ühiskondadest, kus on sõnavabadus tagatud.

Kuidas siis hulle ja vähem hulle väiteid mingile objektiivsele joonlauale panna ja tuvastada nende tõeväärtus?

Avatud meelega inimene peab suutma endalt alati (ning seda enam olukorras, kus pöörased ideed leiavad laia kandepinda) küsida, et järsku ma olen ise ajupestud? Ja et äkki ikkagi on nii, nagu alternatiivsed kanalid räägivad, et kogu peavoolumeedia on ära ostetud ja kallutatud? Ja et uutmoodi idee esitaja toob tegelikult teadmise valgust meile vaimupimedatele.

Kuidas siis hulle ja vähem hulle väiteid mingile objektiivsele joonlauale panna ja tuvastada nende tõeväärtus? Siinkohal tuleb appi mister Popper, Karl Popper.

Popper pakkus välja falsifitseeritavuse printsiibi, mille abil saab eristada neid väited, mille tõeväärtust saab kontrollida, nendest, mille tõeväärtust ei saa kontrollida. Esimesed oleksid siis teaduslikud väited ja teised mitte.

Ajakirjanduses ja avalikus debatis on elementaarne, et me räägime sellistest asjadest ja edastame selliseid uudiseid, mille tõeväärtust on võimalik kontrollida. Ning ühtlasi osutame viisile, kuidas me selle väiteni jõudsime ja kuidas tõeväärtuse kontrollimine käia võiks.

Teadusliku väite omadus oleks siis see, et ta on falsifitseeritav. Ehk et oleks võimalik kujutada ette realistlikult neid tingimusi, millede täitumise puhul ei oleks lause enam tõene. Näiteks esitades väite, et kliimasoojenemine on hiinlaste poolt väljamõeldud kontseptsioon (oma majanduse edendamiseks), on võimalik leida tingimusi (nt erinevad loodusteaduslikud mõõtmised), mille täitumise puhul osutub väide eksitavaks ning selle esitaja peaks sellest loobuma.

Kui emb-kumb osapool ei ole nõus teatud tingimuste täitudes oma seisukohast loobuma ja minema nurka häbenema, siis on see muidugi ratsionaalse diskussiooni lõpp.

Kõik taolised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad. Seega väidete endiga probleeme ei ole. Küll aga tekib probleem nende kandjatega.

Seega tuleb Popperist edasi minna ja küsida, et kas väite esitaja on nõus ennast sellele printsiibile allutama ning oleks nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema. Nii nagu ka väite vaidlustaja.

Kui emb-kumb osapool ei ole nõus teatud tingimuste täitudes oma seisukohast loobuma ja minema nurka häbenema, siis on see muidugi ratsionaalse diskussiooni lõpp. Aga ühtlasi näitab ka seda, et väite esitaja või vaidlustaja huvi ei olnud mitte tõepärast infot, vaid oma dogmaatilist maailmavaadet levitada.

Sellegipoolest ei tasu heituda sellest, kui inimesed end pööraste ideedega üles kütavad ja ratsionaalsest diskussioonist loobuvad. Ajaloos on selle kohta rohkelt näiteid, et varem või hiljem tuleb reaalsusega kohaneda ja kohanetaksegi. Tõsi küll, mõnikord on see kohanemine läinud väga kalliks maksma.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: