Tõnu Ploompuu: ei saa me läbi dogmata
Päris ilma dogmadeta ei ole võimalik igapäevaelu elada, vastab bioloog Tõnu Ploompuu Rain Kooli arvamusloole.
Rain Kooli 8. jaanuari päevakommentaar „Meie igapäevased dogmad“ ERR-is sisaldas kokkuvõtvat mõttekäiku: "Paradoksaalselt on just tänapäev dogmade tõotatud aeg, olgugi, et 21. sajandil on saadaval enim faktilist, teaduslikult tõestatud informatsiooni kui kunagi varem."
Sellest lausest kumab läbi, et ajakirjanik käsitleb teemat formaalses modernistlikus maksimeerimises (inimtarkuse maksimeerimises, absolutiseerimises) ega märka elamist aja kulgemises. Ta formaliseerib peaaegu absoluutse tõe (mis on ju kättesaadav) ja kuulutab selle staatilise oleku ideaaliks. Ta dogmatiseerib tõe (teadmise) olemasolu. Ja välistab elamise kui protsessi.
Häda on selles, et elamine on siiski protsess, mitte seisund. Elamine on teabe hankimine ja hangitud teabe põhjal otsuste tegemine. Inimesel ega tema evolutsioonilistel eellastel pole olnud piiratud ajaressursi tingimustes mitte kunagi piisavalt aega kõiki vajalikke lähteandmeid kokku korjata. Ellujäämiseks pidi otsustama kiiremini. Kiiremat edukat otsustamist võimaldav mehhanism muutus elu jaoks instinktiivseks, automaatselt toimivaks.
Seetõttu on enamikul elujuhtudel kehtivate üldistuste – st dogmade – kasutamine hädavajalik. Valdavalt tehakse seda alateadlikult ja automaatselt. Ja see alateadlik „dogmade“ rohke, aga sealjuures loominguline kasutamine on seniajani osa inimese eelisest superarvutite ees.
Rain Kooli unustab siinkohal postmodernismi sisulise ja inimkonda edasiviiva olemuse. Postmodernism on inimkonna ülestunnistus entsüklopedismi võimatusest ühe inimese (ja ka piiratud inimrühma) tasemel. (Poliitilises mudamaadluses kasutatakse igapäevaselt teistugust postmodernismi – postmodernismi kuritarvitamist, st tõevaba olemist.)
Dogmade põhjal otsustamise süvenemist toetab jõuliselt teravdatud võitlemine piiratud ressursside pärast ja seda toetav juriidiline dogmaatika. Kiiremale tegutsejale ainukinnistatakse nii esimese öö õiguse kui ka sedasi hõivatu edasise valitsemise absoluutsus. Teisiti öeldes: „Mina leidsin selle mänguauto siit liivakastist, seetõttu on see minu oma!“
Teine ja veel hullem dogmaatika võimendaja on postmodernismi kuritarvitamisele „liberaalse“ vabaduse andmine. Selle tulemus on karistamatu propagandatööstuse vohamine – nii ametlike valede kui ka ametlike vastuvalede levitamine (varjatult vandenõuteooriate tootmine selleks, et seejärel oleks neid hea kuulsusrikkalt purustada oma „õige“ propagandaga). Lisaks poliitilised salastamised ja „hooliv“ tsensuuri tegevus teabe moonutamiseks.
Selles kaoses asub tööle ka toodetud müraportsjonite vaba ümberkombineerimine omavahel ja kombineerumine tõese informatsiooniga. Lolluse vaba kasvamise võime ületab tohutult tarkuse kasvamise võimet.
Selles olukorras on mingigi adekvaatsusega otsuste tegemiseks vaja leida mõni suhteliselt sobiv dogmaatika. On vaja toetuspunkti reaalsesse maailma totaalselt sobimatu kiiremaks kõrvale heitmiseks. Kindlasti läheb seetõttu kaduma ka palju eluliselt olulist, kuid aega ootamiseks pole. Homse „eluilma“ ennustamisega on vaja valmis saada täna, mitte nädala pärast. Enamasti ei ole mingeid võimalusi asjade olemust nii üksipulki alusteni välja lahata, kui ma praegu siin teen.
Kindlasti kaasneb „igapäevadogmaatika“ paratamatu levimisega ka räigema dogmaatika võrsuma hakkamine. Viimane annab kaosesse kippuvas maailmas „häid“ lahendusi, palju kindlamaid ja paremaid kui sogane hall „igapäevadogmaatika“. Kindlasti nõustun ma Rain Kooliga aga selles, et üha laienev dogmaatillise käitumise levimine on hirmuäratav.
Siiski on võimalik vähendada (halva) dogmaatilisuse pealetungi. Selleks on vaja suurendada kodanike vastastikust usaldusväärsust. Anda kodanikele tagasi õigus vahetult usaldada kaaskodanikku, usaldada ilma vahendajate antavate lubakirjadeta. Kaasinimese vahetu usaldamise õigus ei tohi olla mingi privileeg, vaid normaalne inimeste olemise alus.
Vahetu usaldamise võimalikkus kiirendab ja täpsustab inimeste teabevahetust, vähendab abidogmade kasutamise vajadust. Vahetu vastastikuse usalduse põhine ühiskond oleks kindlasti samm kaugemale dogmade võimust, samm tagasi infoühiskonna poole.
Riigi ülesanne kaasinimese vahetu usaldamise õiguse taastamisel on piisava kodanikke siduva ühise loomuliku teaberuumi toimimise tagamine. Inimene peab kaasinimest piisavalt üheselt ja hästi mõistma. Kaasinimese usaldusväärsuse tagamiseks on kahjuks vajalik ka usalduse kuritarvitajate elu piisavalt kibedaks muutmine.
Muidugi on täie kindlusega kaasinimese usaldusväärsuse suurendamise vastu laialdane inimhingede inseneride armee, kes näevad selles meeletut isikuvabaduse piiramist (loe: vabaduse piiramist, mis võimaldab kühveldada enda kaukasse halli ja kohati ka päris musta raha). Ja usaldusväärset, valdavas osas isetoimivat kodanikuühiskonda kardavad nad õigustatult. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli