Meie klass otsustas, et tahab huvi pärast teada, kes ja miks üldse usub vandenõuteooriaid. Perekonnaõpetuse õpetaja oli väga vastutulelik ja korraldas kokkusaamise Hando Tõnumaaga, kes tuli 25. jaanuaril meile rääkima elust ja uskumustest. Muu hulgas usub Tõnumaa ka, et Maa on lapik, aga kurvastuseks meediale tuleb tõdeda, et Tõnumaa ei tulnud üldse sellest rääkima.

Tõnumaa rääkis meile, et maailmas on liiga palju vägivalda ja et sõjamängud mõjuvad noortele negatiivselt. Ta rääkis oma kogemusest veganismist ja suhkrust loobumisest. Ta rääkis tervisest ja haigustest, tulevikust ning sellest, kuidas iseennast leida. Kõik teemad sobisid hästi perekonnaõpetuse tunni raamesse. Oma Facebooki-postituses tõi Tõnumaa ise küll välja just lamemaa teooriast rääkimise, kuid juttu oli siiski enamast.

Kui teema juba lamemaa teooriale viidi, siis nägi tund välja pigem selline, et meie küsisime ja kuulasime huviga ning tema lihtsalt vastas. Teemakohaseid artikleid lugedes jääb mulje, et Tõnumaa tuli kohale ja asus kohe meid veenma, et maa on lapik. Tegelikkuses seletas ta lihtsalt oma vaateid.

Meie ühiskonnas ei saagi ilmselt arvata, et antud küsimuses õnnestub kedagi enda poolele võita ühe kõnega ning Tõnumaa teab seda ilmselt isegi. Tegemist ei olnud veenmiskatsega, vaid lihtsalt meie uudishimule vastu tulemisega ja küsimustele vastamisega. Kõigil oli väga huvitav kuulata inimest, kes mõtleb nii drastiliselt teisiti.

See oli nagu vestlus kellegagi, kes pärineks täiesti teisest kultuurist ja keskkonnast, mistõttu pommitati Tõnumaad järjekindlalt küsimustega. Iga teooria kohta olid tal põhjalikult läbi mõeldud argumendid ja selgitused. Oli põnev kuulda ebapopulaarset arvamust asjade kohta, mis meile polnud kunagi küsimustki tekitanud. See õpetas meid tundma rohkem huvi teemade vastu, mis meile enesestmõistetavad tunduvad – ja kas küsimuste küsimine pole mitte oluline asi, mida koolis õppida?

Kui regulaarselt horoskoope avaldav meedia korraldab kuulujutu põhjal nõiajahi ja süüdistab kooli pseudoteaduslikkuse propageerimises, siis kes siin õigupoolest kergeusklik oli – meedia, sellise meedia tarbijad või meie klassi õpilased?

Meedias ilmselgelt muretsetakse, et koolis õpetatakse mingit pseudoteadust ja määritakse noortele väljamõeldisi pähe, vähemalt selline mulje on jäänud. Tekib küsimus, et kas inimesed tõesti usuvad, et gümnaasiumiõpilane võtab sellist informatsiooni vastu kübemegi skeptilisuseta. Meile on ju väikesest saadik õpetatud, et maakera on ümmargune ja kuidas päikesesüsteem toimib. Nüüd arvatakse, et viskame kõik oma arusaamad kõrvale ühe lühikese vestluse tõttu.

Saaksin sellest murest ehk aru, kui taoline loeng oleks peetud tervele koolile. Nooremaid õpilasi on tõesti lihtsam mõjutada ja manipuleerida (kuigi see ei olnudki Tõnumaa eesmärk). Kuid klassis viibisid siiski 17–18-aastased noorukid, kes olid lisaks teemaga nagunii juba varem internetis kokku puutunud.


Räägitakse ka, et kool kutsus Hando Tõnumaa meile esinema, mis on samuti vale. Meie klass otsustas kollektiivselt, et võiksime ta rääkima kutsuda. Kooli juhtkonnal polnud sellega mingit pistmist. Palusime õpetajat ning tema organiseeris kohtumise. See ei ole küll kuidagimoodi meie õppekavas, aga küsija suu pihta ju ei lööda.

Meedia suutis vähesest informatsioonist suure pahameele tekitada, võttes infot tühjast ja paisutades üle väikeseid asju. Pole ka ime, et õpilased ei julge teemal sõna võtta, kui on oht, et meedia võtab sisu kontekstist välja ja kasutab seda oma äranägemise järgi.

Paneksin ajakirjanikele südamele, et edaspidi – kuni inimesed veel ajakirjandust usaldavad – veendutaks enne info väljastamist selle täpsuses. Tänapäeval räägitakse niigi palju meedia usaldusväärsuse kadumisest ja meie klass näeb selle juhtumi valguses, et see on täiesti põhjendatud.

Kui regulaarselt horoskoope avaldav meedia korraldab kuulujutu põhjal nõiajahi ja süüdistab kooli pseudoteaduslikkuse propageerimises, siis kes siin õigupoolest kergeusklik oli – meedia, sellise meedia tarbijad või meie klassi õpilased?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.