"Peamine muutus on toimunud USA seisukohtades: USA on teinud järjekordse põhimõttelise möönduse Venemaale, käivitades kõnelused Euroopa julgeolekuarhitektuuri üle ning näidates valmisolekut vastu tulla Kremli nõudmistele, mille tuumaks on soov saavutada Venemaa vetoõigus Euroopa julgeolekut puudutavates küsimustes," kirjutas Raik teisipäeva õhtul RKK uudiskirjas.

Sama tõdes ka Geraštšenko, märkides, et kui seni avaldas Washington rahu saavutamiseks survet peamiselt Kiievile, siis nüüd kaasab eriesindaja Jared Kushner sellesse kauplemisprotsessi ka eurooplased.

"Ta ei ole veel avaldanud konkreetset järeleandmiste nimekirja, kuid pakub juba välja läbirääkimisi Venemaaga Euroopa julgeoleku üle. Eurooplased on sunnitud hakkama kaitsma õigust oma sõjalistele võimetele kõnelustel, mille eesmärk peaks olema sundida Moskvat oma agressiooni lõpetama. Financial Timesi (FT) andmetel ei kooskõlastatud USA laiemat ettepanekut Euroopa riikide valitsustega enne selle esitamist," kirjutas Geraštšenko ühismeedias.

"Arutelu selle üle, kuidas Venemaa agressioon peatada, on muutumas kauplemiseks selle üle, kuidas Euroopa saaks ennast kaitsta. Venemaa delegatsioon käsitleb Ukraina küsimust otsesõnu osana laiemast, kogu kontinenti hõlmavast kokkuleppest. Kushner legitimeerib Kremli esitatavaid nõudmisi, nõustudes need küsimused omavahel siduma," leidis Geraštšenko.

Tema kirjelduse kohaselt on Venemaa eesmärgid ammu ulatunud Ukraina teemast kaugemale. Juba 2021. aasta detsembris nõudis Moskva sõjaliste jõudude ja relvastuse paigutuse taastamist 1997. aasta mai (NATO laienemise eelsele - toim.) tasemele, NATO laienemise lõpetamist ning sõjalise tegevuse piiramist Ukrainas ja teistes piirkonna riikides. Eraldi nõudmiste hulka kuulusid USA tuumarelvade tagasiviimine Ameerika Ühendriikidesse, nende välisriikides paiknemiseks kasutatava taristu lammutamine ning vägede, raketisüsteemide, pommitajate lendude ja mereväeoperatsioonide piiramine. 2024. aasta 14. juunil esitas Venemaa režiimi juht Vladimir Putin nõudmise "väliste jõudude" sõjalise kohaloleku järkjärguliseks vähendamiseks Euraasias ning nimetas Euroopa peamiseks ohuks sõltuvust USA-st. Nüüd aga väidab Vene asevälisminister Sergei Rjabkov, et tulevane Euroopa julgeolekusüsteem saab eksisteerida ainult Euraasia julgeolekusüsteemi osana. Vene välisminister Sergei Lavrov viitab omakorda Venemaa seisukohti kajastavale dokumendile, milles mainitakse Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO), Sõltumatute Riikide Ühendust (SRÜ) ja Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO).

"Euroopale pakutakse kohta maailmakorras, kus Moskval oleks otsustav sõnaõigus," tõdes Geraštšenko.

Ta hoiatas ka, et praeguseks tegevuse peatanud NATO-Venemaa nõukogu eeskujul Moskva nõudel loodav uus struktuur võiks kujuneda Euroopale alaliseks surve avaldamise vahendiks, sest kui vana nõukogu ei andnud Moskvale õigust alliansi otsuseid blokeerida, siis võimalikus tulevases kokkuleppes tahaks Venemaa saada sellistes küsimustes sisuliselt vetoõigust.

"Juba 2021. aasta leppeprojektis tegi Moskva ettepaneku lubada kehtestatud piiridest suuremaid erakorralisi vägede paigutamisi üksnes kõigi osapoolte nõusolekul. Selline reegel annaks Venemaale sisuliselt õiguse otsustada, kas liitlased tohivad oma kaitsevõimet tugevdada," kirjutas Ukraina analüütik.

Samas leidis Geraštsenko, et Washingtonil oleks alust vähemalt osa Moskva nõudmistest vastu võtta, viidates USA 2026. aasta riigikaitse strateegiale, milles kirjeldatakse Venemaad küll püsiva, kuid hallatava ohuna NATO idapoolsetele liikmesriikidele ning lähtutakse eeldusest, et Moskva ei suuda saavutada Euroopas ülemvõimu.

"Eurooplastelt oodatakse tavapärase sõjalise kaitse eest esmase vastutuse võtmist, samal ajal kui USA keskendub oma territooriumi kaitsmisele ja Hiina heidutamisele. See loob kiusatuse sõlmida Moskvaga kokkulepe, mis vähendaks Ameerika Ühendriikide osalust Euroopas," tõdes Geraštsenko.

Ta viitas ka sellele, et Kushneril on sellise lähenemise edendamiseks poliitiline toetus, kuna USA president Donald Trump ise teatas laiaulatusliku Euroopat puudutava kokkuleppe ettevalmistamisest, välisminister Marco Rubio toetab arutelusid sõjajärgse korra üle, olles juba öelnud, et Ukrainale antavad julgeolekugarantiid peavad olema vastuvõetavad ka Venemaale. 

"Kujunemas on kõige ohtlikum stsenaarium: Ukraina nõrku julgeolekugarantiisid arutatakse käsikäes Euroopa kaitsevõime piiramisega," leidis Geraštsenko.

Ta möönis, et seni puuduvad siiski kinnitused, et USA administratsioonis oleks konkreetne järeleandmiste pakett juba kokku lepitud ja samuti on kongressis mõlema partei esindajate seas vastuseis Venemaa-vastase surve leevendamisele.

"Presidendi toetusest piisab aga selleks, et läbirääkimisi pidada, erinevaid võimalusi välja pakkuda ning liitlasi järk-järgult harjutada mõttega, et ka nende kaitsevõime üle võib läbi rääkida," märkis Geraštšenko.

Raik tõi oma lühikommentaaris esile Euroopa ebakindla positsiooni rahuprotsessi, millest annab tunnistust ka see, et Euroopa esindajad ei osale vahetult Abu Dhabi rahukõnelustel.

"Küsimus Euroopa esindatusest rahuprotsessis on tekitanud palju poleemikat ja toonud esile lahkhelisid riikide vahel. Eurooplased on olnud üsna üksmeelsed selle puhul, et kõigepealt tuleb saavutada relvarahu Ukrainas, enne kui on mõeldav laiem Euroopa julgeolekustruktuure puudutav arutelu Venemaaga. Samas on mitmed Euroopa esindajad nõudnud endale kohta laua ääres, kuigi Euroopa vaatest ei peaks hetkel läbirääkimisi Venemaaga Euroopa julgeolekuarhitektuuri teemal üldse toimuma," kirjeldas Raik.

"On selge, et ilma Euroopa osaluseta ei ole võimalik ei Ukraina ega laiemalt Euroopa julgeoleku teemadel kokkuleppeid saavutada. Selge on ka see, et Venemaa ei ole valmis sõda lõpetama ning ei soovi Euroopa osalust kõnelustel, vaid eelistab suhelda USA-ga lootuses saavutada üha uusi mööndusi. See, et seitse Euroopa esindajat on Abu Dhabis kohal, kuid ei osale läbirääkimistel, ei jäta paraku veenvat muljet Euroopa suutlikkusest oma huvide eest seista," tõdes Raik.

"Trumpi administratsiooni püüd vähendada kulutusi USA sõjalisele kohalolekule nõrgestab liitlassuhteid, mis on üks Ameerika võimu peamisi allikaid. Usalduse vähenemine USA vastu suunab Euroopa valitsusi eraldi kokkuleppeid sõlmima ja õõnestab ühist Venemaa-poliitikat. Venemaa oht jääb püsima, samal ajal kui Washington kaotab võime sellele koos oma liitlastega vastu astuda," võttis Geraštšenko olukorra kokku oma analüüsis.

Anton Geraštšenko oli aastatel 2014-29 Ukraina parlamendi liige ja samal ajal siseministri nõunik ning hiljem 2021-23 siseministri asetäitja ja pärast seda uuesti nõunik. Praegu tegutseb ta julgeolekupoliitika analüütiku ja kommentaatorina.