Kui 20. oktoobril lugesin riigikorralduse kaasajastamise ootuste manifesti, mõtlesin, et lõpuks ometi hakkame arutama, kuidas siseriiklikust kaevikusõjast väljuda. Sellele järgnes Meelis Oidsalu päevakommentaar ning Erik Terki, Mati Heidmetsa ja Marju Lauristini arvamuslugu Eesti Tuleviku Konvendi ideest. Ja siis saabus vaikus. Emeriitprofessorid ja akadeemikud võtavad sõna Eesti tuleviku seisukohalt kriitilistes küsimustes, kuid midagi ei järgne.

Siim Kallase viimase kõne tekst "Eesti demokraatia lõpetamata lugu" sai märkimisväärset tähelepanu. Paljud leidsid taas üles ka "Kodanike riigi manifesti". Siis märkasin rohkem sisulist ja väärtuspõhist arutelu kui varem. Kas tõesti peab keegi lahkuma, et peatuksime ja küsiksime, kuidas edasi, Eesti?

Vabadusest ja inimsuhete olulisusest

Olen olnud liberaal kogu oma teadliku elu. Ilmselt on selles oma osa sellel, et sain täisealiseks vabas Eestis, kuid mäletan veel ka aega, mil vabadus polnud enesestmõistetav. Meenub hetk, kui koos perekonnaga käest kinni hoides Balti ketis seisin ja emalt küsisin, et miks ühe noormehe särgil oleval täheühendil ENSV on N ja S maha kriipsutatud. Ema pani sõrme suule ning ütles, et räägime sellest parem kodus.

See oli aeg, kui meid kandis ihalus vabaduse järele, mida polnud. Nüüd elame vabaduses, aga selle hoidmine pole lihtne. Raskelt tulnud vabadust on veelgi raskem kanda.

Meis elab ikka veel Vargamäe Andres. Rassime, kakleme naabriga, tõestades pidevalt, et just meil on õigus, kuni lõpuks hakkab oma õiguse tagaajamine varjutama õiglust ennast. Andres oskas Vargamäed harida, kuid ei osanud hoida oma suhteid. Meiegi ei märka alati, kuidas pidev oma õiguse tagaajamine murendab omavahelist usaldust, millel vaba ühiskond püsib.

Valimiste eel on Eesti poliitikas taas hoogustunud arutelu maailmavaadete üle. Ideoloogiata poliitikas ei saa, kuid inimsuhted on maailmavaateülesed. Erinevad veendumused ei välista vastastikust lugupidamist ega koostööd. Poliitikaski ei saa isiklikke suhteid lõplikult lõhkuda ja loota, et need valimistulemuse selgumisel iseenesest taastuvad.

Praegune maailm on kordades keerulisem kui elu Vargamäel. Selle probleemid nõuavad süsteemset mõtlemist, teadmisi ja võimet oma seisukohti kriitiliselt hinnata. Eestis selliseid inimesi on, kuid avalikus debatis jäävad nad sageli varju. Argumenteeritud arutelu asemel võisteldakse tähelepanu pärast ning keerulistele küsimustele pakutakse lihtsaid vastuseid. Nii kasvab lõhe selle vahel, milleks on Eesti ühiskond tegelikult võimeline, ja millisena me ise oma riiki tajume.

Usaldusest, bürokraatiast ja delegeerimisest

Vabaduse hoidmisest rääkides mõtleme enamasti demokraatiale, õigusriigile, sõnavabadusele ja julgeolekule. Harvem küsime, kuidas meie igapäevane riigivalitsemine vabadust toetab või piirab. Minu jaoks on avaliku elukorralduse juhtimiskvaliteedist rääkides kolm olulist märksõna: usaldus, bürokraatia ja delegeerimine.

Francis Fukuyama käsitleb oma värskes raamatus "In the Realm of the Last Man" taas ühiskondliku usalduse ja liberaalse demokraatia toimimise küsimusi. Usaldus ei tähenda tema sõnul pimedat usku riigivõimu, vaid valmisolekut usaldada institutsioone, millelt samal ajal nõuame vastutust.

OECD andmetel on usaldus Eesti riigivalitsemise vastu viimase nelja aastaga langenud ligikaudu kümne protsendipunkti võrra. Usalduskriisist pole põhjust veel rääkida, kuid suund väärib tähelepanu. Usaldus ei kao enamasti üleöö, vaid mõraneb järk-järgult kehva juhtimise, kestvate kriiside või mõjutustegevuse tulemusena.

Usaldamatusega kaasneb omakorda kasvav kontrollivajadus. Iga võimalikku eksimust püütakse ennetada uue reegli või aruandega. Nii võib riik hakata tasapisi piirama sedasama tegutsemisvabadust, mille kaitsmiseks ta on loodud.

Riik vajab reegleid, et kaitsta inimesi omavoli eest ja tagada õiglane kohtlemine, kuid reeglite eesmärk peab võimaldama ühiskonnal toimida, mitte muuta nende järgimine omaette eesmärgiks. John Stuart Mill sõnastas juba 1859. aastal teoses "Vabadusest" põhimõtte, mille järgi on inimese vabaduse piiramine õigustatud eeskätt teistele kahju tekitamise ärahoidmiseks.

Kodanikuna tajun, et viimastel aastatel on tarbetut bürokraatiat juurde tekkinud. Veelgi enam häirib mind aga sellega kaasnev narratiiv, nagu tuleks kogu üleliigne regulatsioon Euroopa Liidust, kus ametnikud justkui tegelevadki meie elu keerulisemaks muutmisega.

Selles kriitikas on omajagu tõtt, kuid liigse bürokraatia vastu võitlemist ei tohiks muuta Euroopa Liidu vastaseks hoiakuks. Ajal, mil demokraatia alustalad kõiguvad ja liitlassuhted pannakse proovile, ei saa me endale lubada usalduse edasist murenemist Euroopa vastu.

Kolmas märksõna on delegeerimine. Usaldusel pole suurt tähendust, kui me ei ole valmis andma inimestele otsustusõigust. Kui iga otsus peab liikuma läbi mitme juhtimistasandi ja kooskõlastusringi, kaob kiirus ning lõpuks ka vastutus, sest enam pole selge, kes otsuse tegelikult tegi. See pole üksnes avaliku sektori probleem, sama kehtib erasektoris, kus innovatsioon eeldab uudishimu, võimalust katsetada ja ka eksida. Kui soovime, et inimesed otsiksid uusi lahendusi, peame andma neile selleks otsustusruumi.

Eesti riik võtab oma julgeoleku võimekuse suurendamist tõsiselt ja soovib samal ajal ka ambitsioonikalt majandust kasvatada. See on keeruline kooslus, sest nende kahe eesmärgi saavutamine eeldab kohati teineteisele vastukäivaid otsuseid. Mõlemad nõuavad aga usaldust, algatusvõimet ja oskust kiiresti muutuvas keskkonnas reageerida. Meie ühiskonna tugevus sõltub sellestki, kas inimesed usaldavad oma riiki ja kas riik suudab tõhusalt tegutseda.

Poliitilise juhtimise kvaliteedist

Eestis ei ole puudu inimestest, kes suudavad juhtida keerulisi protsesse või ellu viia suuri muutusi. Olen viimastel aastatel rääkinud mitme tippjuhiga nende võimalikust poliitikasse minekust ja vastus on olnud kategooriline ei. Peamine põhjendus on poliitilise kultuuri madal intellektuaalne tase ning mittemotiveeriv keskkond. Jõuline vastandumine, kohati räuskav suhtlusstiil ja igav arutelu on ebameeldiv.

Valijana saame teleka kinni panna või sotsiaalmeediat vältida, poliitikuna tuleb selles keskkonnas iga päev tegutseda. Ja siis küsivadki inimesed endalt, kas mul on seda jama vaja. Või veel hullem: äkki muutun ise samasuguseks?

Lihtsam on panustada riigi arengusse ettevõtluse või teadustöö kaudu, kuid kui võimekad inimesed jäävad poliitikast eemale, hakkab poliitilise kultuuri madal tase ja bürokraatia üha enam iseennast taastootma. Väheneb inimeste ühiskondlik agentsus ning koos sellega kahaneb poliitika intellektuaalne ja juhtimisalane potentsiaal.

Poliitika vajab uusi nägusid, aga ka uusi ideid ja teistsugust juhtimiskultuuri. Erinevate teadmiste ja kogemustega inimeste koostöö eeldab oskust kuulata, läbi rääkida ja erimeelsustega toime tulla.

Riigijuhtimise kvaliteet algab erakondadest

Eestis ei pea juhtimiskompetentside arendamiseks midagi uut leiutama. Ettevõtted investeerivad oma inimeste arendamisse ning riigikantselei on aastaid tegelenud avaliku teenistuse tippjuhtide arendamisega, kasutades selleks kompetentsimudelit, juhtide hindamist ja arenguprogramme.

Oleme seega ka riigina tunnistanud, et keeruliste protsesside juhtimine eeldab oskusi, mida tuleb järjepidevalt arendada. Miks peaksime poliitilistele juhtidele esitama väiksemaid ootusi? Poliitiline mandaat annab õiguse juhtida, kuid ei taga iseenesest juhtimiskompetentsi.

Teen ettepaneku siduda kindel osa erakondade iga-aastasest riiklikust rahastusest poliitilise juhtimise kompetentside arendamisega. Arutelu lähtekohaks võiks olla näiteks kümnendik eraldisest. Raha kasutamine peaks olema sihtotstarbeline, avalikult aruandekohustuslik ning eristatud valimiskampaaniatest ja poliitilisest reklaamist.

Erakonnad peaksid koostama mitmeaastased arendusprogrammid nii praegustele kui ka tulevastele poliitilistele juhtidele. Nende keskmes oleksid juhtimis- ja koostööoskused, läbirääkimised, konfliktide lahendamine ning otsustamine keerulises keskkonnas. Rõhk peab olema järjepideval arendamisel, mitte ühekordsetel koolitustel.

See ei nõuaks erakondade rahastuse suurendamist ega muudaks üleöö poliitilist kultuuri, kuid looks kohustuse investeerida järjepidevalt inimeste juhtimisvõimete arendamisse, kellele usaldatakse riigi tulevik.

Akadeemikute ja emeriitprofessorite ettepanekud riigikorralduse kaasajastamiseks väärivad arutelu. Mina lisaksin neile mehhanismi poliitilise juhtimise kvaliteedi parandamiseks. Kui Eesti Tuleviku Konvent aitab sõnastada strateegilisi valikuid ja uusi ideid, peab poliitiline juhtimine olema võimeline neid ka ellu viima.

Vaba kodaniku valikutest

Liberaalne demokraatia eeldab erimeelsusi ja nende üle arutlemist, isegi vaidlemist, kuid poliitiline konkurents ei vabasta kedagi kohustusest oma seisukohti põhjendada ja teisi kuulata.

Jõuame tagasi vabadust väärtustava kodaniku valikuteni. Meil on õigus nõuda poliitikutelt paremat juhtimist, sisukamat debatti ja suuremat vastutust. Aga ka meie ise kujundame seda, milline poliitiline käitumine Eestis edu toob. Kui premeerime valimistel kõige valjemat vastandumist, jagame mõtlematult edasi solvanguid ja peame kompromissivalmidust nõrkuseks, siis ei ole põhjust imestada, et poliitikas hakkavadki domineerima need, kellele selline keskkond sobib.

Balti ketis seisime vabaduse eest, mida meil polnud. Nüüd on meil vabadus, kuid koos sellega vastutus otsustada, millist riiki ja poliitilist kultuuri me oma valikutega kujundame. Vabaduse hoidmine ei tähenda ainult selle kaitsmist väliste ohtude eest. See tähendab ka valmisolekut nõuda oma riigi juhtimisel pädevust, austada eriarvamusi ja anda võimalus inimestele, kes suudavad meie ühiskonda edasi viia.