Justkui vastukaaluks sellele, kui suurepäraselt läks laupäeval Vabaduse väljakul korraldatud Soome 100. sünnipäeva auks korraldatud ühiskontsert, on Soome valitsusel ees loetud päevad.

Valitsuskriisi põhjuse võib püüda Eesti poliitikasse üle tuua järgmise võrdlusega.

Kujutage ette, et vana, Villu Reiljani juhitud Rahvaliit oleks praegu valitsuses koos Keskerakonna ja Reformierakonnaga. Ja siis korraga juhtuks ühe nädalavahetusega kõik see, mis lõpuks tegelikult palju pikema aja vältel juhtuski: et saabuks Eesti Rahvuslik Liikumine ning täidaks olemasoleva erakonna hoopis teise, radikaalsema sisuga. Kui on must, näita ust; Eesti valgeks riigiks; meie kvoot on null jne.

Umbes selline võimuvahetus toimus nädalavahetusel Soome põlissoomlaste erakonnas, mille esimehe kohalt taandunud Timo Soini asemele valiti rangelt sisserände ja mitmekultuurilisuse vastu olev, rahvuspõhise vaenu õhutamises ja usurahu rikkumises riigikohtus süüdi mõistetud ning universaalset inimväärsust eitav Jussi Halla-aho.

Poliitikuna saab temast päris täpse pildi, kui kujutada ette Martin Helmet, kellel oleks Varro Vooglaiu hoolikalt kaalutud ja väljapeetud esinemisstiil.

Soome valitsusjuht, tsentristlikku maaparteid Keskustat esindav Juha Sipilä koos teise suure valitsuspartneri, meie Reformierakonna hõimlase Kokoomuse juhi Petteri Orpoga peavadki nüüd otsustama, kuidas sobitada valitsustöösse põlissoomlaste üleöine astumine Rootsi demokraatide ja teiste paremäärmuslike ning kui mitte avalikult rassistlike, siis vähemalt rassismiga mitmel moel flirtivate poliitiliste jõudude ritta.

Üldiselt võib öelda, et sobitamisvõimalused on nirud. Kokoomuse juht Petteri Orpo on juba jõudnud deklareerida, et lisaks valitsusprogrammi austamisele peavad osalised samasse valitsusse mahtuma ka oma väärtuste poolest. Ning väärtuspõhiselt on Kokoomus, paljuski ka Keskusta, Halla-aho leeri kätte läinud põlissoomlastest sama kaugel nagu Eesti sotsid EKREst.

Seega on lisaks kõige vähem tõenäolisele võimalusele (et valitsus jätkab koosseisus Keskusta, Kokoomus ja põlissoomlased) olemas kaks varianti: et Soome valitsuse koosseis muutub või et Soomes korraldatakse erakorralised valimised. Neist omakorda on tõenäolisem valitsusevahetus ilma erakorraliste valimisteta.

Tegelikult sobiks see kenasti ka Jussi Halla-ahole, kes oma sõnavõttudes on ühest küljest juba valitsusest lahkumist ette valmistanud („iga hinna eest me valitsuse ei jää“) ning teisalt loonud endale juba märtri kuvandit, tõdedes, et põlissoomlased oleks valmis valitsusprogrammi järgima ning süüdistades eriti Kokoomust valitsuse laialiajamises lihtsalt sellepärast, et tema isik neile ei meeldi.

Igatahes on põlissoomlastest tänaseks saanud partei, mis näeb kõike üsna kitsalt läbi migratsiooni ja mitmekultuurilisuse. Ehk nagu Halla-aho oma programmkõnes tõdes, „migratsioon ei ole ainuke probleem, aga see teeb kõik ülejäänud probleemid palju hullemaks“ ning et põlissoomlased kavatsevad „globaliseerumise ja migratsiooni varjukülgedest otsekoheselt lokku lüüa“.

Kui Eesti konservatiivsel rahvaerakonnal oli varem end ehk mingit pidi pisut raske Timo Soini rahvaliku üldparteiga sama jalga astuma seada (hoolimata sellest, et EKRE sünd tegelikult matkib suures ulatuses põlissoomlaste sündi), siis nüüd seda probleemi ei ole. EKRE ja Jussi Halla-aho põlisoomlased saavad siit edaspidi fantastiliselt läib. Nüüd on alus loodud tõeliseks vennastumiseks. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.