Missugune on see majandusmudel, mis tagab ainelise heaolu ja säilitab ka loodusväärtused? Kuidas kasutada loodusressursse nutikalt? Oleme harjunud end naabritega võrdlema kõikvõimalikes kategooriates, vaatame siis ka sel puhul ringi.

Soome investeerib jõuliselt oma biomajandusse ja ootab sealt 100 miljardi euro ulatuses vastutasu ning 100 000 uut töökohta. Soome saatkonnas Eestis toimus hiljuti ümarlaud Soome majandusministri ja Eesti asjaosaliste vahel, kus peateema oli just biomajandus. Läti loodab 13 aastaga paisutada oma biomajanduse väärtuse umbes 12 miljardi euroni. Euroopa biomajanduse kogumahuks hinnatakse üle 2 triljoni euro.

Eestiski pannakse kokku biomajanduse arengukava ja oodatakse suuniseid värskest biomajanduse uuringuprogrammist, sest hinnanguliselt ligi kolmandik majandustegevusest toitub otse või kaude biomajandusest. Midagi toimub sektorites, mida varem peeti igavaks. Mis on muutunud?

Muutumas on mõtteviis. Maakera ökosüsteemid ja kliima on suure surve all ning see tõdemus vormib poliitilisi otsuseid üha enam. Küsimus on selles, kuidas majandustegevus inim- ja keskkonnasõbralikumalt ümber kujundada.

Biomajandus on (taastuvate) bioloogiliste ressursside tark ja ringlusse suunatud kasutus toidu ja energia tootmiseks ning biotoodete ja -materjalide loomiseks. Selliselt polegi siin midagi uut – neist sektoritest oleme pikka aega toitu, energiat ja materjale ammutanud. Vahepeal on olnud katkestus naftaajastu näol, kus paljude materjalide, toodete ja energia sisendiks sai fossiilkeemia.

Kliimamuutuste kontekstis tuleb nafta nüüd kõrvale jätta, seetõttu olemegi tagasi oma põliste ressursside juures. Biomajanduse uus tulemine tähendab, et tänapäeva teaduse abiga suudame biomassist „välja võluda“ rohkem kasulikke materjale, kui me seda seni oskasime. Asendada plastikut, teha „nahka“ želatiinijäätmetest, luua riidekiudu või diislikütust puidumassist.

Biomajanduses soositakse sageli nn kaskaadkasutust, bioressurssi töödeldakse kõrgeima lisandväärtuse prioriteedi alusel. Ehk siis – kui sul on näiteks elektri ja sooja koostootmisjaam, mis kasutab kütusena luhaheina, oleks mõttekam sellest heinast kõigepealt eraldada kasulikud kiud, toitained, mineraalid ja alles seejärel jäägid põletada. Siis on ühikust biomassist kõige enam kasu. Selliselt saab biomajandus leevendada nii keskkonnakoormust kui ka ressursipõuda.

Kui biomajandus peaks vähemalt mingil määral suutma keskkonnakoormuse majanduskasvust lahti siduda, eeldab see loomulikult väga selgeid biomassi jätkusuutliku kasutuse kriteeriume. Metsa ei saa rohkem raiuda, kui seda peale kasvab. Põllumaid ei saa kurnata. Mitmekesisus ökosüsteemides tuleb säilitada, monokultuurid ei ole elujõulised jne.

Ohtusid biomajandusega viltu minekuks on vähemalt sama palju kui helgeid perspektiive. Igatahes tuleb meil oma väärtuslikke loodusressursse õppida kasutama märksa nutikamalt ja mitmekülgsemalt ning kaotada oma sõnavarast mõiste „jäätmed“.

Siirdatud kalanahk inimkehal, puidujäätmetest kalasööta

Biojäätmeid tekib Euroopas hinnanguliselt 138 miljonit tonni aastas, millest kasutatakse vaid 25 protsenti. Seega potentsiaali jagub.

Islandi ettevõtte Codland suudab tänapäeval kalast kasutada 85 protsenti. See on üks kõrgeimatest osakaaludest maailmas. Nad otsivad väärtust sisikonnas, nahas, luudes… See tähendab, et näiteks kalanaha väärtust on nad kasvatanud 300 protsendi võrra.

Teine Islandi ettevõte kasutab kalanahka inimesele naha transplantaatide loomiseks. Inimene pidi siiratud kalanahka paremini omaks võtma kui näiteks sea oma. Tehakse ka gripiseerumit tursa seedetrakti ensüümidest. Mitmel pool Põhjamaades toodetakse puidujäätmetest ja vetikatest kalasööta.

Maailmakuulus Jaapani farmer Takao Furuno suudab läbimõeldud (mahe)viljelusega saavutada ligi 40 protsenti suurema riisi tootlikkuse kui tavapärases intensiivpõllupidamises. Ta kasutab partide ja kalade sümbioosi, kus üks sööb seda, mis teist häirib ja lõpuks saavad kõik midagi.

Sodankylä omavalitsus Soomes on aga ümber korraldanud toiduvarustuse süsteemi, suurendades kohaliku toidu tarbimist ning vähendades toidukadusid 20 protsenti.

Näiteid on paljudest valdkondadest ja biomajandus ei ole ainult suurte korporatsioonide pärusmaa, kes tselluloositootmise jääkidest diislikütust toodavad. Meie ümber on palju väärtuslikku ressurssi, mida me kas väärkasutame, alakasutame või mida pole üldse märganud. Seega on justkui natuke meie kõigi asi, et leiaksime loodusressurssidele parima kasutuse.

Loomulikult ei tohi kõike ainult „tõhusalt kasutada“. Peab jääma see osa ökosüsteemist, mis lihtsalt on. Ilma loodust toodeteks sildistamata. Kuid kui oleme otsustanud raiuda mingi koguse metsa või püüda teatud koguse kala, siis püüaks võtta sealt maksimumi, et vähendada nii keskkonnamõju kui luua rohkem majanduslikku väärtust.

Selge, et biomajandust saab edendada ainult ringmajanduse põhimõtete kohaselt. Majandustegevuse ümberkorraldamine loob uued ärimudelid ning võimaldab tasakaalustatud arengut.

Üksjagu kasvu ja majandust esitavaid arve on siin loos esinenud, aga need ei tähista tingimata täiendavat kasvu vana majanduse kõrval, vaid sageli vanade protsesside asendamist uutega. Kui palju on biomajandusega mõistlik või üldse võimalik tarbimist (ja majandust) kasvatada, on iseküsimus, aga pole kahtlust, et meil tuleb oma elukorraldus kliima- ja inimsõbralikumaks kujundada.

Biomajandusele üleminek annab aega juurde sellel planeedil elamiseks ja oma tarbimishoiakute ümberkujundamiseks. Maakera ressursside ammendumise peamine põhjus on raiskav tarbimine. Ehk suudab biomajandus vähemalt selle raiskamise kaotada.

PS! Jälgisin ka Teaduste Akadeemia korraldatud biomajanduse teemalist seminari ja sellele järgnenud uudist, mille kohaselt teadlased ei pidanud planeeritavat tselluloositehast loodust säästvaks. Nende hinnangul tekiks liigselt fosforit, mis paneb vee „õitsema“ ja tselluloosikiude, mis veekogu põhja ladestudes probleeme põhjustavad.

Keeruline on selles hinnangus kahelda, aga ehk on siit võimalik samm edasi astuda ja leida moodus, kuidas need ained tagasi ringlusse tuua? Kui õnnestuks nuputada üks väärt ökolahendus, siis sellest teadmisest oleks huvitatud ka teised tselluloositehased üle maailma. •

Biomajanduse perspektiivi ja võimaluste üle Eesti jaoks arutletakse ka arvamusfestivalil 11. augustil kell 16 toimuval arutelul „Unlocking the new economic development – the prospect of bioeconomy“.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.