Olgugi, et võib paista justkui imeb uus tehnoloogia ja üleilmastumine iga päevaga eestlasi aplalt võõrasse kultuuri, näitavad viimase aja trendid kenasti, et kogu keerlevas maailmas tahame ikka ja jälle kindlust, et meie kultuur on püsiv. Mõelgem vaid nt Trad.Attack! ja rahvamuusika suurele populaarsusele.

„Oleme rääkinud endast kui miljonirahvast, aga kui 2011. aasta rahvaloendusest selgus, et meid on tegelt 0,8 miljonit, tekkis hirm,“ märkis ERRi portaali arvamustoimetaja Rain Kooli. Kunagi salvestunud kultuur on alles, aga see, et me ei saa ennast enam miljonirahvana defineerida, tundub õõnestav ja šokki tekitav, märkis ta.

„Folk on saanud nii-öelda salongikõlbulikuks,“ märkis etnoloog ja alakultuuride uurija Aimar Ventsel. Kui senimaani on puhas folkmuusika olnud pigem valitud ja suletud seltskondadele või siis vaid simmanitel kõlav, siis nüüd on see saanud populaarseks. „Põhjus ei ole mitte globaliseeruv maailm,“ lisas Ventsel selgituseks, „see on kombinatsioon naturaalsest juurteteadlikust elustiilist ning haritusest ja haridusest. On olemas hulk inimesi, kes tahavad rohkem teada, tahavad teada ka ajaloost, juurtest, kultuurist.“

Ventsel sõnul võib see olla kui uus elitaarsus, mis on välja vahetanud vana – ülekullatud luksusautode ülistamise – mudeli. Eks ole ka looduslähedane elustiil täna veel pisut kallim ja seetõttu elitaarse staatusega, ütles Ventsel.

Ühest küljest paistab see olevat ka ühiskonna arengu tagajärg – 1990. aastate ülesehitamisest ja vaeva nägemisest ning hiljem ka majanduskriisist välja tulles saame nüüd jala sirgu lasta ja mõelda ehk vaimsematele asjadele. „Meil on relax-periood,“ arvas Ventsel.

Huvi juurte vastu võib olla pärit ka muuseumite arengust. Tolmuste vitriinidega muuseumid on suures osas minevik, leiame üha enam kaasaegseid vahendeid ja lihtsamat jutustamisviisi, mis muuseumi külalissõbralikumaks teeb.

Eesti rahvaluule arhiivi uurija Mari Sarv usub, et praegune folgipopulaarsus on suuresti ka kõigi varasemate põlvkondade folkloristide töö alates Jakob Hurdast, kes rahvakultuuri koguma hakkas. „Teiseks jälgime [arhiivis], kuidas arhiivimaterjale kasutatakse: turisminduses, tähtpäevade aegu ajalehenuppudena. See kõik on kultuurilise identiteedi toetuseks. Materjal on pidevalt kasutuses,“ sõnas Sarv.

Kultuuri ja identiteedi mälu salvestamisel on arhiivitöötajatel teinegi roll. Kui Jakob Hurt eestlaste pärimust koguma hakkas, oli see mõttega saada teada ja säilitada nende inimeste mõtteid ja kombeid, kes ühiskonnas iga päev esiplaanil ei ole.

"Mäluasutused pidevalt analüüsivad, mis ühiskonnas toimub ja kohandavad enda ülesandeid vastavalt. /---/ Omal moel tahtis Hurt luua sidusat Eesti ühiskonda,“ rääkis Sarv ja selgitas, et täna käib töö samamoodi, jälgitakse, mis kultuuris toimub, millest räägitakse, kes on ehk ajalehetekstides varju jäämas. „Folkloristide funktsioon peaks olema märgata ka neid, kes on varjus.“

Folkloristide töö on aga läbi aja muutunud – seda tehakse juba aastakümneid digitaalselt. Muide, Eesti rahvusraamatukogul on kohustus jäädvustada Eestit ka veebis. Kuidas aga säilitada digitaalset, kui 20 aastaga on flopidest saanud pilveteenused? Kuidas kaitsta kultuuri säilitamist digitaalsel ajastul? Mari Sarve sõnul otsitakse üle maailma sellele küsimusele lahendust ja mõttega tegeletakse.

Aga mida 500 aasta pärast tänase päeva kohta arhiividest loetakse?

Kultuuri identiteedi osas peame vaatama nelja komponenti: sümboleid, väärtuseid, kangelasi ja rituaale.

Isegi kui me keel peaks kaduma, jääb toit kindlasti, just 21. sajandi Eesti köök oma uudsete kamamagustoitude ja leivaga. „Kui mööda maailma käia, on see [toidulaud] oluline osa kõigi rahvaste osast. Ja see on viimane asi, mis kaob. Enne kaob keel, kui pidupäeva toit,“ usub Aimar Ventsel.

Ilmselt räägitakse ka praeguse aja kohta rituaalsest laulupeost, mis ajas lihtsalt pisut kohaneb, olgu repertuaari või peoga saadetavate sõnumite poolest. Ikka veel on kehtima jäänud väärtused, mida kannavad ka vanasõnad (olgugi, et ühe väärtuse kohta esineb kaht erinevat lähenemist) nagu ausus või töökus. Jääb alles ka me loodusarmastus, olid arutelu osalised kindlad.

Jääb loota, et ehk leiavad meie vaar-vaarlapsed pööningult viite meie internetitegevuse kohta, mida rahvusarhiivi veebisalvestistest lähemalt uurida.