Kuigi osalised ei nõustunud kõik sellega, kas miski saab üldse debatti tappa või ehk on debati pidamine muundunud n-ö nišitooteks, jõuti üsna kindlasti üksmeelele selles, et arutluse pidamine on Eestis häiritud ja selles on süüdi kolm osapoolt.

Esiteks poliitikud, kes peaks viima edasi muutuseid ja arutlema parimate ühiskondlike valikute üle. Selle asemel loobitakse tühje loosungeid ja mõeldakse eeskätt omavahelisele konkurentsile.

Teiseks ajakirjanikud, kes peaks hoidma poliitikuid seda tehes liistul ja samas informeerima ühiskonda, kandma ka debatti. Selle asemel lepitakse lööklausete avaldamise ja arvamuste avaldamisega faktide pähe.

Ja viimaks kodanikud, kes meedia tarbimisvalikute ja üldise huvi läbi kõike suunavad. Paraku ei jõuta portaalide esilehtedel rullimisest ja vaid pealkirjade lugemisest kaugemale.

Kolm viisi, kuidas poliitikud takistavad debatti

1) "Valimiskampaaniad lähevad üha enam vastanduvaks. Aga valimiste järel moodustab valitud partei koalitsiooni selle parteiga, keda kampaanias maha tehti. Valija on sellest pettunud, ei usaldata. Ta on küll konkreetse inimese ja partei valinud, aga see [kampaaniaviis] kaugendab inimesi poliitikast." Kaja Kallas

2) "Ideoloogiatele võiks mõelda kui värvikarbile: on kollane värv, punane värv, roheline värv. Aga hetkel, kui tulevad valimise, on värvid justkui karbis sassi läinud. Kui enne oli arusaam, mis parteil mingi ideoloogia on, siis valimiste ajal on kõik teist karva ja see tähendab, et väärtused pole selged. Väärtused ei müü. /---/ Oleme harjunud saama sellist toodet. Ja nüüd on ilmunud ka inimesed, kes ütlevad, et neil ei olegi ideoloogiat, sellised värvi-mind-tüüpi. Mis on Eesti poliitilise skaala servades?" Indrek Treufeldt

"Kas peab olema nii, et on kindlalt parem-vasak skaala? Tööelus on ka nii, et ei olda samal ametil elu aeg, aga on oskused, mida endaga kaasa võetakse." Kaja Kallas

3) "Debatt on saanud pihta selles mõttes, et kui tuled oma ideega välja, siis selle asemel, et arutada kas see idee oleks hea või mitte või kas tal oleks alternatiive, öeldakse, et sa oled loll. Aga mis sa selle [tagasisidega] peale hakkad? Kui rünnatakse reljeefselt ja isiklikult, jäävad head ideed arendamata." Kaja Kallas

Kolm viisi, kuidas ajakirjanikud takistavad debatti

1) "Ajakirjanikud lasevad end iga päev lollitada – nad toituvad arvamustest ja lasevad neid fakti pähe ringlusesse." Indrek Treufeldt

Ajakirjanike vastutus on hoida ühiskondlikku debatti arvamuskesksena. See, kui keegi midagi arvab, et ole uudis iseeneses. Paraku on see meie meediaväljas lokkav.

2) "Poliitikad püüavad meediatarbijatele anda mingit toodet, minetades poliitika. Nad lähevad valimistele vastu nii, et neid märgataks, klikitaks ja valitaks." Indrek Treufeldt

Ja ajakirjanikud lubavad selle eetrisse.

3) "Kümne aastaga on omadussõnade hulk olulisel määral vähenenud. Kirjeldame ümbritsevat maailma vähemate sõnade abil. /---/ Läbivalt on hakatud alahindama või alavääristama lugejat. Ka arvamusartiklite keeleline rikkus on pigem kokku toimetatud ja lihtsamaks toimetatud." Linnar Viik

Kirjutajad kasutavad ajakirjanduslikes tekstides lihtsaid sõnu, et olla kindel, et tekstis öeldu kohale jõuab. Osalt seetõttu, et tõlgendame teksti igaüks omal moel. Aga viidete vältimine tekstis on viinud selleni, et lugeja ei jaksa enam viidetega ehk pikemat, põhjalikumalt, mõtestatumat teksti lugeda.

"Vaata: …!"

Seda, et ajakirjandus peab lugejaid lolliks, iseloomustab ka käskivas viisis pealkirjastamine, mis on üha kasvav tendents. "Arvatakse, et lugeja ei saa aru, et pildigaleriid peab vaatama…" Indrek Treufeldt

Kolm viisi, kuidas kodanikud/meediatarbijad takistavad debatti 

1) "Vähem arvamust ja rohkem tegusid! Tähtede ja minutite hulk [arvamusavaldustest] elanike kohta võiks olla väiksem, tegude hulk suurem." Linnar Viik

Viik usub, et kui kokku lüüa see, kui palju meil ühe inimese kohta aastas arvamust avaldatakse nii kommentaariumis, raadio- kui ka tele-eetris, siis oleksime selles kahtlemata maailmarekordi hoidjad. "Aga mis sellest arvamusavaldusest muutub?" küsib Viik

2) "On tekkinud informeerituse illusioon. /---/ Infotöötlemise poolest oleme kiviaja inimeste sarnased. /---/ Oleme minetanud nõukogudeaegse oskuse lugeda ridade vahelt." Indrek Treufeldt

Meie ümber on tohutult informatsiooni, pääseme sellele ligi lihtsamalt kui kunagi varem, aga tegelikult me ei tarbi seda. Asetame masinad jumala staatusesse, usume, et see muudab meid, kuigi info tarbimise osas on me võimed samad, mis tuhandeid aastaid tagasi.

Infokülluses küll tarbitakse meelepärast infot ehk pigem arvamust ja emotsioonipõhiseid ütlusi.

Nõukogude ajal, kui infot oli piiratult, kujunes välja oskus infot kriitiliselt tarbida, nüüd on see oskus kadunud, selgitas Treufeldt. "Ja me ei saa aru, kui rumalad me oleme praegu. See on tohutu paradoks."

"Ajal kui infot on massiivselt, on inimese ettevalmistus sinna ruumi siseneda muutunud täiesti olematuks." Liisa Pakosta

3) "Kui on teada, et "Foorumi" saates on Jürgen Ligi ja Kadri Simson, istutakse teleri ette, popcorn käes. /---/ Ärge klikkige nendel pealkirjadel [, mis tõelist sisu ei kanna.]" Kaja Kallas

Inimesed otsivad lihtsat ja meelelahutuslikku poliitilist debatti. See aga paraku ei aita lahendada muresid ega otsi kõige paremat viisi, kuidas ühiskonna arengut suunata. Seni, kuni ei muutu tarbijate harjumus, ei muutu ka ajakirjanduslik lähenemisviis, usub Kaja Kallas.

Lisaks: teine kord tasuks pealkirja klikkida, lihtsalt selleks, et veenduda, kas artikli sisu vastab sellele, mida pealkiri lubas. Nii jäävad ära vääralt mõistmised ja paraneb informeerituse tase.