Teisipäeval avalikustatud ID-kaartide turvanõrkused puudutavad midagi märksa enamat kui ühe kiipkaardi mõju Eesti ID-kaardi omanike turvatundele. Löögi alla on sattunud seni nii sihipäraselt ja edukalt arendatud Eesti digikuvand.

Kuigi kriitikud on nimetanud seda tühjaks turundusmulliks, mis ei näi kunagi lõhkevat, siis on arvatavasti just paljude Eesti elanike uhkus e-lahendustel põhineva ühiskonnakorralduse kui millegi üdini eestipärase üle põhjus, miks ka seekordne fundamentaalne turvarisk e-Eestit pelgalt kriimustab. Võimalik, et ilma valdava osa eestlaste usuta digikultuuri kui millessegi Eestile ainuomasesse oleks kübermaailma üha suurenevat tehnilist haavatavust ja hoomamatust arvestades e-valitsemisele juba mõnda aega tagasi tagurpidikäik antud. 

Vabaduse väljakut kaunistav Euroopa Liidu eesistumise plakatki kannab kaheksakanna või vöökirja asemel hoopis binaarkoodi, see koodiriba palistab vaadet puutumatule rabamaastikule. Ürgne looduskeskkond, mida Euroopas väidetavalt üha vähem esineb, näib olevat teine Eesti ainulaadsust iseloomustav märk, mille kaitsele ka ühismeedias üha häälekamalt asutud on.

Ka mulle lõi plakatit vaadates kõigepealt pähe, et näe, kui targalt on siin liidetud moodne, üdini kultiveeritud küberkuvand ning vaade puutumatule, tammsaarelikule soo- ja rabamaastikule. Ent järele mõelnuna pidin tõdema, et pole see soo seal plakatil sugugi tammsaarelik. Tammsaarelikku Euroopa Liidu eesistumise postrit kaunistaksid kuivenduskraavid ja rabamändide asemel näeksime ülesküntud uudismaad.

Kui Tammsaare oleks mõned oma teosed avaldanud tänases Eestis, oleks ta saanud kõvasti kriitikat eestluse häbenemise või haavamise eest. Võib vaid ette kujutada, millise arvamusartiklite laviini oleks vallandanud romaani “Ma armastasin sakslast” esmaavaldamine täna. 

Ka “Tões ja õiguses” ei nähtu eestluse jaoks positiivset programmi. Sarja esimeses osas puudutab autor eestluse küsimust episoodiliselt: Vargamäe Andrese ja Sauna-Mari teise poja Antsu varrudel vaidlevad Hundipalu Tiit ja köster selle üle, kumb „eestluse“ liin on õigem, kas Saksa-sõprust soosiva Jannseni või Vene võimu eestkostet hindava Jakobsoni oma.

„Tõe ja õiguse“ teine osa on rahvuslikuks platvormiks kahtlaselt kosmopoliitne; kolmandas liigub Vargamäe Indrek meie jaoks ideoloogiliselt vastuvõetamatus töölisrevolutsioonilises seltskonnas; neljandas kirjeldatakse iseseisvuse saavutanud eestlasi mandunud tõusikutena; viiendas sedastatakse, et õigust polegi võimalik saavutada ja tões elamine tähendab elusaatusele alistumist, kannatamist ja maaparandustöid.

Tüvitekst, mida peetakse eestlase enesetaju aluseks, ei pruugi lähemal vaatlusel midagi positiivset me kohta öelda, ent võib ometi mingil hästi seatud või sattumuslikul moel osutuda eestluse elujõu allikaks.

Õigupoolest viis Tammsaare hiljutine ülelugemine mind tõdemusele, mille näime olevat täna unustanud: et elujõuline ühiskondlik enesetaju võib koosneda konfliktsetest, vastukäivatest ideedest, olla sattumuslik segu rõõmsatest ja tumedatest tundmustest ja sündmustest, millel on omavahel samapalju ühist kui binaarkoodil ja rabamändidel.

Veel enam, rahvusliku enesetaju sügavus ja tugevus ei sõltu ilmtingimata positiivse enesesisenduse ülekaalust negatiivsete emotsioonide või kõhkluste ja kahtluste üle. Rahvuskultuurilist identiteeti võivad jõustada ka lõpuni läbi seedimata mälestused alandusest või halvasti varjatud uhkus maha vaikitud ülekohtu pärast kellegi Teise suhtes.

Eesti rahvuskultuurilist identiteeti on pikka aega edukalt jõustanud enesekriitiline, skeptiline, tume tammsaarelik hoovus, mida vähemalt arvestatav osa meist sellest hoolimata ikkagi armastab, nii nagu armastame Tujurikkujat või Ivan Oravat. Rahva naeru alla sattunud EASi rändrahn andis identiteediloomelisele suveniiritööstusele väärt õppetunni: see läbikukkumine paljastas, mis juhtub, kui alahinnatakse selle protsessi vastuolulisust, sattumuslikkust ning keerukust; kui ühiskondlikku enesetaju peetakse millekski, mis on lineaarselt programmeeritav või vastupidi – loogilistel või matemaatilistel kaalutlustel lammutatav.

Suure tõenäosusega jätkame just seetõttu edukat arengut müütilise digikuningriigina ja seda kübermaailma kasvava hoomamatuse, ennustamatuse ning usaldusväärtusetuse kiuste. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.