„Niguli juurde“ mindi juba 1980. aastatel lavastatud filmis „Keskea rõõmud“. Mindi selsamal nõukogude ajal, mil muu hulgas leotati imeseent ning käidi ühe või teise kultusmainesse tõusnud „targa“, „parandaja“ või „sensitiivi“ juures otsimas lahendust küll tõelistele, küll endale külge mõeldud või täiesti väljamõeldud hädadele.

Kuigi igasuguse soolapuhumise ja esoteerika kohta on väidetud, et see on pigem end suhteliselt hästi tundvate, vähemalt elementaarse olelusvõitluse perioodi juba selja taha jätnud ühiskondade nähtus, on Eestis juba kaua valitsenud kuidagi eriline tõmme kõigi müstiliste, justkui vaid harvade tunnetatavate, aga samas lihtsaid lahendusi pakkuvate „salateaduste“ poole.

Tänapäeval, sõna- ja ärivabaduse tingimustes on see muidugi eriliselt õitsele puhkenud. Nagu rahvusringhäälingu veebilehel ilmunud Merit Maaritsa artiklitest selgub, on esoteerika üks päris korralikku äraelamist võimaldav valdkond, hoolimata sellest, et kivikestega oma elu suunamine või suhkrutükikeste abil põletiku ravimine peaks iga mõtleva inimese jaoks umbluu kostma.

Ei aita ka asjaolu, et Eestis tegutseb nii tervise- kui ka ravimiamet, sest „tervistavate väidete omistamine ei tee tootest – sõnumid, kivid või muu – veel ravimit või meditsiiniseadet“ ning “kui täiskasvanud inimene tahab ikkagi pakutavaid ahvatlusi enese peal testida, siis otse ja kõike keelata kahjuks ei ole võimalik“.

Nii mõnigi eestlane on aga arvamusel, et „lollidelt tulebki raha ära võtta“ – see tähendab, et kui keegi on nii kergemeelne, et soolapuhujate või muude sahkerdajate poole pöördub, on inimene oma võimalikes probleemides ise süüdi.

Samas pole see kõik sugugi nii lihtne. Võib esineda haigusi või elufaase, mille puhul on inimene nii meeleheitel, et on valmis haarama igasugustest õlekõrtest, mis siis, et nende teist otsa hoiab peos keegi vastutustundetu šarlatan. Ning see, kes pole kokku puutunud raske haiguse või eluseisundiga – ning nende psühholoogiliste mõjudega inimestele –, pole pädev siirdama kogu vastutust vaid inimesele endale.

Aga kes siis on need, kes meie kaasinimeste keerulisi hetki ära kasutavad, et need oma isikliku ree ette rakendada?

Ei, nad pole sugugi kõik raha peal väljas. Mõni neist on aastate jooksul vandunud, et tema pole inimesi kunagi raha eest „aidanud“ ning tegelikult pole põhjust sellesse uskumata olla. Isiklikku kasu võib lõigata ka muul moel.

Kui kõigile Eesti „nõidadele“, „sensitiividele“, „tervendajatele“ jne eluterve kainusega peale vaadata, on nende ühisosa raha teenimise asemel hoopis mujal.

Nad kõik vajavad tähelepanu.

Kõiki – isegi siis, kui nad on teinud tagasihoidlikkusest osa oma kuvandist – toidab teatud ekstravagantsus, millesse nad mähkunud on. Olla teistmoodi, olla tavapärasest erinev, justkui väljavalitu. Eriline – see kõlab uhkelt!

Kusjuures ennast võib uhkusesse ülendada ka alandamise – ehk vagatsemise, näilise altruismi ja osavalt välja mängitud tagasihoidlikkuse – teel. Ning ühel hetkel ei pruugita seda enda uhkust või oma tagasihoidlikkuse ebaehtsust enam ise tähelegi panna, sest ollakse end oma osasse nii sügavale sisse mängitud.

Lisaks sellele on Eesti soolapuhumisel aga veel üks eripära ning teatud moel annab just see viimase lihvi tegeliku tarkuse deformeerumisele uduketramiseks – Eesti „nõiad“, „sensitiivid“ ja „tervendajad“, nii olevad kui ka olnud, tundmatud ja tuntud, panevad jõuliselt kokku ehtsa ja väljamõeldu, oma- ja võõramaise, pudru ja kapsaid.

Valdad mingeid lihtsamaid ravivõtteid ja oled seega tavainimesest parem tegija ka kõigi objektiivsete kriteeriumitega mõõtes… aga ei, ikka pead veel mingi ristimärgi ja inglipuudutuse teema juurde aretama, keetes sellest kõigest väga imeliku maavillase supi. Tunned ravimtaimi ja oskad nende raviomadusi päriselt kasutada – aga ei, ikka pead lõpuks kolmanda silma ja tähtkujude tõlgendamise külge kleepima ning püüdma universaalset tarka etendada.

Ekstravagantsus on üks suhteliselt raskekujulist sõltuvust tekitav „magusaine“, mille küüsist üht täiskasvanud inimest enam naljalt välja ei too. Küll aga võiks ülejäänud ühiskond meie ümber juba tasahilju nii täiskasvanuks saada, et oma tähelepanu, raha – ja pahimal juhul tervist – sellele ekstravagantsuse altarile ei vii. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.