Urmas Viilma: usundiõpetuse puudumine ajab eestlased esoteerika rüppe ({{commentsTotal}})

Arvamusfestivali 1. päev
Arvamusfestivali 1. päev Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Eesti koolides ei ole usundiõpetust. See ei tee eestimaalastest aga ateiste, vaid esoteerikasse uskujad. Valitsev usuline ebamäärasus on koguni julgeolekurisk, kirjutab Eesti luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma.

Viimasel ajal on räägitud eestimaalaste esoteerikalembusest. Minu arvates on see vaid kinnitus suure osa rahva vaimselt näljast.

Inimestel on vastamata eksistentsiaalsed küsimused, millele nad otsivad vastuseid. Juba mitu põlvkonda järjest, alates nõukogude okupatsiooni algusest, kui usuõpetus kooli õppeainete seast välja jäeti, ei aidata uutel põlvkondadel koolis nendele küsimustele vastuseid leida. 

Üldiselt on meie koolides loodud peaaegu ideaalilähedased tingimused erinevate õppeainete lõikes teadmistepõhise hariduse omandamiseks. Selles osas oleme Euroopas esirinnas. Samal ajal jätame oma koolides jagamata kõige üldisemadki teadmised väga mitmekülgse ja rikka religioonide ning kultuuride maailma kohta.

Koolide seas on üksikud erandid, kus mõnes astmes (sealgi vaid osale õpilastest) valikainena midagi maailma religioossest mitmekesisusest räägitakse. Haridus- ja teadusministeeriumist pärit ametlikel andmetel oli 2016/2017 õppeaastal usu- või usundiõpetus 534 üldhariduskoolist (sh erakoolid) vaid 73 kooli tunniplaanis. 

Valdavalt kõneletakse usust ajaloo kontekstis kui millestki, mis kuulub minevikku. Seda, et valdav osas maailma rahvastiku statistilisest enamusest on religioosne ka tänapäeval, ning see on osa inimeste igapäevaelust, üldiselt meie koolides ei räägita.

Kiire vastus, mida mõne koolijuhi, haridusametniku või ka lihtsalt usundiõpetuse vastase suust kuulda võime, sisaldab veendumust, et usu ja religiooniga seotud küsimused jäägu kodu ja vanemate vastata. Sellega eriti arvestada ei taheta, et keskmises Eesti kodus on ka vanemad religioonialaselt kirjaoskamatud. Paljudel juhtudel on see nõnda juba vanavanematega. 

Loomupäraselt seksuaalne, loomupäraselt religioosne

Antropoloogid on valdavalt seisukohal, et nõnda nagu inimene on loomupäraselt seksuaalne olend, on ta ka religioosne olend. Loomulikku seksuaalsust saab pärssida ning erinevate füüsiliste või vaimsete harjutustega eirata, nagu seda teevad mungad ja nunnad erinevates religioossetest kogukondades. Kuid see on pigem eristuv kui normikohane käitumine.

Samasugune olukord on ka usuliste veendumuste ja religioossusega või nende eiramisega. Ateistiks õpitakse või hakatakse teadlikult, nagu ka mungaks-nunnaks. See on veendumuspõhine otsus. Arvestades ateistide vähesusest ning erinevate usuliste ja spirituaalsete praktikate laialdast levikut Eesti ühiskonnas, on transtsendentsesse ja üleloomulikku mitteuskumine pigem eristuv ja vähene praktika kui normikohane ja levinud käitumine. Kui inimesel lasta loomupäraselt ennast ümbritsevat kogeda, jääb inimene religioosseks. Pole ühtegi loodusrahvast, kellel poleks religioosseid traditsioone.

Ühiskondades, kus inimesi usuküsimuses rohkem haritakse ja õpetatakse, kanaliseerivad inimesed lõpuks oma religioossuse enamlevinud usulistesse praktikatesse, liitudes kirikute või erinevate usukogukondadega. On ka neid, kes õpitu pinnalt otsustavad mitte uskuda ja saavad teadlikult ateistideks. Nad teevad selle otsuse omandatud teadmiste põhjal, mis aitavad inimesel ennast veendumuspõhiselt, sh ateistina määratleda. 

Kui vastavaid teadmisi ei jagata, ei oskagi inimesed ennast usuliselt identifitseerida. Nõnda ei tea nad ka seda, kuidas näiteks rahvaküsitlusel usuga seotud küsimustele vastata.

Meie statistilised näitajad muutuvad seetõttu üha enam ja enam võrreldamatuteks naabermaade sarnaste näitajatega. Juba praegu on Eesti kohta käiv usuvaldkonna statistika Euroopa kontekstis anomaalia. Ometi teeme me nende näitajate põhjal, mida on raske tegelikku ellu sobitada, järeldusi kogu rahva kohta.

Kui paavst peab missat, on Vabaduse väljakul rohkem inimesi kui Eestis katoliiklasi kokku. Selliseid asju ei juhtu ilmselt kusagil mujal maailmas.

Soomlane ja lätlane teavad oluliselt paremini, kuidas usuga seotud sotsioloogilistele küsimustele vastata. Neid on selleks juba koolis ette valmistatud. Keskmine eestlane seevastu ei tea, sest teda ei ole õpetatud ennast usu kaudu identifitseerima. Eestlane teab pigem, millises tähtkujus ta on sündinud. 

Eestimaalaste nimetu religioon

Nõnda kinnitab Eesti kogemus, et usualase kirjaoskamatuse süvenemine ei too juurde ei ateiste, ega ka konkreetsete kirikute liikmeid või religioonide järgijaid. Mõlemal juhul on vaja eelnevaid teadmisi, et jõuda oma tegelikes veendumustes otsusele. Paljudel eestimaalastel sellised teadmised puuduvad ning neid ei ole ka õpetatud iseennast paigutama maailma või Euroopa religioonide kaardile.

Nõnda rakendub eestimaalaste juures loodusrahvastele loomulik usuline evolutsioon. Nad jälgivad keskkonda enese ümber, vaatavad tähti, kuud ja päikest, guugeldavad, jalutavad esoteerikakirjanduse lettide vahel, sirvivad astroloogilist abimeest ning jälgivad teleekraanilt huviga sensitiivide meistrivõistlusi. Jõulude ajal osalevad nad jõulujumalateenistusel kirikus, samas on aktiivsed joogafännid, muinastulede ööl retsiteerivad kogu südamest kaasa tuleloitsu.

Nõnda areneb loomupärane religioossus ürgseks kaemususundiks, millest moodustub eestimaalaste nimetu religiooni. See religioon on olemas, kuid sellele ei oska inimene ka ise nime anda. Kui sotsioloog küsib, kas inimene on ateist, saab ta eitava vastuse. Kui inimeselt küsitakse, kas ta on usklik, on vastus samuti eitav, sest ega inimene ju ometi mingiks kirikuusklikuks pole ju hakanud!

Ometi võib seesama inimene olla veendunud, et inglid temaga kõnelevad, kristallid kaelas on tema õnne allikas, tšakrad saavad lootoseasendis mediteerides avatud, haiguse vastu aitab paremini energeetiliselt laetud ja väestatud allikavesi kui perearsti poolt väljakirjutatud ravim, ning kõige autoriteetsem arvamusliider ühiskonnas on sensitiivide tulemängus lõppvooru pääsenud nõid.

Usuline ebamäärasus kui julgeolekuoht

Minu arvates on eestimaalaste usuline ebamäärasus rahvatervise ja isegi riikliku julgeoleku küsimus. Üks tahk sellest on elanikkonna ennastkahjustav käitumine imeravijate ja sensitiivide eelistamisel arstiabile. Teine tahk on inimeste käitumine suurte kriiside või õnnetuste saabudes.

Aastasadade pikkune kogemus kinnitab, et rasketel hetkedel pöörduvad inimesed kirikusse. See ei ole olnud teisiti ka Eestimaal juhtunud suurõnnetuste puhul või viimase kümnendi terrorirünnakute järel naaberriikides. Rahvuslike konfliktide ja sõdade puhul on valitsustele olnud alati oluline asuda erinevate religioonide ja usuliste rühmituste juhtidega koostööle. Seda selleks, et ühiselt kriise ületada ja rahvast rahustada. Kuid ka selleks, et vältida võimalikke manipulatsioone rahvaga selliste vaimsete juhtide poolt, kes esindamata ühtegi ametlikult tunnustatud liikumist või registreeritud usuühingut, märkamatult rahvast autoriteetidena ära kasutavad ja mõjutavad.

Nõnda on oluline, et riigil oleks usuliste kogukondade liidritega dialoog ja koostöö. Kes esindab aga esoteerikalembeid eestlasi? Kes on nende liider ja eeskõneleja? Mõni astroloog või ennast nõiaks tituleeriv meediakangelane?

Olen kuulund, et Soomes toetab riik isegi islamivaimulike ettevalmistamist ja koolitamist, et vältida radikalismi, mis kaasneb juhusliku iseõppimisega. Soome riigi jaoks on see julgeoleku küsimus. Eestis jäetakse usuga seotud küsimused juhuse hooleks ning kriiside tekkides on üsna suur võimalus, et inimesed muutuvad mõne spirituaalse liidri poolt manipuleeritavateks ning hakkavad tegutsema enesehävitajalikult. See on julgeolekurisk mitmes mõttes – nii inimestele üksikult kui kogu rahvale kollektiivselt.

Neutraalsuse asemel ignorantsus

Eestis on ametlikult rõhutatud religioonialane neutraalsus tähendanud praktikas seda, et inimesed on jäetud juhendamiseta ja omapäi. Eesti ametlik neutraalsus väljendub pahatihti hoopis ignorantsuses, mille üheks viljaks on ühtlase religioonialase hariduse võimaldamise puudumine.

See aga näitab, et inimeste loomulikku religioossust ja vaimuliku nälga alahinnatakse. Peaaegu kõigis Euroopa riikides toimitakse vastupidiselt, see tähendab, et oma rahvast haritakse ametlikult korraldatud religioonialase õppe kaudu üldhariduskoolides. 

Paavst Franciscuse Eesti visiit näitas ilmekalt, kuidas kogu avalikkus kultuuri-, majandus- ja riigijuhtideni välja oli omal kombel usujuhi karismast erutunud. Isegi meedia keskendus Vatikani riigipea ja usujuhi visiidi ajal kiirkursuse läbiviimisele katoliikluse, katoliku kiriku ja paavstluse teemadel.

Samal ajal on maailmas, kus meie inimesed tõeliste globalistidena ringi liiguvad, arvukalt teisigi religioone, kirikuid ja vaimseid liikumisi, mille mõju inimeste rahvuslikule identiteedile, enesemääratlusele või isegi kohalikule poliitikale on kontekstist lähtuvalt üsna oluline. Et mõnda rahvast, olukorda või riiklikku poliitikat paremini mõista, tuleb tunda ka nende jumalaid. Kes ja kus meie rahvast neis küsimustes harib? Kas peame jääma ootama järgmise usujuhi visiiti, et pisutki oma rahva ja otsustajate silmaringi avardada? 

Ateistegi on üha vähem

2015. aastal toimunud Saar Poll OÜ küsitlusest "Usust, elust ja usuelust 2015" selgus, et 90 protsenti Eesti elanikest on täiesti või pigem nõus sellega, et inimene võiks midagi teada erinevatest maailma religioonidest. Järelikult tajuvad eestimaalased ka ise, et nad pole religiooni valdkonnas piisavalt pädevad. 

Julgen väita, et üldise ja religioone võrdlevalt käsitleva usundiõpetuse puudumine koolides toetab esoteerikalembuse süvenemist. Asjal on minu kui religioosse inimese jaoks siiski ka üks positiivne tahk – usundiõpetuse puudumine koolides ei too juurde ka võitlevaid ateiste.

Üldine keskkond, sealhulgas meelelahutustööstus soosib pigem religioossete vaadetega inimeste arvu kasvu kui ateistlik-materialistliku maailmavaate levimist. Seda trendi kinnitab ka juba eelpool viidatud Saar Poll OÜ küsitlus.

Kui 2010. aastal oli neid, kes pidasid ennast veendunud ateistiks või ateismi poole kalduvaks kokku 23 protsenti, siis 2015. aastal oli samasuguseid vastuseid andvaid inimesi kokku vaid 17 protsenti. Samal perioodil kasvas aga usklike ja usu poole kalduvate inimeste arv 40 protsendilt 46 protsendini.

Need ei ole usklikud, kes käivad kirikus või oskavad anda oma usule nime. Aga nad usuvad siiski! •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: