Kuulasin hiljuti USA ühe autoriteetsema sõna- ja kõnevabaduse eest seisnud advokaadi Floyd Abramsi kõnet Arizona üliõpilastele. Praegu 81aastane Abrams kaitses 1970ndatel muu hulgas New York Timesi, kui ajaleht avaldas salajased dokumendid, mis näitasid USA sõjalise tegevuse tegelikku ulatust Vietnamis.

Läbi aastakümnete võitis Abrams mitmeid sõnavabaduse vaatepunktist olulisi kohtuasju, luues pretsedente, mille tähendus kestab tänase päevani.

Kohalik ülikool kutsus nüüd Abramsi Phoenixisse, et kuulata tema vaadet sõnavabadusele USA ülikoolide kampustes. Pealtnäha triviaalne teema, ent siinsed ülikoolid on üha sagedamini kimpus protestivate tudengitega, kes pole nõus ühte või teist nende maailmavaatega mitte kokku minevat esinejat lavale laskma. Kui enamasti sõditakse äärmuskonservatiivsete seisukohtade levitamise vastu, siis eelmisel nädalal näiteks ei tahtnud üliõpilased kuidagi lavale lubada kevadel skandaaliga ametist vabanenud FBI endist peadirektorit James Comeyt.

Kui võiks eeldada, et Abramsi arusaama järgi ei tohiks äärmuskonservatiividele sõna anda, siis tegelikult esines ta risti vastupidise arvamusega. Ta leidis, et ülikoolide ülesanne on pigem kulutada rohkem raha turvateenusele, et kõigil arvamustel oleks võrdne võimalus. „Ühtegi arvamust ei tohi blokeerida pelgalt seetõttu, et see kellelegi ei meeldi,“ ütles ta.

Abramsi kõne kõige huvitavam seisukoht oli aga see, et tema hinnangul ei ole sõna- ja väljendusvabaduse kõige suurem oht sugugi mitte paremäärmuslased, vaid tavalised 20ndates aastates tudengid. Seda sellepärast, et just see, enamasti liberaalne ja n-ö progressiivne põlvkond on kõige jõulisemalt teiste arvamuste kuulamise ja eetrisse laskmise vastu.

Abramsi kõne meenus mulle, kui lugesin reaktsioone riigikogus toimunud demokraatiatemaalisele arutelule. Polegi oluline, kui palju oli Jaak Printsi ettekande eesmärk just EKRE-t hirmu õhutamise eest kritiseerida, ent Helmede solvumine on mõistetav. Oli ju demokraatia-arutelu korraldamise taga just sotside fraktsioon ja Printsi kutsusid esinema nemad. Samal ajal otsivad sotsid kohalike valimiste kampaanias vihast vastasseisu just EKRE-ga. (Muide, kas pole EKRE teemalise paanika külvamine iroonilisel kombel seesama hirmu õhutamine, millest Prints oma kõnes rääkis?) 

Nagu riigikogu stenogrammist nähtub, oleks Printsile küsimuste esitamise lubamiseks piisanud sotside fraktsiooni esimehe Kalvi Kõva peanoogutusest. Riigikogu aseesimees Enn Eesmaa aga nägi Kõva „kehakeelest, et nad jäävad oma esialgse ettepaneku juurde“. Selle kehakeeletuse tulemusena muutus Printsi väga hea kõne lihtsalt kasutuks. Tegemist ei olnud enam debatiga, mille eesmärk oleks üht või teist osapoolt veenda, vaielda, jõuda ühisele seisukohale lähemale. 

Tegemist oli vaid ühe järjekordse tekstiga, mis kinnistab mõlema poole juba olemasolevaid veendumusi. Küllap kõlan naiivselt, aga selle asemel, et jõuda mingisuguselegi ühisele arusaamale lähemale, astuti taas kaks sammu teineteisest kaugemale. EKRE fraktsiooni liikmed ja nende valijad said kinnitust, et neile tehakse taas liiga. Märtrikuvand süveneb. Liberaalsed sotside valijad saavad Printsi kõnet Facebookis ja Twitteris jagada ja kommenteerida ning õhata, et oh-kui-hea-kõne. Oli muidugi hea kõne, aga mis sellest abi on? Mõlemad pooled elavad omas mullis edasi.

Kaks ja pool aastat tagasi toimunud riigikogu valimiste suurim möödapanek ajakirjanduses oli EKRE ignoreerimine. Neil vedas, kui nad üldse debatile pääsesidki. Nende seisukohti ei kuulatud, neid peeti veidrikeks. Keegi ei võtnud neid tõsiselt. Sellest hoolimata pääsesid nad kindlalt riigikokku.

Alles pärast valimistulemuste selgumist, kui esmane jahmatus möödas, hakkas ajakirjandus uurima fraktsiooniliikmete tausta, nende varasemaid konfliktseid sõnavõtte, nende lubadusi. Siiamaani kuuleb arvamusi, et neile ei tohiks üldse sõna andagi. Parem ignoreerimine, küll läheb siis üle. Ei lähe üle. 

Lahendus ei ole ignoreerida, vaid võtta EKRE-t kui paratamatut osa Eesti poliitilisest süsteemist, keda toetab (viimase uuringu järgi) 14 protsenti elanikest. Ei oleks tark anda nendele inimestele signaali, et nendega ei arvestata, et neid ei kuulata.

Eeskuju ei tule kaugelt otsida. Värskelt valimised taas võitnud Angela Merkel lubas vahetult pärast valimistulemuste selgumist, et kuulab uuel ametiajal ka paremäärmusliku partei AfD toetajaid. •

Holger Roonemaa on ajakirjanik ja ERR.ee uus kolumnist.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.