Ajalehe New York Times värske artikliga õnnestus eestlastel teha midagi, mida võib võrrelda ülemaailmselt tunnustatud jõuluvana kodumaaks või iPhone’i sünnimaaks saamisega: kaaperdada (suitsu)saunamaa kuvand soomlastelt endale.

New York Timesi reisikülgedel ilmunud lugu maalib pildi sellest, kuidas erinevate maailma riikide perekonnad tavaliselt oma puhkust veedavad. Eestit esitlevalt pildilt suur osa puhkavatest Eesti perekondadest end siiski ära ei tunne: kesk lõunaeestilikku maastikku on just suitsusaunast tiiki või metsajärve karanud ihualasti inimrühm.

See kindlasti vastab mingi osa Eesti elanike ideaalile lõõgastavast puhkusest, kuid paljude jaoks on tegelikkus on hoopis midagi muud, olles vägagi eripalgeline ja ulatudes higisest piinavast reisist Lottemaale, kus lastel jonnituju peale tuleb kuni mõnusa jalgadekõlgutamiseni linnakodus. Või järelmaksuga ostetud Egiptuse reisini, kus ema ja isa teisel päeval tülli lähevad ja puhkuse lõpuni koopainimese tasemel mühatustega suhtlevad. Või matkatiirudest Arkansases kuni näe-üks-Vermeer-aastas -kultuuriturismireisideni.

Selle jutu mõte on, et pilt, mis meil on, on tihti hoopis muud kui tegelikkus. Nagu märkis Jaak Prints nädal tagasi riigikogus peetud kõnes, moodustatakse see pilt tänapäeval tihtipeale mõneminutilise guugeldamise, mitte pikaajalise kogemuse alusel.

Poliitika pole siinkohal erand.

Kuuleme lähiajal palju kommentaare selle kohta, mida AfD tõus Saksamaa toetuselt 3. parteiks tähendab või ei tähenda. Lõviosa kommenteerijatest ei oska saksa keelt ega ole kursis AfD programmi ega reaalse tegevusega, ka nende toetajaskonna põhjalikuma koostisega. Väga paljudel on AfDst ja valimiste järgsest olukorrast Saksamaal siiski pilt, olgu see siis klantspilt või painajalik maaling või midagi sealt vahepealt.

Selles kolumnis ei kuule te aga ühtki kommentaari Saksamaa valimiste kohta. Ma ei tea selleks piisavalt ja kui ma ei tea, siis pole mingit põhjust ka kommenteerida.

Aga on miski, mida me alati piisavalt teame. Need on meie tunded. Tihti öeldakse, et tunne on vale või õige, aga tegelikult ei saa see kunagi kumbagi olla. Isegi kui tunded saavad rajaneda õigetel või valedel arusaamadel, olla hea või hävitava arengu mootor, on nad lõppude lõpuks meie psühhokeemia lahutamatu osa, seega väljaspool igasugust õige-vale -telge. Nad on.

Seega saan ma valimistulemuse kommenteerimise asemel rääkida korraks tunnetest, mis on meile kõigile ühised.

Me kõik tahame, et meie jaoks kallitel inimestel oleks eluks vajalikud põhivajadused täidetud ja et nad tunneksid end turvaliselt nii füüsiliselt kui vaimselt. Me tahame, et meil oleks inimestena väärtus. Me tahame, et me saaksime olla vabad nii oma sõnas kui ka teos.

Me kõik tahame seda. Ja me tahame elada hirmuta, et keegi, ükskõik kes ja ükskõik mis suunast, ühel päeval, kui ilm, valitsus või maailm muutub, meilt selle kõik ära võtab.

Ja sellest hirmuta maailmast ilmajäämine on paljude jaoks väga hirmutav mõte. Mis seletab viimase aja arengutest meil ja mujal nii mõndagi. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.