Ideaalses maailmas on ajakirjanik sõltumatu üksus, kellele meediaväljaanne on andnud võimaluse avaldada ajakirjanduslikke tekste. Tema levitatavat teavet ei mõjuta toimetuse ega allikate huvid ning lähtudes ajakirjanduslikest põhiväärtustest peegeldab see objektiivset reaalsust.

Ühesõnaga – demokraatlikus ühiskonnas tegutsev ajakirjanik peab olema autonoomne teda ümbritsevast keskkonnast. Kuid tegelikkuses võib demokraatia ja ühiskondliku moraali valvekoera iseseisev otsustusvõime olla tehnoloogia arengu tingimustes rohkem surve all kui esmapilgul paistab. 

Ajakirjandusteoreetikud Zvi Reich ja Thomas Hanitzch kirjeldavad autonoomiat kui loovruumi, milles ajakirjanik tegutseb. Seejuures on tegemist tunnetusliku mõõtmega, mida ajakirjanik ise defineerib ning tajub. Nende hinnangul võib ajakirjaniku autonoomiat mõjutada kuus survetegurit: poliitiline, majanduslik, organisatsiooni, professionaalne, tööpraktikatest ja võrgustikust lähtuv surve (Reich, Hanitzch, 2013).

Personaalne loovruum

Reichi ja Hantizchi kohaselt on autonoomia tajumine äärmiselt subjektiive, mistõttu paljudel reporteritel ja toimetajatel on raske määratleda, kui palju mainitud survetegurid nende igapäevast tööd reaalselt mõjutavad. Siiski võivad osad aspektid olla paremini tajutavad. Näiteks poliitiline surve on demokraatlikes ühiskondades kergelt tunnetatav. Sestap on ka kõige väiksem avalik poliitiline surveavaldus pälvinud pressikogukonna ja üldjuhul ka laiema avalikkuse tauniva hinnangu. 

Teisalt on poliitilised huvigrupid leidnud üha rohkem e-viise, kuidas tungida ajakirjaniku personaalsesse loovruumi varjatult – näiteks läbi ühismeedia või e-kirjakasti. Enam ei kritiseerita ainult väljaannet või umbisikulist „peavoolumeediat“, vaid tegelikult asuvad poliitilised jõud töötlema ajakirjanduslikku protsessi nii-öelda rohujuure tasandil. Monica Löfgren Nilssoni ja Henrik Örnebringi sõnul pole ajakirjanduslik surve ainult paariariikide ja hübriiddemokraatiate probleem, vaid ka lääneriikides toimub ajakirjanike süstemaatiline, kuid mõnes mõttes varjatud töötlemine. 

Sisuliselt tungivad huvigruppide liikmed ajakirjaniku personaalsesse ruumi, kommenteerides süstemaatiliselt mingi ajaperioodi jooksul reporteri või toimetaja tööpraktikaid ja nende loodud sisu. Nilssoni ja Örnebringi Rootsis läbi viidud uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et üldjuhul pole tegemist tõsiseltvõetavate arvustustega, kuid uuringu autorid hoiatavad, et taoline „pehme“ negatiivse iseloomuga töötlus võib olla sama problemaatiline kui iga teine ahistamise liik. Nii ajakirjaniku avalik räige sõimamine kui ka varjatud „pehme“ survestamine viib lõpuks enesetsensuurini või loobutakse oma ametist üldse (Nilsson, Örnebring, 2016). 

Kui tulla tagasi ajakirjandusliku autonoomia kui personaalse loovruumi kontseptsiooni juurde, siis antud juhul vähendab ajakirjanik poliitiliselt ajendatud kriitika ülevoolu tõttu iseenda autonoomiat või loobub sellest täiesti. Tavaliselt liigutakse edasi mingi muu temaatika juurde, kus reporteril on võimalus nautida rohkemat ruumi ehk suuremat autonoomiat. Sellegipoolest kaalub Nilssoni ja Örnebringi andmetel töölt lahkumist üks ajakirjanik kümnest, kes on kokku puutunud kirjeldatud ahistamisega. 

Uued nõudmised ja rollid

Viimastel aastatel on meediatööstuses aktuaalseks muutunud majanduslik surve ja sellest tulenev ressursinappus. Pärast 2008. aasta laenumulli lõhkemist nii Eestis kui ka globaalselt on paljud väljaanded pidanud vee peal püsimiseks koondama kümneid inimesi. Toimetuse inimressursid on vähenenud, kuid uudissisu tootmine nõuab seevastu nii ajakirjandusteooria kui ka infotehnoloogia alaseid teadmisi. See tähendab, et puudulikud ressursid peab asendama paljuoskuslike ajakirjanikega või tuleb luua tähenduslikum dialoog auditooriumiga ehk rakendada oma jälgijad sisuloomesse.

Üks on kindel – ajakirjaniku tööpraktika on muutumas. 

Samas nendib Henrik Örnebring, et toimetustes töötab endiselt inimesi, kes soovivad teha asju n-ö vanaviisi ja kehtestada enda ajakirjanduslikku autonoomiat nii nagu seda on tehtud juba aastaid. Minu hinnangul tähendab see, et ajakirjanik soovib olla endiselt kuulatav, mitte kuulaja. Lisaks sellele püsib meediamaastikul endiselt illusioon superajakirjanikust, kes tegutseb individuaalselt ega sõltu ülejäänud toimetusest, lugejast ega allikatest.

Enda pea kolmeaastasele praktikale toetudes võin julgelt väita, et need, kes soovivad jääda üksikuteks huntideks, ei pruugi enam ellu jääda. Põhjus on lihtne – üks inimene ei suuda luua teksti, sinna kõrvale infograafikat, võtta üles videomaterjali ja pärast seda mitmetahulist lugu veel ühismeedias turundada. Uus meediaajastu nõuab suuremaid meeskondasid (Örnebring, 2013) ja üks produktsiooniahel ei suuda asendada teisi ahela osasid.

Ajakirjanduse olukorra teeb veelgi keerulisemaks ühismeedia. Kui siiani on press istunud mäe otsas ja jutlustanud oma tõe kontseptsiooni ajalehtede, õhtuste uudiste või raadio vahendusel, siis nüüd on see mägi piltlikult öeldes kokku vajunud, mistõttu toimetused paiknevad sisuliselt samal tasemel auditooriumiga. Selle autoriteedi kollapsi on põhjustanud sotsiaalmeedia, mis on ühendanud publiku ühtlaseks survegrupiks, mis ühiselt oma sõnumit jagades ja võimendades survestab toimetusi üha rohkem.

Veelgi enam, see survegrupp ei tegutse enam anonüümses kommentaariumis ega survesta ühte kindlat meediaväljaannet, vaid ühismeedias kontsentreerunud avalik pilk hoiab silma peal kogu „peavoolumeedial“ ehk väljaannetel, kes on enda sõnumi legitimeerinud läbi ajakirjandusinstitutsiooni autonoomia. Suured meediaväljaanded nagu BBC, Reuters või CNN on seda trendi märganud ning sisenenud jõuliselt ühismeedia turule. Nad kutsuvad üles inimesi jagama oma arvamust, saatma sisu ja osalema debatis.

Sisuliselt on tänu Facebookile, Twitterile, YouTube’ile ja Instagramile kätte jõudnud kodanikuajakirjanduse kuldaeg, kuna suured rahvusvahelised meediamajad ootavad üha enam kaastööd ja teavet oma auditooriumilt. 

Eesti meediamajad on auditooriumi kaasamises kahjuks ajast maas. Viimase 20 aasta jooksul oleme kodumaisele auditooriumile selgeks teinud, et nende sõnumi kvaliteet on pea alati alla igasugust arvestust ja üldiselt on see vürtsitatud väärarusaamade, pealiskaudsuse ning populismiga. Loomulikult pole avalikkuse ja pressi dialoogile kaasa aidanud ka Delfi vs Eesti kaasus, mis sai Euroopa Inimõiguste Kohtus lahendi, mille kohaselt vastutab väljaanne oma kommentaariumis avaldatud arvamuste ja kommentaaride sisu eest. Sestap on nii Postimees kui ka Eesti Rahvusringhääling sulgenud anonüümsed kommentaariumid ning keelanud isegi isiksustatud kommentaariumid mõnede teemade puhul.

Filtreerijast moderaatoriks

Kuidas see mõjub aga ajakirjaniku individuaalsele autonoomiale? See rollimuutus tuleb väga hästi välja Örnebringi kodanikuajakirjanduse ja professionaalse ajakirjanduse suhet analüüsivas artiklis. Ajakirjanikud näevad ennast teabe filtreerijatena, kes eraldavad emotsionaalse, manipuleeriva ja suhtekorraldusliku osa teabest ning esitavad vaid objektiivset sündmuste käiku (Örnebring, 2013). Teisalt on igapäevase teabe maht kasvanud märkimisväärselt, mistõttu võib ühele sündmusele olla väga palju vaatenurki ning pressi piirangute tõttu ei suudeta kõigile osapooltele sõna anda. 

Sestap leian, et ajakirjanikud peavad ühismeedia ajastul oma rolli ümber mõtestama ja seeläbi kaitsma oma autonoomiat. Ajakirjanik pole enam ainult filtreerija ja infoedastaja, vaid aruka ühiskondliku dialoogi moderaator. Ta peab jälgima erinevaid ühismeedia aruteluvoogusid, rõhutama neid, mis on faktide valguses väärad ja tooma esile need vood, kus tegelikult toimub tasakaalustatud dialoog. See tähendab, et endiselt säilib edastaja ja filtreerija roll, kuid töövoogu lisandub vahendaja mõõde, kes on valmis oma loomingut kaitsma ja levitama ka pärast selle ilmumist.

Veelgi parem oleks, kui meediaväljaannete ühismeedia küljed muutuksid ühiskondlikus dialoogis domineerivateks foorumiteks. Nii säiliks nii ajakirjaniku individuaalne autonoomia, ta annaks tasakaalustatud ja objektiivse sisendi ühiskondlikku debatti; ja organisatsiooni autonoomia, mille jätkusuutlikkuse garantii on tugev ja aktiivne jälgijaskond, kes on valmis kaitsma kogu ajakirjanduse kui institutsiooni autonoomiat. Ajakirjandus poleks ainult võltsreaalsust konstrueerivate poliitiliste populistide lükata ja tõugata, vaid tänu ühismeediale ka läbipaistev institutsioon, mille tööprotsessid peegelduvad ühismeedias toimuvad debatis. 

Teisalt tundub mulle, et nii ajakirjanikud kui ka meediaväljaanded kardavad sotsiaalmeediat nagu tuld. Siiani murtakse pead, kui palju originaalsisu peaks väljaanne ühismeediasse postitama ja kas miljardeid ühendav Facebook ei ole mitte meediamajade verine konkurent, kes proovib lugejaid portaalidest eemal hoida. Kuid nii kaua kui juhatused ja aktsionärid töötavad välja oma ühismeediastrateegiaid, on uue virtuaalse teaberuumi hõivanud erinevate huvigruppide pseudoväljaanded ja nende jälgijaid ühendavad kogukonnad, kes on valanud ühismeedia ruumi üle populismiga, mida esitatakse varjatud tõena, millest peavoolumeedia väidetavalt ei julge rääkida.

Vaikimine õigustab ahistamist?

Kuigi press võib ennast kallutatud ühismeedia sisust ning seal levivatest ideest distantseerida ja mitte kajastada populistlikes foorumites toimuvat, on vaikimisel oma hind. Minu hinnangul kinnitatakse selliste valikute kaudu tõde varjava peavoolumeedia kuvandit. Seda omakorda kasutatakse õigustusena peavoolumeedia ajakirjanike süüdistamisel ning see süvendab veelgi ebausku ajakirjandusinstitutsiooni suhtes.

Sellise tumeda stsenaariumi realiseerumist oleme osaliselt näinud USA viimaste presidendivalimiste ajal – kandidaat Trump, kes suutis oma moonutatud informatsiooni kõige rohkem levitada, võitis valimised. Nüüd on „anti-establishment-riigipea“ valinud endale sobivad meediaväljaanded, kes tema sõnumit toetavad. Seejuures kõik teda kritiseerivad meediaväljaanded on täis „nõrkasid“ ajakirjanikke, kes „levitavad libauudiseid“. Nii on löögi alla sattunud globaalsed väljaanded nagu New York Times, CNN ja Washington Post.

Taoline võimu ja pressi vastandumine tekitab ühiskonnas paranoilise õhkkonna, kus niigi vähese meediakirjaoskusega auditoorium ei suuda orienteeruda päevasündmustes. Lõpuks jäädakse uskuma seda, kelle sõnum on jõulisem ja käredam ehk seda, kes karjub ühiskondlikus kõlakojas rohkem. Seejuures ajakirjanike töö pole karjuda, vaid esitada objektiivset uudiskajastust, aga konflikti keskkonnas võib ka press langeda demagoogiasse. Kuid nii hakkab nii ajakirjanik kui ka organisatsioon ise õõnestama oma sõltumatusel põhinevat autonoomiat.

Sestap peaksid ajakirjanikud enda ametialase kõrkuse jätma ning tegema seda, mis on nende põhiline eesmärk – auditooriumi objektiivne teavitamine ning üldise meediakirjaoskuse tõstmine. Tänapäevases kontekstis tähendab see dialoogi, sest ühepoolne papa Jansenlik mõistujutt ei kõla tihti populismist tüünes ühiskondlikus kõlakojas. •

Kasutatud kirjandus:

Zvi Reich & Thomas Hanitzsch (2013) Determinants of Journalists' Professional Autonomy: Individual and National Level Factors Matter More Than Organizational Ones, Mass Communication and Society, 16:1, 133-156

Örnebring H, 2013, Anything you can do, I can do better? Professional journalists on citizen journalism in six European countries, The International Communication Gazette, 75 (1), 35-53

Nilsson M. & Örnebring H, 2016, Journalism Under Threat, Journalism Practice, 10:7, 880-890

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.