Lähetatud töötajate direktiivi reformimiseks on kulutatud palju poliitilist laskemoona. Oli see Teie arvates seda väärt?

Ma arvan, et ei olnud. Lähetatud töötajate osakaal Euroopa Liidu tööhõives on väga väike. Nende kogu osakaal jääb alla 1 protsendi. Aga kui vaadata neid lähetatud töötajaid, kes tulevad Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikidest, kus palgad on keskmisest madalamad kui Saksamaal või Hollandis, ja vaatad nende osakaalu kõrgepalgalistes riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia, siis näeme, et nende osakaal on 0,1 protsenti tööturust ehk väga-väga väike osakaal.

Ma arvan, et need inimesed, kes kurdavad lähetatud töötajate pärast, ajavad need segamini tavaliste majandusmigrantide ja musta tööjõuga.

Nii et tegu on omamoodi poliitilise õnnetuse või kokkusattumusega, et Emmanuel Macron tõstatas selle teema oma valimiskampaanias ega suutnud sellest taganeda? Või mis on selle põhjus, et see arutelu nii teravaks läks?

Lähetatud töötajate direktiivi oli võimalik muuta. See eeldas lihtsalt direktiivi muutmist, samas kui pole võimalik muuta üldisemaid töötajate mobiilsuse reegleid EL-is, sest töötajate vaba liikumine on üks EL-i põhivabadustest. Ja on väga keeruline tegeleda musta tööjõuga.

Nii et kolme tüüpi töötajate mobiilsusest - lähetatud töötajad, vabalt liikuvad töötajad ja must tööjõud – olid lähetatud töötajad kõige lihtsam sihtmärk.

Direktiivi muutmist saab kujutada võiduna, samas kui deklareerimata töö probleemiga tegelemine on märksa keerulisem.

Nii et tegemist oli sümboolse ettevõtmisega, et maha rahustada Prantsusmaa?

Ma kipun Teiega nõustuma. Ma arvan, et lähetatud töötajate direktiivi muudeti pigem sümboolsetel kaalutlustel. See ei ole niivõrd majanduslik või sotsiaalne meede.

Vaata allolevast videost pikemat ingliskeelset intervjuud Zsolt Darvasega, milles ta selgitab ka lähetatud töötajate direktiivi reformiga kaasnevaid muudatusi: