Üleeile, 23. oktoobril kiitis Euroopa Liidu nõukogu suure häälteenamusega heaks uue lähetatud töötajate direktiivi, mis sätestab ajutiselt teise liikmesriiki saadetavate töötajate töötingimusi. See lause on faktiline.

Keegi kuskil Brüsselis (tegelikult Luksemburgis) jälle otsustas midagi, millest keegi Eestis kuulnud polnud ja mis on meie huvidega vastuolus ning vähendab meie konkurentsivõimet, kuna Eesti firmad saadavad palju töötajaid Euroopasse madala palgaga konkureerima. See lause kirjeldab osaliselt kodumaiseid reaktsioone.

Samas on mõni Eesti ettevõtja uut korda ka tervitanud, nentides, et madala palgaga me enam ei konkureeri, paindlikkuse ja kvaliteediga aga küll.

Jätan kõrvale ettevõtjate debati, kus küllap õigus mõlemal vaatel. Rahvusvahelise poliitika vaates toimus aga järgmine. Lähetatud töötajate direktiivi reform on arutusel olnud kaua ja lahendusele tuli jõuda. Eesti oleks saanud nõustuda ka mais Malta eesistuja poolt ettepandud kompromissiga, see aga ei saavutanud vajalikku toetust. Nii tuli meil hakata sasipundart lahendama.

Peamised vaidlusküsimused, mis meile jäid, olid see lähetuse kestvus, millest edasi tuleb igal juhul rakendada selle maa tööturureegleid, kus tööd tehakse; direktiivi jõustumise tähtaeg ja selle nõuete rakendamine mõnele majandusharule, eriti transpordisektorile.

Pidasime juulis-augustis eesistujana intensiivseid läbirääkimisi kõigi liikmesriikidega ja oma tööd tegid ka uuest korrast eriliselt huvitatud liikmesriigid eesotsas Prantsusmaaga. Hea, et tegid, see näitas nende tõsist huvi mõistlikule kokkuleppele jõuda – muidu oleks lihtsalt eesistujale survet avaldatud, et tehke nüüd midagi, esitage oma ettepanekuid jne.

Septembri alguses esitas Eesti oma kompromissettepaneku, mis alguses ei rahuldanud õieti kedagi. See annab aga enamasti tunnistust, et liigutakse õiges suunas: head kompromissid Brüsselis on need, kus kõik lahkuvad laua tagant pisut rahulolematult või igatahes mitte kõike saanud tundega.

Eesti diplomaadid olid liikmesriikide surve all, koosolekutel tõsteti häält, õhtutundidel helistasid koju suursaadikud ja ka ministrid. Eesti tegi oma kompromissettepanekusse pisikesi parandusi ja pani teksti 23. oktoobril ministritele arutamiseks lauale.

Siis käivitus 11 tundi kestnud läbirääkimiste maraton, kus Euroopa Komisjoni kui eelnõu algataja toel süstisid minister Jevgeni Ossinovski, suursaadik Clyde Kull ja sotsiaalnõunik Carita Rammus koos teiste diplomaatidega delegatsioonide vahet, tegid uusi ettepanekuid, suunasid eri servade seisukohti esindanud liikmesriike omavahelistele minikohtumistele, helistama pealinnadesse ja vähemalt ühel juhul (suure liikmesriigi) presidendini välja.

Lõpuks õnnestus kokkulepe saavutada ja seda suurema häälteenamusega kui algul loota julgesime. Vastu hääletas 4 ja erapooletuks jäi 3 liikmesriiki. Üks Euroopa Liidu hetke põletavamaid küsimusi sai lahenduse. Igas peamises lahendamata küsimuses sunniti liikuma mõlemad leerid, saavutati kompromissid.

Eesti tegi eesistuja tööd parimal viisil. See ongi eesistuja roll: kuulata liikmesriike, pakkuda välja kompromisse, seejuures riskides sattuda eri osapoolte pahameele alla, ja lõpuks kompromisstekst nõukogust läbi viia.

Võib ju küsida, kas me poleks saanud eelnõu sisu endale, me endi huvidele, lähemale nügida? Või siis asjaga venitada, lükata valusa otsuse tegemise järgmise eesistuja kaela?

Esimesele küsimusele on vastus see, et liikmesriigid näevad alati kohe, kui eesistuja kisub asja liialt n-ö kodu poole. Seda ei peeta heaks tooniks, see pole eesistuja rolliga kooskõlas, seda pannakse pahaks ja see raskendab kokkulepete saavutamist ka teistes küsimustes.

Vastutuse veeretamine järgmisele eesistujale on samuti läbinähtav ja tõeliselt põletavates küsimustes pole see lihtsalt võimalik. Kui mingi oluline küsimus, eelnõu, väga venib, võtavad selle ülemkogul üles peaministrid-presidendid ja eesistuja riskib peale plassi olemise ka sellega, et riigijuhid annavad ise lahenduse suuna kätte ning see ei pruugi eesistujale enam sugugi meeldida, või ahendab kõvasti liikumisruumi.

Kokkuleppe saavutamisega lähetatud töötajate teemal võttis Eesti Euroopas vastutuse, täitis eesistuja kohustuse ja kasvatas tugevasti meie mainet. Kuulsin-tundsin seda käimasoleval Euroopa parlamendi plenaaristungil tugevas toonis ja väga mitmelt poliitiliselt suunalt.

Mu oma Brüsseli-aja ehk reljeefseim kogemus eesistuja rolli heast täitmisest oli 2014. aastast, Venemaale sanktsioonide kehtestamisest. Eesistujaks oli Kreeka, kes liikmesriigina polnud sugugi sanktsiooninõudjate esirinnas, pigem tagapool. Kuid Kreeka suursaadik juhtis kindlakäeliselt alaliste esindajate komitee arutelusid, suunas ka suurte liikmesriikide esindajaid oma pealinnadesse helistama: selgitage olukorda Brüsselis, pange ministrid oma seisukohti muutma, me peame siin (muide, ühehäälsele!) otsusele jõudma, seda on vaja Euroopa usutavuse pärast, me teeme õiget asja.

Nii läkski, sanktsioonid kehtestati ja püsivad praeguseni. Euroopa edasiviimise ja usutavuse pärast. Just nagu tegi Eesti lähetatud töötajate direktiiviga. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.