Toomas Sildami kolumn|Üks selge vastus
Peaminister Jüri Ratasele teeb au, et ta liiklusõnnetusse sattudes ei hakanud ei autojuhti ega turvajaid süüdidtama, vaid kaitses neid. Mingi avaliku jama korral oskavad ihukaitsjad väga hinnata, kui kaitsealune ei jäta neid külma kätte.
Muidu väga osav küsitleja Urmas Ott oli sunnitud ühe oma intervjuusaate lõpetama Puškinilt laenatud parafraasiga, kui ütles: sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saand midagi. See tähendas, et püüdis Ott küsida, mis püüdis, aga vastuseid ta ikka ei saanud.
Sama tunnet on ajakirjanikele viimase aasta jooksul pakkunud peaminister Jüri Ratas. Küsimustele eelarve defitsiiti vajumisest, Keskerakonna lepingust Ühtse Venemaaga või Edgar Savisaarest järgnes sõnade uss, kust vastust poleks tikutulegagi leidnud.
Paar päeva tagasi loobus aga Ratas oma ümmarguste vastuste robotist. Otsekui möödaminnes näitas ta kõigile poliitikutele ja ametnikele, iseendale sealhulgas, kuidas mitte keerutada ja kuidas kaitsta oma meeskonda.
Lugu oli lihtne. Delfi ajakirjanik küsis Rataselt, kas tema jagas ihukaitsjatele korralduse alarmsõiduks ja vilkurite kasutamiseks 25. oktoobri õhtul. Tookordse sõidu ajal juhtus tähelepanuväärne avarii, sest Tallinnas Draamateatri ees rammis kõrvaltänavalt peateele sööstnud maastur peaministri ametiautot.
Ihukaitsjad on harjunud oleme mitme kivi vahel
Ratas võinuks öelda, et peaminister ei korralda ihukaitsjate tööd. See olnuks faktitäpne, sest vilkurite kasutamise otsustavad tõesti ihukaitsjad. Pealegi on nemad harjunud olema kogu aeg mitme kivi vahel, kus ühelt poolt tuleb kaitsta riigijuhi turvalisust, samal ajal ta õigeks ajaks punkti x sõidutada ja lõpuks võtta vastu linnakodanike pahameel, et jälle need poliitikud kihutavad.
Aga Ratas ei hakanud rääkima Delfile udujuttu ihukaitsjate endi valikutest. "Mina palusin, et me sõidaksime Tallinna Tehnikaülikoolist kiiremini kesklinna," tunnistas peaminister enda vastutust. Ja lisas, et vajadusel palub ta ihukaitsjatel uuesti kiirustada, kuigi alarmsõitu tuleb teha nii vähe kui võimalik.
Selge ja loogiline jutt. Sapienti sat, arukas saab aru.
Jah, reformierakondlane Valdo Randpere võib opositsioonipingilt süüdistada, et Ratas käitub liiklushuligaanina. See väide küll unustab, et mitte peaministri auto ei kihutanud kõrvaltänavalt peateele ning unustab, et peaminister on ametis 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas, ükskõik, kas ta ajab riigi, pere või erakonna asju.
Ka Andrus Ansip võib meenutada, kuidas tema üle-eelmise valitsusjuhina sõitis esimesel nädalavahetusel koju Tartusse, ihukaitsjad panid maanteel vilkurid tööle, sest nii on ohutum, kuid Õhtuleht küsis, kuhu Ansip kiirustas ja seepeale andis Ansip ihukaitsjatele korralduse vilkureid enam mitte kasutada.
Rumal lugu, kui peaminister määrab enda turvameetmeid Õhtulehe küsimuse põhjal, selmet arvestada ihukaitsjate arvamust, et Tallinn-Tartu kitsal maanteel lisavad vilkurid ohutust, sest neid nähes võib mõni vastutulev kihutaja loobuda viimase hetke möödasõidust.
Eestis on isikukaitsemeeskonna pideva ja nähtava kaitse all ainult president ja peaminister. Ihukaitsjate kõnepruugis on nad oma kaitsealustega "part of the team." Ja mingi avaliku jama korral oskavad ihukaitsjad väga hinnata, kui kaitsealune ei jäta neid külma kätte.
Rataselt ajakirjanikele konkreetne vastus
Korvpalliplatsil ja valitsuses meeskonnamängija Jüri Ratas ei teinud seda. Vastupidi, ta kiitis ihukaitsjaid ega hakanud politsei pressiesindaja kombel ettevaatlikult arutlema, kuidas alarmsõitu tehes on politseiametniku kohustus tagada kõikide liiklejate ohutus.
Paljud ajakirjanikud teavad hästi seda tõrksa tühjuse tunnet, kui küsid poliitikult konkreetse küsimuse ja vastuseks tuleb pikk keerutamine. Just seetõttu jäi nüüd meelde Ratase lihtne ning otsekohene jah, mina palusin alarmsõitu.
Aitäh, et te oma meeste eest seisite.
See on midagi sama selget nagu riigikohtu distsiplinaarkolleegiumi teisipäevane otsus tagandada ametist Narva kohtunik Pille Aver, kes ühel abielulahutuse istungil solvas protsessiosalist. Nõnda käitunud kohtunik õigusemõistjate seast välja arvata on lihtne, selge ja aus lahendus. Ei mingit keerutamist ega talaariau vinduvat kaitsmist.
Või tegelikult just nii riigikohtu distsiplinaarkolleegium kohtunikkonna au parimal viisil kaitseski.
Toimetaja: Indrek Kuus