Intervjuu: Eesti eesistumine ei suutnud harutada audiovisuaal-sasipundart ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: bonnaf/Creative Commons

Eesti eesistumine läheneb lõpule ja paistab, et täidetud saab valdav osa sadadest eesmärkidest, mis poolaastaks seati. Nende seast paistab nukralt silma audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv, mis on üks vähestest saamata jäänud töövõitudest, mida Eesti ja ülejäänud Euroopa ootas.

Audiovisuaalmeedia direktiivi tõi eesistumise suurima pettumusena välja peaminister Jüri Ratas riigikogu ees, aga ka Clyde Kull, Eesti ELi alalise esinduse asejuht, kes juhtis Brüsselis suurt osa liikmesriikide aruteludest. Direktiivi on tugevalt kritiseerinud selle variraportöör, Euroopa Parlamendi liige Yana Toom, kelle sõnul ei oleks aga Eesti saanud eesistujana kuigi palju rohkem ära teha (vaata lisalugu intervjuu lõpus).

Kultuuriministeeriumi audiovisuaalmeedianõunik Mati Kaalep rääkis ERRi portaalile, miks ei suutnud Eesti eesistujana audiovisuaalmeedia sasipundart lahti harutada ning milliseid muutusi toob direktiiv tavainimeste ellu, kui riigid selles kord siiski kokku lepivad. Vaidlused ulatuvad seejuures inimväärikusest ilublogijateni.

Audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv pole Eestis vist kuigi hästi tuntud, nii et ilmselt on alustuseks paslik selgitada, mida see direktiiv praegu üldse reguleerib ja miks see ei toimi.

Audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv, lühidalt AVMSD, reguleerib peamiselt seda, kuidas on võimalik edastada piiriüleselt audiovisuaalteenuseid. Hetkel hõlmab see peamiselt ringhäälinguid ja tellitavaid teenuseid, mis on põhimõtteliselt järelvaatamine ja videolaenutus: võib-olla on kõige tuntum tellitav teenus Netflix.

See direktiiv tehti kunagi selleks, et audiovisuaalteenuste piiriülest levikut ei piiraks see, kui Saksamaal on ühed reeglid – kui palju võib näidata reklaami, milline peab olema sisu –, Prantsusmaal teised ja Itaalias kolmandad. Aluspõhimõte on see, et kui meediateenuse osutaja on registreeritud ühes liikmesriigis, võib ta oma teenust osutada ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.

Nüüd vaatame seda direktiivi üle, sest turul on toimunud märkimisväärne muutus. Teenused, mis tulevad eelkõige läbi interneti, on raputanud olemasolevat tellitavate teenuste turgu — näiteks ei olnud Netflix varem niivõrd dominantne. On nähtud, et ringhäälingud ei suuda enam vanamoodi konkureerida.

Lisaks sellele, mida direktiiv varem reguleeris, on sellesse hõlmatud nüüd n-ö videojagamise platvormid, millest kõige tuntum on Youtube.

Kuidas te neid videojagamise platvorme määratlete, kellele regulatsioon kehtima hakkab? Youtube'i puhul ei teki ilmselt kellelgi küsimust, kas lugeda seda videoplatvormiks või mitte, aga näiteks Facebook? Instagram? Twitter? Snapchat?

Seda ongi keeruline reguleerida. Audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv, nagu nimigi ütleb, reguleerib audiovisuaalmeediat. Ehk kui platvormi peamine tegevus on audiovisuaalsisu, siis on selge, et ta on seal skoobis.

Platvormidel, mille peamine tegevus ei pruugi olla audiovisuaalsisu, näiteks nagu tõesti Facebook ja muud sotsiaalmeedia platvormid, hõlmatakse skoopi ainult videod, mida platvormidel mängitakse. Sellega tekib olukord, kus videole on ühte sorti reeglid, aga kui sinna alla kirjutatakse kommentaar või status update, siis sellele kehtivad teised reeglid.

Aga kui me võtame näiteks Snapchati, mida kasutavad paljud noored, siis seal on sisuliselt kaks meediavormi: fotod ja videod. Kas see läheks regulatsiooni alla?

Väga raske öelda: seda tuleb hinnata vastavalt sellele, kuidas lepitakse kokku lõplik definitsioon.

Praegu on meil triloogide faas ehk siis liikmesriigid on võtnud vastu ühise lähenemisviisi, millisena nemad seda regulatsiooni näevad. Euroopa Parlament on omakorda võtnud vastu seisukoha, millisena nemad seda näevad. Ühesõnaga, meil on mõlemal sisemised positsioonid kujundatud, aga me ei ole veel jõudnud hakata omavahel detailsemalt arutama, kuidas videojagamise platvorme reguleerida.

Selles direktiivis on mõned päris põnevad ja vastuolulised punktid. Üheks eesmärgiks on seatud näiteks vihakõne tõkestamine. Mil moel seda liikmesriikide nägemuses teha plaanitakse?

Vihakõne on tegelikult juba praegu ringhäälingutes keelatud. Seda jõustavad liikmesriikides asuvad regulaatorasutused ja meetmed on peamiselt liikmesriikide enda valida.

Tavaliselt tähendab see, et eelkõige tuleb tuvastada, kas tegu on üldse vihakõnega. See on alati väga keeruline küsimus, kust jookseb piir vihakõne ja vaba sõna vahel. Kui tuvastatakse vihkamisele või vägivallale õhutamine, siis on võimalik kohaldada trahvi või muid siseriiklikke sanktsioone.

Kas seda, kuidas vihakõne on defineeritud, otsustab ka iga liikmesriik ise või see on direktiivis välja toodud?

See on ikkagi suhteliselt vabalt liikmesriigi otsustada. Eks see põhjustab riikide vahel ka natukene arusaamatusi, sest nagu enne mainitud, siis direktiivi aluspõhimõte on see, et kui sa oled ühes liikmesriigis registreeritud, siis võid oma teenust osutada igale poole. See tekitab probleeme, kui osad liikmesriigid mõistavad vihakõne või alaealiste kaitset natukene teistmoodi kui teised riigid.

Just, teine huvitav punkt ongi, et direktiiv soovib kaitsta alaealisi ebasobiva sisu eest. Jällegi, kuidas seda ebasobivat või kahjustavat sisu tõlgendada? Mulle tundub, et taluvuslävi n-ö ebasobiva materjali suhtes on ka aegade jooksul kasvanud. Isegi multikad ja arvutimängud on tänapäeval ju päris vägivaldsed, aga noored vaatavad neid ja maailm pole kokku varisenud.

Just, ühelt poolt on taluvuslävi muutunud, aga teiselt poolt on ka liikmesriigid väga erinevad. See on küll väga umbropsu üldistus, aga tüüpiliselt ollakse lõunamaal natukene konservatiivsemad kui põhjas. Seepärast rõhutavad põhjamaad rohkem vaba sõna tähtsust ja usuvad võib-olla rohkem kui lõunamaad, et noortele tohib potentsiaalselt kahjustavat sisu näidata.

Peamiselt on jutt tõesti vägivallast ja pornograafiast, kus on vaja tõmmata piir, mida pidada liigseks vägivallaks ja mida liigseks erootikaks või pornograafiaks, mida ei tohiks alaealistele näidata.  

Kui me võtame arvesse näiteks Eesti konteksti, siis ühelt poolt on alaealisel õigus osaleda ise seksuaalaktis – karistusõiguslikult on see vanusepiir paika pandud (14 aastat – toim.), nii et me ei saa teiselt poolt tekitada olukorda, kus nad ei tohiks sedasorti sisu vaadata.

Teine küsimus on, milline on see avalik ruum, kus nad seda sisu vaadata ei tohi. On loomulik, et võib-olla ei tohiks seda näha otseselt telepildis, aga see on suhteliselt õrn joon, mida tuleb järgida, et reguleerimine ei lähe liiale ja on kooskõlas teiste seadustega, ka siseriiklikega.

Ebasobivat sisu jälgivad internetiplatvormid juba praegu ja eemaldavad seda, kui sellest teada antakse. Miks on seda vaja reguleerida veel eraldi direktiiviga?

Küsimus ongi selles, kas nad jälgivad seda piisavalt. Kas selline tegevus on midagi, mis peaks olema puhtalt eneseregulatsiooni pärusmaa või võivad riigid siin midagi kaasa öelda? Praegu on võetud üldiselt vastu ikkagi otsus, et Euroopa Liidu tasemel on vaja seda reguleerida.

Kuidas see siis praktikas välja näeks? Kui praegu toimub see teavitamise kaudu – inimesed annavad teada, et sisu on ebasobiv –, siis mille poolest see tulevikus erineks?

Oleneb platvormist. Kui me räägime videojagamise platvormidest, Youtube’i-sarnastest platvormidest, siis on oluline, et neilt ei saa nõuda sisu läbitöötamist. Me ju ei eelda, et enne video platvormile jõudmist vaatab keegi selle otsast lõpuni läbi ja ütleb, et see sobib või ei sobi.

Täpsed kriteeriumid, kuidas sobimatut sisu hinnata, saavad direktiivis kirja ikkagi üldsõnaliselt – kuna direktiiv on üldine instrument, ei minda seal niivõrd detaili. Küll aga tuuakse näiteid, millised võivad kriteeriumid olla: näiteks peab olema piisavalt moderaatoreid, peab olema võimalus, et kasutajad saavad teavitada, panna püsti punase lipukese, kui nad näevad ebasobivat sisu. Selliseid näiteid direktiivis tuuakse, aga see ei ole ammendav loetelu ega kohustuslik tegevusplaan, et igal videojagamise platvormil peavad kasutusel olema samasugused meetodid.

Uue direktiiviga soovitakse reguleerida ka tootepaigutust. Kas see tähendab, et te soovite selle ära keelata, mis tähendaks omakorda, et näiteks Youtube’is populaarsed ilublogijad ei tohiks enam erinevaid jumestusbrände reklaamida?

Ma arvan, et see ikkagi päris niimoodi ei ole. Tootepaigutust soovitakse tegelikult lineaarsetel platvormidel liberaliseerida, aga mõte on selles, et kui tootepaigutust kasutatakse, siis tarbija peab olema sellest teadlik.

Eks neid tootepaigutusi on kasutatud ka varem. Konkreetset brändi võib kasutada küll, aga oluline on just see, et tarbija, kes vaatab näiteks oma iidoli tegevust, peab teadma, et bränd on maksnud raha, et videos olla. See annab lisandväärtuse: tarbija hindab, kas näidatud bränd on tõesti kõige parem või näidatakse seda sellepärast, et teenuse osutaja on saanud raha.

Huvitab punkt selles direktiivis on ka eesmärk promoda Euroopa toodangut või teoseid. Kuidas see välja näeb ja miks see üldse vajalik on?

Jah, Euroopa sisu edendamine on juba kehtivas direktiivis, ka meil on see meediateenuste seaduses kirjas. Euroopas on tegelikult äärmiselt mitmekesine kultuuriruum ja audiovisuaalne maastik ja eesmärk ongi selle mitmekesisuse toetamine ja arendamine. Praktika näitab, et ilma selle kohustuseta on eriti väikestest riikidest pärit teenusepakkujatel väga keeruline oma filme ja teenuseid teistes riikides esile tuua.

Euroopa tööde promomise eesmärk on väärtustada Euroopa mitmekesisust ja näidata, et meil on siin erinevat sisu. Kusjuures, Euroopa tööde definitsioon ei hõlma üksnes Euroopa Liidu liikmesriike, vaid ka Euroopa piiriülese konventsiooniga liitunud riike.

Direktiiv reguleerib ka reklaami. Kas inimesed võivad oodata, et nad hakkavad edaspidi nägema rohkem või vähem reklaame kui praegu?

Ilmselt hakkavad nad reklaame nägema natukene rohkem. See on ka üks direktiivi muutmise põhjuseid, et senimaani on reklaamireeglid üle Euroopa väga rangelt seadusega reguleeritud: tunnis on olnud lubatud näidata 20 protsenti ehk 12 minutit reklaami.

Paistab, et ringhäälingud ei ole võimelised selliste reeglitega uutes turutingimustes konkureerima, eriti kui me võtame arvesse, et reklaamirahad on liikumas väga kiiresti internetti. Aastal 2016 läks 85 protsenti internetireklaami kasvust kahele ettevõttele – need olid Google ja Facebook. Me näeme turumuudatust ja sellises olukorras on mõistlik minna kaasa ka seadusandlike muudatustega.

Kas see direktiiv reguleerib siis ühtselt nii platvormide kui ringhäälingu reklaamiminuteid?

Ei, reklaamiminuteid ta niimoodi ühtselt ei reguleeri. Ta reguleerib eelkõige ringhäälingu omasid. Mis puudutab muid reklaamireegleid, siis seda on keeruline kommenteeridagi, sest ka seda pole me Euroopa Parlamendiga veel lõpuni arutanud. Üldiselt on vaja reklaamireeglite puhul konkreetselt vaadata, mida need puudutavad: kui need pole n-ö minutikriteeriumid, siis on neid väga keeruline ka platvormidele rakendada.

Kui need aga puudutavad näiteks tootepaigutust ja tarbijate teadlikkust, milliseid brände konkreetse teenuse osutamisel kasutatakse, siis selle reguleerimine platvormidel on küll arutluse all.  

Audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv on üks neist üksikutest eelnõudest, kus Eesti lootis eesistumise jooksul töövõitu, mida ei tule. Miks nii?

Tõesti, läbirääkimised osutusid palju keerulisemaks, kui me arvasime. Kui me võrdlesime alguses Nõukogu ja Parlamendi positsioone, paistsid need olevat üksteisele võrdlemisi lähedal. Kui me hakkasime aga detailsemalt arutama, tekkis märkimisväärsel hulgal küsimusi, millest me olime Parlamendiga lihtsalt erinevalt aru saanud, ja see protsess on väga aeganõudev, kus me peame üksteisele oma mõttekäike selgitama.

Kohati mõtlevad Euroopa Parlamendi saadikud ümber, kohati mõtleb Euroopa Nõukogu ümber. Kumbki osapool ei saa otsuseid vastu võtta, ilma et neil oleks selleks sisemine toetus. See tähendab, et enne igat kokkulepet pidime meie rääkima läbi liikmesriikidega ja Parlament oma fraktsioonidega.

Konkreetse eelnõu teeb keerulisemaks, et liikmesriikidel on väga-väga erinevad huvid. On teatud liikmesriigid, keda huvitavad ühed jurisdiktsioonireeglid, teisi teised. Me ei räägi isegi ainult erinevatest artiklitest, vaid konkreetsetest lõigetest, mis erinevaid riike huvitavad. Niivõrd keerulises maastikus ongi keeruline hinnata, millistes küsimustes on võimalik kokkuleppeid saavutada.

Ühel hetkel ei soovinud paljud liikmesriigid enam üldse kokkuleppeid teha, enne kui terve direktiiv on läbi arutatud. Nende argument oli, et me peame aru saama kõikidest Euroopa Parlamendi positsioonidest tervikuna, enne kui me saame üheski asjas kokku leppida. Niimoodi läbi rääkida, et vahepeal üldse kokkuleppeid ei tee, oli jällegi Euroopa Parlamendile väga raskesti vastuvõetav, mis muutis kogu edasise läbirääkimiste dünaamika väga keeruliseks.

Mis on praegu siis Nõukogu ja Parlamendi peamised lahutavad jooned?

Detailid. Väga palju detaile. Needsamad reklaamireeglid: meil on natukene erinev lähenemine, kuidas hinnata prime time’i, lisaks on meil erinev lähenemine, kuidas sätestada näiteks alaealiste kaitse sisu, artikkel 6. Videojagamise platvormide puhul on meil mõningaid erinevaid vaatepunkte.

Ma ütleks, et peamiselt võtab aga aega see, et me räägime iga sõna sellest direktiivist detailideni läbi ja on vaja, et me saaksime täpselt aru, mida teine pool mõtleb. Meil on olnud ka olukordi, kus me arutame pikalt ja kuigi loogikad ning lahenduskäik on erinevad, saame lõpuks aru, et me ei olegi üksteisest niivõrd kaugel. Siis on võimalik kokkulepe juba suhteliselt kiirelt saavutada, aga enne on vaja pikemaid arutelusid.

Praegu on otsene konflikt või vaidlus Nõukogu ja Parlamendi vahel, aga oluline lisanüanss on ju see, et ka liikmesriikide kokkulepe on saavutatud üsna hapralt. Kui paljud liikmesriigid sellele Nõukogu positsioonile vastu hääletasid?

Kaheksa.

Mis on liikmesriikide suurimad huvide lahknevused, mis — nagu te ütlesite — muudavad samuti Parlamendiga läbirääkimised keerulisemaks?

Üks suuremaid lõhesid oli see, kui suur saab olema tellitavasse teenustesse pandud kvoot.

Mis see tähendab?

See tähendab, et Netflixi-sarnastele teenustele seatakse reegel, millega peab neil olema teatud hulk Euroopa päritolu teoseid. Euroopa Komisjon pakkus alguses välja 20 protsenti, osad liikmesriigid pakkusid 40 – need liikmesriigid olid väga tugevad ja suured. Lõpuks lepiti kokku 30 protsendis. Vastaspoolel oli Euroopa Parlament, kes leppis kokku samuti 30 protsendis. Niisiis polnud üks suuremaid liikmesriikide vaidluskohti peaaegu üldse vaidluskoht Euroopa Parlamendiga.

Teiselt poolt lõhestavad liikmesriike loomulikult videojagamise platvormid – nende definitsioon ja mida nad peaksid konkreetselt hõlmama. Vaidlus oli selle üle, kas kujundada definitsioon selliselt, et ka sotsiaalmeedia platvormid oleksid audiovisuaalsesse sisusse hõlmatud, või mitte. Liikmesriikide ühine lähenemisviis lõppkokkuvõttes hõlmab sotsiaalmeediat – eks me siis näe, kuidas me Euroopa Parlamendiga selles valguses edasi läheme.

Kas vihakõne tõkestamise osas pole erimeelsusi? See on vist üks ainukesi punkte, mis pole teie jutust veel vastuolulisena läbi käinud.

On ikka. Seal on mitu erinevat detaili: liikmesriigid näevad, et vihakõne tõkestamiseks peavad olema konkreetsed alused, näiteks rahvus, sugu jne. Sellistel alustel diskrimineerimine ei ole lubatud. Lisaks ei ole lubatud terrorismile õhutamine. Parlamendiga on meil olemas kokkulepe, kuidas sõnastada terrorismile õhutamise keelu säte.

Üks suurimaid erinevusi meie arusaamades on aga see, kuidas seada meediateenuse programmi piirang, kui alandatakse inimväärikust. Euroopa Nõukogu leiab, et väga raske on aru saada, mida inimväärikus selles kontekstis tähendab. Nii põhiõiguste hartast kui muudest rahvusvahelistest inimõiguste alusdokumentidest tuleneb, et inimväärikus on võõrandamatu, puutumatu ja absoluutselt seotud inimese põhiõigustega.

Paljud liikmesriigid näevad, et niivõrd lai alus meediateenuste piiramiseks on äärmiselt problemaatiline, kuna võib avada ukse igasuguste teenuste piiramiseks, kui leitakse, et see võib alandada kellegi inimväärikust.

Euroopa Parlament leiab jällegi, et kui põhiõiguste instrumentides on kirjas, et inimväärikust tuleb kaitsta, siis me peame seda tegema ka meediateenustes. Nüüd tulebki leida kesktee, kuidas me suudame selle piisavalt täpselt sõnastada, et kokkuleppele saada.

Europarlamendi liige Yana Toom on tegelenud audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga variraportöörina ja nimetanud eelnõu lapsehoidjariigi ilminguks. Tema hinnangul soovitakse ülereguleerida asju, mis on justkui juba reguleeritud.

Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Tal on poliitiku seisukoht. Audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv on ju olemas olnud juba tükk aega. Me vaatame tegelikult ümber olemasolevat direktiivi, mitte ei kirjuta nullist uut, nii et…

Aga teile ei tundu, et uus versioon tuleb kuidagi oluliselt piiravam kui senine?

Jah… Ta tuleb osaliselt piiravam, teiselt poolt tuleb ka liberaalsem. Selleks, et tagada võrdne kohtlemine kõigile teenuseosutajatele, kes samal turul tegutsevad, võetakse näiteks ringhäälingutelt reklaamireeglite mõttes natukene piiranguid vähemaks ja videojagamise platvormidele pannakse natukene rohkem piiranguid juurde. Aga nagu te ise ütlesite, siis neid piiranguid täidavad nad osaliselt juba niikuinii ise.  

Hiljuti Göteborgis toimunud sotsiaalvaldkonna tippkohtumisel arutlesid Euroopa riigipead ja valitsusjuhid lõunasöögil kultuuri ja hariduse üle. Üks mure oli, et Euroopal justkui ei ole üht avalikku ruumi, kus võiksid toimuda arutelud – kõik liikmesriigid toimetavad omaette kultuuriruumis. Kuivõrd võib teie hinnangul audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv panustada ühtsesse avalikku ruumi? Sest seda on nimetatud ühe võimaliku vahendina, et selle eesmärgini jõuda.

Ühtne avalik ruum on väga palju sõltuvuses keelest. Direktiiv võimaldab seda, et teenuste osutamisele pole piiranguid. Näiteks võib Eestis saada kätte mõne Saksa või Itaalia telekanali, aga teisalt – selleks, et sisu mõista, peab selles avalikus ruumis ka keelest aru saama.

Võib-olla on see ühtse avaliku ruumi probleem teatud kontekstis tõesti suur, aga teiselt poolt näen ma selles tohutut väärtust, et meil on niivõrd lai arvamuste ampluaa ja kultuuriline ruum nagu Euroopas on. Kui me vaatame teisi, umbes sama rahvaarvuga piirkondi, paneks see neid kadestama, mis meil siin on.

Kui me tuleme lõpetuseks veel kord tagasi selle juurde, et Eesti tõesti lootis audiovisuaalmeedia valdkonnas töövõitu, aga seda ikkagi ei tulnud, siis kas võib järeldada, et Eesti on eesistujana oma töö tegemata jätnud?

Ma ei usu, et Eesti on eesistujana oma töö tegemata jätnud. Eks see ole igasuguste läbirääkimiste osa, kui vahel lihtsalt selgub, et paberil lähedasena näivad positsioonid pole tegelikult üksteisele niivõrd lähedased. Selleks, et mistahes failid läbi rääkida, peab olema mõlemal pool selleks tahe.

Me oleme teinud kõik endast oleneva. Oleme proovinud kohtuda nii tihedalt, kui vähegi oleme saanud — keegi ei ole kindlasti eesistumise ajal kuidagi oma töötundide arvelt kokku hoidnud, nii et ma avan, et me ei ole läbi kukkunud.

Muidugi on kahju, et me tulemust ei saavutanud, aga võib-olla oligi tulemuse saavutamine liiga optimistlik ootus. Ma arvan, et me peame lihtsalt soovima bulgaarlastele edu ja lootma, et selle direktiiviga kiiresti edenetakse.

Muutuva meediamaastikuga on interetiväljaanded võtnud televisioonilt suure osa reklaamitulust. Autor: Evert F. Baumgardner/Wikimedia Commons


KOMMENTAAR: Yana Toom

Euroopa Parlamendi saadik, audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi variraportöör Yana Toom ütles ERRi portaalile, et tegu on mitmel põhjusel väga halva dokumendiga. Miks?

Sisuliselt on see Saksa lobi edukas katse reguleerida internetti samadel alustel nagu reguleeritakse televisiooni, mis on rumal, sest need on oma olemuselt erinevad asjad.

Videojagamise platvormidel ei ole toimetuse vastutust: ma teen video ja laen selle üles. On selge loetelu asjadest, mida ei tohi seejuures teha: ma ei tohi kutsuda vägivallale, ei tohi tegeleda terroripropagandaga jne. Kui see eelnõu läheb nüüd läbi, tekitame me olukorra, kus 27 liikmesriiki saavad reguleerida sotsiaalset võrgustikku, nii nagu nad peavad vajalikuks – see pole normaalne.

Nad saavad kehtestada oma reeglid sotsiaalvõrgustikule, kus on videojagamise funktsioon, kuna direktiivis on hetkel sees selline säte nagu "laste moraalne areng": sellist sisu, mis sätet kahjustab, saab keelata liikmesriigi otsusega. Samas puudub moraalsel arengul juriidiline definitsioon, seega anname valitsustele tsensuuri rakendamise loa. See, mis on moraalne Hollandis, on amoraalne Poolas ja nii edasi.

Teine väga halb nüanss on see, et Euroopa Parlament sai sel aastal uued protseduurireeglid. Varem oli nii, et kui Parlament andis komisjonile mandaadi minna triloogile läbirääkimistele, siis selle poolt hääletati kõigepealt plenaaristungil. Enam seda pole: osad failid lähevad välja otse Parlamendi komisjonist. Praegusel juhul andis Parlament 23 liikme häälega mandaadi minna triloogile.

Mati Kaalepi sõnul on direktiivi eesmärk jaotada reklaamitulu ühtlasemalt.

Seda probleemi, et reklaamitulu läheb televisiooni asemel üha enam sotsiaalmeediale, ei ole võimalik lahendada. See on täpselt sama arutelu, mis oli kümme aastat tagasi: mis jääb peale – kas paberleht või internetiportaal? Me näeme väga selgelt, mis jääb peale. See on praegu lihtsalt kunstlik takistus sellel teel, sest olgem ausad, televisioon ei ole enam see, mis ta oli kümme aastat tagasi – see ei ole võrreldav internetiga. See vajab hoopis teistsugust regulatsiooni.

Me oleme väga aeglased ja bürokraatlikud. Internet areneb meeletu kiirusega ja me ei jõua järele. Selleks ajaks, kui see regulatsioon on vastu võetud, on tekkinud uued väljakutsed, mida tuleb reguleerida.

Direktiivis on igasugused rumalad piirangud: reklaamiaeg, reklaamipiirang, tootepaigutuse keelamine jne. Kujutage ette: te olete beauty blogger ja värvite ripsmeid kindla tušiga – see saab kõik keelatud olema, te hakkate selle eest maksma. Siin puudub igasugune tulemuste analüüs. See on praegu juba päris suur majandusharu. Nüüd me loome beauty blogger’itele täiesti uue keskkonna, aga pole rehkendanud, mida see endaga kaasa toob.

Kas Eesti oleks pidanud tegema eesistujana rohkem, et kokkulepe leida?

See, et Eesti ei jõudnud eesistumise jooksul läbirääkimistega lõpule, on muidugi probleem, aga ma ütleks, et see pole Eesti süü. Vähemalt pole see Eesti süü kuskil 70 protsendi ulatuses, sest ka liikmesriigid on omavahel lõhki. Meil oli seitse liikmesriiki, kes toetasid väga selgelt ALDE positsiooni, Prantsusmaa ja Saksamaa on teisel pool barrikaadi, nagu ikka. On ka teatud seltskond, kellel on enam-vähem suva.

Meil polnud mingit üksmeelt ka Parlamendis: meil oli siin tõeline veresaun, kui me seda asja arutasime. Muidugi, üks väike eesistuja, kellel pole kogemust, lihtsalt ei saanud sellest üle olla. Neil polnud selleks väga veenvat mandaati, sest Nõukogu oli omavahel lõhki.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: