Intervjuu: Clyde Kull lahendab öösiti magamise asemel Euroopa tülisid ({{commentsTotal}})

Clyde Kulli päevad koosnevad peaasjalikult koosolekutest, töölõunatest ja läbirääkimistest kuni öötundideni.
Clyde Kulli päevad koosnevad peaasjalikult koosolekutest, töölõunatest ja läbirääkimistest kuni öötundideni. Autor/allikas: Anette Parksepp/ERR

Praegu on käimas Eesti eesistumise kõige kiirem periood. Üks selle võtmeisikuid Brüsselis on Eesti ELi alalise esinduse asejuht Clyde Kull, kes peab viimasel ajal öösel magamise asemel peamiselt läbirääkimisi, et Euroopa Liitu erinevates küsimustes lepitada.

Suursaadik rääkis ERR.ee-le, mis on eesistumise jooksul tehtud, mis jääb tegemata, kellega on Eesti tülli läinud ning kas eesistumise töövõit võib olla vahel ka Eesti kaotus.

Kui palju te viimastel nädalatel magada olete saanud?

Keskmiselt kuskil neli tundi.

Ma saan aru, et praegune töötempo on eesistumise aja kõige kiirem üldse?

Jah. See on tavaliselt eesistumisel nii, et viimastel ja eriti kõige viimasel kuul tavatsevad asjad kuhjuda ja püütakse need laualt ära saada – kas siis kokkuleppega [Euroopa Liidu] Nõukogus ehk liikmesriikide vahel või triloogidel ehk läbirääkimistel Nõukogu ja [Euroopa] Parlamendi vahel.

Lisaks on aga selline eriline periood, kus praegune Komisjon on kolm aastat ametis olnud, nii et nende seadusandlikud algatused on saavutanud just paraja küpsusastme. Suurem osa Komisjoni algatustest on läbi räägitud töögruppides ja läbirääkimisteks on positsioonid juba olemas nii liikmesriikidel kui Parlamendil. Seetõttu on praegu triloogide hulk tunduvalt suurem kui see oli Maltal või veel vähem näiteks Slovakkial või teistel eesistujatel.

Ilmselt läheb palju edasi bulgaarlastele, natukene austerlastele, aga Eesti eesistumine on kuidagi väga suure tuhinaga asja ette võtnud. Esiteks, me valmistusime väga põhjalikult ette ja on reegel, et mida paremini ja rohkem sa ette valmistad, seda tihedam on töögraafik just lõppfaasis.

Samuti teiste eesistujate tegevus, näiteks Malta tegi väga tublit tööd, nii et paljud asjad tulid meile üle, kuna vajasid veel lõppfaasis läbirääkimisi, näiteks geobloking. Geoblokingu puhul alustasime tupikust, kus Malta parasjagu oli, sõlmisime selle lahti ja nüüd sõlmisime lõpuks ka kokkuleppe ära.

Paljud sotsiaalvaldkonna küsimused on praegu samuti staadiumis, kus on praktiliselt kokkulepete aeg käes. Kliimafailid* samuti: me lõpetame loodetavasti kogu kliimapaketi ära, mis laual on.

* Failideks nimetavad Brüsseli ametnikud tavamõistes eelnõusid, mida liikmesriigid püüavad esialgu ELi Nõukogus omavahel sõnastada ja kokku leppida ning milles tuleb hiljem leida üksmeel ka Euroopa Parlamendiga. Kliimapakett koosneb seejuures kuuest erinevast algatusest ehk failist, mis reguleerivad näiteks saastekvootidega kauplemist, maa- ja metsakasutust jm.

Kas on ka mingeid selliseid eelnõusid, kus te lootsite, et Eesti eesistumise jooksul sünnib kokkulepe, aga kus te nüüd näete, et seda kindlasti ei juhtu?

Üks on: audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv. Me seadsime endale sihiks püüda see meie eesistumise ajal ära lõpetada, aga nüüd tuleb olla natuke realistlikum, kuna Parlamendi ja Nõukogu seisukohad on põhimõttelistes küsimustes üsna kaugel. Liikmesriikide kokkulepe on pealegi väga hapralt saavutatud, nii et paindlikkuse võimalusi on olnud Parlamendiga läbi rääkides keeruline leida.*

Kui me planeerisime oma tööd, siis meil oli laual 170 algatust, millest umbes 70 osas oli vaja liikmesriikide või triloogi kokkulepet. Ma usun, et meie saavutuste lõppnumber saab kuhugi sinna lähedale olema.

*Kui liikmesriigid lepivad ELi Nõukogus eelnõu osas kokku, annavad nad sellega Eestile mandaadi, mille põhjal eesistuja asub Nõukogu nimel otsima kokkulepet Euroopa Parlamendiga. Kui Nõukogu ja Parlament on tugeval eriarvamusel, peavad osapooled hakkama järeleandmisi tegema, aga Eesti peab mõtlema seejuures pidevalt mandaadile ehk liikmesriikide soovile. Selleks, et Parlamendile mingis küsimuses vastu tulla, peab Eesti enne seda taas Nõukogus kõikide liikmesriikide seisukohti küsima ja uurima, kas nad on järeleandmistega nõus. Kui on, saab eesistuja Parlamendiga edasi arutleda. Sellepärast võtavadki läbirääkimised väga kaua aega.

Mis on teie jaoks olnud üleüldse eesistumise aja kõige keerulisem läbirääkimiste protsess?

Saastekvoodi kaubandus.

Mis selle keeruliseks tegi?

Mitu asja. Esiteks on see tohutult suure majandusliku mõjuga ja liikmesriikide huvid on niivõrd mitmetahulised. Ambitsioonikad riigid seadsid kliimavaldkonnas väga kõrged sihtmärgid, samas kui Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel on täiesti teine majanduslik olukord, ajalooline pärand, Poolas on näiteks vanad söekaevandused ja söel põhinev energia.

Lõuna-Euroopa riikidel on jällegi täiesti teine olukord kui Põhja-Euroopa riikidel, juba klimaatiliselt, aga ka nende tööstuslikud huvid on erinevad. Selle mosaiigi kokkupanemine oli nii keeruline, et kokkulepe saavutati kümne riigi vastuhäälega, kvalifitseeritud häälteenamusega.

Parlamendi positsioon oli teiselt poolt väga ambitsioonikas: nad soovisid saavutada tunduvalt kõrgemaid ja karmimaid kliimaeesmärke, eesmärgiga saada saastekvoodi hind üles, mis peaks investeeringuid suunama kliimasõbralikumatesse kohtadesse.

Kui me lootsime olla viimasel triloogil, kus pidime kokkuleppele jõudma, kestis see 15 tundi ja osutus ikkagi eelviimaseks. Me palusime kokkulepet koostades, et Parlament esitaks oma prioriteedid. Nad tulid 13 prioriteediga! Ka erinevatel parlamendigruppidel olid erinevad huvid: sotsialistidel ühed, rohelistel teised, konservatiividel kolmandad ja nad olid kõik üksteisele midagi lubanud.

Samal ajal käib loomulikult kogu aeg suhtlus nende põhiriikidega, keda asjad puudutasid – kas siis SMS-i või telefonikõnedega. Nemad konsulteerisid oma pealinnadega, kas selline kokkulepe läheb läbi.

Me läksime peale 15 tundi lahku ja paari nädala pärast kestis kohtumine sama kaua, kuni kokkulepe lõpuks vastu hommikut ära tuli.

Liikmesriikide kohtumised venivad aeg-ajalt pea ööpäevaseks. Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Meedia on andnud sissevaate riikide mõnevõrra üllatavatesse läbirääkimistaktikatesse, näiteks kui kalakvoote jagati, ähvardasid taanlased, et kui eesistuja ei anna neile, mida nad tahavad, siis nemad ei anna Eestile järgmine kord midagi muud. Ehk siis asi läheb vahepeal suisa ähvardamiseks. Milliseid ootamatumaid läbirääkimistaktikaid või olukordi teil ette on tulnud?

Kuna see puudutas konkreetselt järgmise aasta Läänemere kalapüügi kvooti, siis loomulikult kasutatakse seal kõiki vahendeid. Seda tuleb küll ette, et seostatakse palju teemasid.

Loomulikult me teame, et liikmesriikidel on ju alati omad huvid, nii et antakse lubadusi, et ma võin sind seekord toetada, kui sa võtad minu huvisid siin ja siin arvesse – selline kauplemine kuulub asja juurde.

Ähvardamist oleme kuulnud siit-sealt, mis puudutab järgmist eelarveperioodi. Seal tuleb silmas pidada taluvuspiiri, kust netomaksjad võivad hakata mingil hetkel meenutama kordi, mil nad oma tahtmist ei saanud. Hetkel mul selliseid ähvardusmomente konkreetselt meelde ei tule.

Aga kas tuleb äkki meelde mõni olukord, kus kokkulepe oli täiesti piiripealne ja sõltus väga väikestest nüanssidest, mille vahel pidite laveerima?

Lähetatud töötajate direktiivi läbirääkimisel aitasid kaalukeelt muuta väga väikesed nüansid. Ma arvan, et üks oli minister [Jevgeni] Ossinovski otsus, kui oli näha, et kvalifitseeritud häälteenamus Saksa, Prantsuse ja Hispaania soovitud kokkuleppele oli olemas, aga me nägime ka, et meeleolu saalis oli väga terav.

See oleks olnud tulemuse saavutamine iga hinna eest, mis võib sulle pikas perspektiivis kätte maksta. Me nägime seda Malta puhul, kus saavutati saastekvoodi kokkulepe selliselt, et kümme riiki oli vastu, samuti audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi puhul. Mõnikord tuleb nii teha, aga meie eesistumise moto oli üldiselt, et me katsume saada võimalikult suure konsensuse ja vähendada ida-lääne lõhet.

Lähetatud töötajate direktiivi arutelul tundus kella seitsme-kaheksa paiku õhtul, et me oleksime hääled kokku saanud, kui me oleksime lauale pannud Saksamaa-Prantsusmaa ettepaneku ja oleksime teistest üle sõitnud. Kuna olukord oli saalis selline nagu see oli, siis Jevgeni tegi otsuse, et me võtame veel aega ja paneme lauale veel ühe variandi läbirääkimistest, mis aitaks saada pardale või vähemalt leevendada kaotusvalu Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.

Ma arvan, et see ettepanek ja need tunnid, mis me seal veetsime, olid väga hästi veedetud, sest lõpptulemusele oli vastu praktiliselt ainult kaks riiki. See on väga oluline moment, kui sa tunnetad saalis, mis hinnaga sa kokkuleppe saad.

Eestis nägid paljud lähetatud töötajate direktiivi ikkagi Eestile kahjuliku otsusena. Meedias nimetati seda eesistumise võiduks, mispeale said paljud pahaseks, et kuidas see saab olla võit, kui see on Eestile justkui halb.

Ma arvan, et siin on väga palju vanu stereotüüpe, millest see arvamus lähtus. Me ei ole enam selles olukorras, kus me olime mõned aastad tagasi, kus ettevõtted olid kuskil läbilöögivõimelisemad lihtsalt tänu odavale tööjõule.

Mingil hetkel tuleb mõelda ka sellele, milline on mõju sellele turule, kus lähetatud töötajad opereerivad. Nad ei ole ainult ehitajad ega transporditöölised, vaid väga palju on ka teenuste osutajaid, nagu audiitoriteenused, raamatupidamisteenused, finantsteenused, kindlustusteenused. Kontsertide või üritustega seoses saadetakse töötajaid teinekord pooleks aastaks, aastaks allhanke korras teise riiki. Nende kaitse on ka oluline.

See, et sa saavutad ehitustööga poole aasta või aasta jooksul kiire tulu, võib tegelikult kuskil kätte maksta, nii et sul ei ole võimalik pärast neid teenuseid seal turul osutada, kuhu töötajad on saadetud. Tuleb leida tasakaal, et turg sind normaalselt vastu võtaks ja tekiks keskkond ka teistele teenuseosutajatele. Selleks on tarvis järgida teatud sotsiaalstandardeid, mingisuguseid reegleid.

Mõne aasta tagune kiire raha teenimine, Metsiku Lääne mentaliteet on kadunud.

Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Minu meelest tõi see arutelu välja laiema probleemi: eesistumine hakkab justkui lõpule lähenema, aga paistab, et ikka veel on avalikkusele natukene arusaamatu, kuidas Eesti peaks eesistujana käituma. Et Eestil ju ikkagi on oma huvid, aga kas siis tõesti mitte kuidagi, mitte mingil moel ei saa neid kaitsta?

Eks need omahuvid on kukla taga kogu aeg olemas. Eesistuja tööd tehes arvestad ju ka sellega, et eesistumine saab kunagi läbi, sa pead sama laua taha istuma ja mis su positsioon siis on. Eesistujale on aga teistsugused ootused: sa pead olema kokkuleppe ja kompromissi otsija ja leidja.

Sa suudad seda suunata, see sõltub väga palju sinust, kuidas sa juhatad koosolekuid, kuidas sa neid lõpetad, kuidas sa neid alustad, kuhu sa arutelusid koosoleku käigus suunad. See paneb pitseri ka su pärastisele käitumisele: kui sa ajad mingis asjas väga oma huvisid taga, siis see maksab sulle pärast kuskil jällegi kätte, kui sa seal laua taga istud.

Samas, kui sa oled olnud neutraalne, kui sa oled kõikide arvamusi arvesse võtnud, siis ega keegi ju ära ei kao. Inimesed roteeruvad, vahetuvad: järgmised on bulgaarlased, siis tulevad austerlased, rumeenlased, horvaadid, soomlased. Nad kõik jälgivad meid ja ma arvan, et oma huvide kaitsmine võib meile lähitulevikus, mõnede aastate jooksul olla tunduvalt lihtsam, kui on näha, et me oleme eesistuja tööd teinud sellisel viisil, et me oleme arvestanud kõikide teiste huvidega.

Aga kuidas ikkagi sünnivad Euroopa Liidu õigusaktid ja mis rolli Eesti seal mängib?

Te ütlesite, et riigid kauplevad omavahel läbirääkimiste käigus. Millega on Eestil väikese riigina kaubelda?

Mõnikord võivad need Eesti neli häält* olla üsna otsustavad. Selliseid olukordi on olnud. Jah, see on õige, et alguses vaadatakse koalitsioonid suurte järgi ära. Kui näiteks suured liikmesriigid, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, moodustavad koalitsiooni, siis on see blokeeriv vähemus või neil on juba võimalus saada juurde ka kvalifitseeritud häälteenamus. Aga alati tekib mingi küsimus nelja, kuue või kaheksa hääle osas, mistõttu ei saa ka väikeseid liikmesriike ignoreerida.

Väga palju sõltub ka su enda algatuslikkusest. Kui sul on väikse liikmesriigina mingi huvi ja sa teed palju kära, siis sinuga püütakse arvestada. Lähetatud töötajate direktiivi ajal oli Kesk- ja Ida-Euroopas riike, kes istusid vaikselt ja ootasid, et nendega tullakse nende murest rääkima. Ei tuldud, kuna esiteks ei olnud nende häälte osakaal nii suur.

Teiseks oli ka väiksemaid riike, kes tegid väga palju kära, nii et nähti, et mingil hetkel võivad nad probleemiks muutuda, nagu ühe liikmesriigiga juhtus. Kui see kärategija loob mingi fooni, siis võib alati juhtuda, et üks-kaks-kolm riiki, kes on kahevahel, kalduvad ka sümpatiseerima või arvestavad, et äkki läheb selle riigi tuge tulevikus kusagil mujal vaja, nii et lähevad teisele poolele üle.

* Kui Nõukogus toimub hääletamine kvalifitseeritud häälteenamuse alusel, on iga liikmesriigi esindajal teatav arv hääli, mis on sätestatud ELi aluslepingutes. Häälte arvestamine kajastab umbkaudu iga liikmesriigi rahvaarvu. Eestil on neli häält.

Kuidas siis liikmesriigid lõpuks oma mitmekümnelt eriarvamuselt keskpõrandale kokku saavad?

Ministeeriumi ametnikud teevad juba kodus selgeks, millistel liikmesriikidel on konkreetses algatuses omahuvi. Kui nad tulevad läbirääkimistele, siis püütakse kaardistada, kus on liikmesriikide kokkulangevused, erinevused ja millised grupid hakkavad tekkima.

Eesistujana on äärmiselt oluline jälgida, kui suur on kokku saadud häältearv ja kas see võib ära kukkuda. Sel juhul hakkab peale nõndanimetatud lobitöö, kus töögrupi juht või juba saadikud, pealinnad või ministrid võtavad ette konkreetsed riigid ja püüavad neid siis – noh, mitte töödelda, aga mõjutada, kui on teada, et neil on liikumisruumi.

See tähendab, et sul peab olema väga hea võrgustik, sa tunned neid inimesi, sul on kohe võimalik võtta telefonitoru, e-mail, ministrite mobiilinumbrid peavad olemas olema. Meil on peaminister viimasel poolel aastal väga aktiivselt sellest osa võtnud, ta tunneb huvi kõikide meie valdkondade vastu.

Näiteks lähetatud töötajate puhul, geobloki puhul, ETSi (heitkogustega kauplemise süsteemi, toim.) puhul oli ta ise kaasatud, sotsiaalsamba puhul helistas ja küsis, mida saaks teha.

Kui tal olid parasjagu visiidid teistesse liikmesriikidesse, siis ta küsis, et kui ta läheb selle ja selle peaministriga kohtuma, siis mis on minu valdkonnas olulised asjad. Need pandi ka päriselt lauale, näiteks aitas geobloki osas väga palju kaasa see, mida Ratas tegi itaallastega. Need telefonikõned, mida ta tegi lähetatud töötajate arutelu ajal kolmele-neljale peaministrile.

Muidugi ei tohi hakata kurge kirvega püüdma või kala granaadiga – üle ei tohi pingutada. Need asjad ei vääri alati seda, et peaminister või minister peab helistama. Piisab sellest, kui atašeedel on väga hea võrgustik ja nad suudavad teha töö ära eksperttasandil, sest eksperttasand on tegelikult kõige olulisem: ka kõige kõrgem ülemus küsib alati ekspertnõu.

Liikmesriikide esindajatel peab olema väga hea suhtlusvõrgustik teiste liikmesriikidega. Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Mis on veel olnud kõige kõrgema taseme vaidlused, kus ministrid on pidanud sekkuma?

Ministrid on helistanud näiteks kliimafailide puhul. Praegu on meil telekominõukogus digitaalse ühtse turu failid, millesse on olnud kaasatud majandusminister [Urve Palo], kes on teisi ministreid läbi helistanud. Muidugi kala- ja keskkonnanõukogus on olnud [Siim] Kiisler väga aktiivne helistama – ka praegu käib siin ja helistab raportööridega. Ossinovski on väga aktiivne olnud.

Lõpuks vastutab valdkonna juht kõikide nende otsuste eest, mida siin vastu võetakse. Lõpuks tuleb minister Nõukogusse ja vaadatakse tema otsa, kuidas ta on oma valdkonnas hakkama saanud või mitte.

Nagu lähetatud töötajate direktiivi puhul ilmusid kohe pealkirjad, et Ossinovski tegi ettevõtjatele kahjuliku otsuse.

Paraku jah. Neid arvamusi on alati, need on alati mitmekesised ja ega me ei ole ju ka homogeenne või ühtne riik. Need, kes väga palju häält tegid, tundsid võib-olla mingit kaotust, aga ma olen kindel, et vaikiv enamus, kes otsusest võidab, toetab seda.

Euroopa Liidu kokkulepete puhul on see probleem, et mingil hetkel peavad kõik ilmselt natukene järele andma. Kas Euroopa Liidus on üldse olemas häid kokkuleppeid, kui kõik tunnevad ennast lõpuks natukene kaotajana?

Ma arvan, et hea kokkulepe ongi see, kus kõik tunnevad ennast natukene kaotajana ja mitte keegi ei tunne ennast võitjana. Kui keegi on võitja, siis järelikult on see tulnud kellegi arvelt. Aga õnne ja õnnetuse aste on väga oluline.

Kui lähetatud töötajate direktiiv vastu võeti, siis ma kuulasin Vikerraadiot, kus inimesed said saatesse helistada. Üks mees ütles, et talle paistab, et eesistujana ei saa justkui midagi mõjutada, vaid lõpuks on eesistuja lihtsalt see, kes saab kõikide otsuste eest peksa. Kas teil ei ole sellist tunnet?

Antud juhul (lähetatud töötajate direktiivi puhul, toim.) sai mõjutada. Loomulikult olid viimased 10-12 tundi otsustavad, milline lahendus tuli, aga enne seda oli ehitatud tohutult palju telliseid, mida neil tundidel ümber paigutati. See, et minister sai lõpuks vitsad – okei, see ongi lõpuks eesistuja roll.

Aga üks asi lähetatud töötajate puhul, mis Eestis tekkis, oli võib-olla veel hästi sümptomaatiline: otsust vaadati niimoodi, et Ossinovski tegi paha otsuse Eesti jaoks. Ta ei olnud Eesti minister, kui ta seda otsust tegi. Ta oli eesistuja. Tema ülesanne oli leida tasakaal selliselt, et kokkulepe oleks vastuvõetav ja rahuldav enamusele. See, et ta saavutas väga suure enamuse - ma arvan, et see oli väga hea töö. See ei mõjuta ainult Eestit, see mõjutab kõiki 28 liikmesriiki.

Soomlased on öelnud, et Eesti eesistumine on neile kahjulik olnud.

Ma arvan, et need soomlased, kes seda öelnud on, on vaadanud seda esiteks väga kitsalt, ainult kahes valdkonnas, ja nad on seda vaadanud jällegi selle pilgu alt, et eesistuja on peksupoiss.

Üks süüdistus oli, et eesistuja oleks saanud mõjutada Soome metsamajandamise saastehulga suurenemist või vähenemist – see ei pea paika.

Okei, selle mõju Soome metsamajandamisele on tõesti suur ja soomlastel võib tekkida probleeme saastehulga normi täitmisega, nad peaksid võib-olla hakkama kuskilt kvooti juurde ostma, aga see on praegu ainult arvutuslik, hüpoteetiline ja kõige mustem stsenaarium. Teised arvutused näitavad, et tegelikult neil ostmise vajadust ei tule, sest nad saavad metsamajandamisest tulenevaid saasteid kompenseerida ka mujalt.

Teiseks, seda kompensatsioonimehhanismi ei töötatud alguses välja soomlaste jaoks, vaid sloveenlastele, sest Sloveenia on väike, väga metsarikas riik, kelle viimase kümne aasta metsaraie on olnud väga madal. Kui kompensatsioonisüsteemi poleks olnud, oleksid nõuded mõjutanud kõige enam just Sloveeniat.

Kui süsteem oli välja töötatud, siis tulid põhimõtteliselt kõik teised: aga meil on ka metsa! Siis hakati süsteemi laiendama ja tulid mängu matemaatilised ja referentsiperioodide arvutused. Selle põhjal ei ole Soome kõige kõrgemas grupis, kus on neli riiki, sealhulgas muide ka Eesti, kuid Soome saab kompensatsiooniks 54 miljonit tonni CO2. Eesti, kes on kõige kõrgemas grupis, saab ainult üheksa miljonit. Arvutusi vaadates ei saa öelda, et see oli soomlaste suhtes väga ebaõiglane, kui sa võtad arvesse, et see oli süsteem kõigi 28 riigi jaoks ja kümme riiki olid veel palju ambitsioonikamad.

Kalakvoodiga täpselt sama asi. Komisjon lähtus kvoodi jagamisel Botnia lahe ühest tsoonist, millele kehtestati kvoot, aga aasta jooksul oli tsoon laienenud ja soomlastel oli teaduslik hinnang laienenud tsooni peale. Komisjon polnud seda arvesse võtnud, küsimus on: miks, kelle süül? Eesti süül kindlasti mitte! See ei olnud meie asi seda Komisjonile selgeks teha, see on eelkõige ikkagi riigi huvi, nii et soomlased peaksid alguses vaatama enda otsa.

Komisjonile sai alles Nõukogu laua taga kaarti selgeks tehtud, et jutt on kahest suurest tsoonist, mitte ühest. Ma ei tea, miks mina pidin selle kaardi volinikule andma, kes seda esimest korda nägi. Aga eesistujana tegi Eesti praegu selle töö ära, mille peale asus Komisjon väga kiiresti tsoone kokku liitma, et Soome saaks tagasiulatuvalt oma kvoodi kätte. See pange kirja!

Kellega me peale soomlaste veel tülli oleme läinud?

Esiteks pole me soomlastega tülis, me oleme väga head sõbrad. Need on kaks väikest asja. Soomlastega on meil äärmiselt hea koostöö paljudes valdkondades, alates digitaalsest ühtsest turust ja lõpetades suve-talveaja kaotamisega, mis on Soome huvi ja tänu Eestile pandud ministrite kohtumise päevakorda.

Aga pettunuid kindlasti mõnedes kohtades on, eriti Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ei saanud kõike, mida nad lootsid, jällegi lähetatutes või kliimas.

Kas Eesti on eesistumisest maksimumi võtnud? Meedias on olnud kuulda kriitilisi hääli, näiteks Mart Laar ütles, et Eesti on olnud eesistujana liiga pehme – et peaks olema kuidagi teravam ja julgem ja rohkem silma paistma. Inimesed ootavad, et Eesti võtaks eesistujana konfliktides teravaid seisukohti ja oleks kas või Kataloonia kriisis neutraalne läbirääkija. Kas selliseid asju oleks teie hinnangul pidanud tegema, kas see võiks käia eesistuja rolli juurde?

See sõltub, kust vaadata ja see sõltub, millised on eesistujad. Ma olen kindel, et kui eesistuja oleks olnud mõni suur riik, kellel on väga tugevad sisepoliitilised pressingud, siis ta oleks võib-olla Kataloonia osas käitunud teistmoodi. Või siin on ka teisi riike, kelle ministrid võtsid sõna, võib-olla nende eesistumine oleks teine olnud.

Miks Eesti seda ei teinud?

Küsimus on mitmekülgne. Üks on see, et Euroopa Liidus kehtib solidaarsuspõhimõte – see on esimene, millest lähtuda. Loomulikult, kui seal on mingid räiged inimõiguste rikkumised, põhiõiguste rikkumised ja lepingutega vastuolulised asjad, siis reageerimine on kohustuslik ja vajalik. Kui asi on ajalooliste, sisepoliitiliste, etniliste, rahvuslike põhjustega, siis on eesistujal roll alles siis, kui see asi väljub riigipiiridest, kui riik ise ei suuda olukorda hallata, kui tekib mingi piiriülene konfliktioht, et see hakkab teisi riike mõjutama. Ma usun, et see on moment, kus ei saa enam sekkumist välistada.

Küsimus on ka proportsionaalsuses: kes reageerib? Meil on ju mitu institutsiooni: meil on Ülemkogu president, kelle ülesanne on riigijuhtide tasandil suhelda ja protsesse jälgida. Meil on Komisjon, tema president ja terve aparaat, kes jälgib lepingute ja õiguste kohustuslikku täitmist. Nende reaktsioon on tegelikult esmane.

Eesistuja roll on alles siis, kui on tarvis leida mingisuguseid kompromisse ja kokkuleppeid. Eesistuja ülesanne on küll kriisi lahendamist juhtida, kui see on tulnud juba liikmesriikide tasandile, aga me juhime ikkagi Nõukogu. See on väga oluline, et me oleme Nõukogu eesistuja ja meie ülesanne on teha tööd eelkõige sellel tasandil.

Tegelikult on Komisjoni roll jälgida lepingute õiget täitmist, näiteks praegust olukorda Poolas või Ungaris. Komisjon on sõna võtnud ja seda ka teeb. Ükski eesistuja sellesse ei sekku – ei Malta ega ma ei usu, et seda teeb ka Bulgaaria või Austria, sellepärast et me juhatame ikkagi liikmesriikide kogu.

Mida eesistumine üleüldse meile andnud on või miks seda meile vaja oli, peale selle, et me lihtsalt peame seda tegema?

Jah, eelkõige on see paratamatus, sest see on lepinguga ette nähtud. Aga loomulikult on see ka tohutu võimalus. Olümpiamängud on näiteks väga suur kuluallikas, aga kõik võitlevad selle eest, sest sa suudad esiteks midagi korda saata, olla tähelepanu keskpunktis ja sinust sõltub midagi.

Nii et kas see kulu, mida me oleme eesistumisse pannud, on ennast ära tasunud?

No loomulikult. Esiteks vaataks kas või neid 1400-1500 inimest, kes on olnud eesliinil ja väga tihedalt tegutsenud. See on ju tegelikult tohutu inimressursi kapitali investeering, mida me oleme teinud.

Nagu väga suur koolitus.

Kui sa püüad selle panna väljaõppesse või koolitusse, siis esiteks oleks see väga kallis, et sellisel tasandil ja sellisesse masinavärki ligi pääseda ja seda juhatada või näha, mis seal toimub. See kogemus saavutada, see võrgustik lühikese ajaga saavutada – ma usun, et seda on võimalik panna eurodesse. See on väga suur võit ja kindlasti natuke rohkemgi. Nende inimeste väärtus praegu isiklikult ja tööturul, aga ka panus, mis nad võivad pärast panna Eestisse, on ikkagi tohutu.

Seda on praegu raske küsida, sest teie jaoks käib eesistumine veel täistuuridel, aga kas teil on juba mingi seik võib-olla välja tuua, mis teile eesistumisest kõige eredamalt meelde jääb?

Eks need kriitilised öötunnid on need, kus sa näed, kuidas ikkagi lõpuks kokkulepe toimub. Kes kellele mida ütles, kes kellele järele andis, millised väikesed momendid midagi mõjutasid, alates Läänemere kalakvootidest lähetatute saagani või kas või sotsiaalsamba ja kliimafailideni.

Need ööistungid on äärmiselt rikastavad. Ühelt poolt on nad kurnavad, aga siis sa näed võimekuse piire, sa näed, kuidas kokkulepped tulevad, sa näed, kus on olnud päriselt tundlikud momendid ja kus on olnud poliitiline mäng, mille taga on olnud mingi surve.

See on uskumatu tunne, kui öötundidel toimub lõpuks leebumine ja kokkulepe tuleb ära. Siis kõik kallistavad, naeravad ja on rõõmsad, kuigi alles olid kõik kaevikutes ja järeleandmine ei paistnud mingil moel võimalik. Need on sellised asjad, millest võiks raamatuid kirjutada.

Suursaadik peab olema peensusteni kursis pea kõikide Euroopa Liidu eelnõudega. Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Kas te saate tuua näite mõnest nüansist, mis venitas kokkulepet kriitilise hetkeni? Inimesteni need ju ei paista, nemad näevadki, kuidas pärast naeratatakse ja kõik on rõõmsad, et kokkulepe sündis.

Võib-olla Jüri Ratase väga õigeaegne ja jõuline sekkumine sotsiaalsamba proklamatsiooni sõnastuse formuleerimisse (Göteborgis toimunud sotsiaalvaldkonna tippkohtumiseks, toim.), mis oli ühest küljest paratamatus. Kui ta poleks seda teinud, siis järgmisel nädalal oleks kõik näpuga näidanud, et eesistuja ei saanud hakkama, ehkki see polnud üldse meie süü, sest seal oli väga palju teiste riikide huvisid.

Üks sõnastus sotsiaalsamba avalduse paragrahvis oli äärmiselt olulise võtmetähtsusega, sest see määras ära, kas avaldusest tulenevad sotsiaalsed õigused ja põhimõtted saavad olema liikmesriikidele otseselt kohustuslikud või säilib ikkagi liikmesriikide enda pädevus. Seal oli üks-kaks sõna, mille ümber käis mitu ööd ja päeva tohutu võitlus.

Siis juhtuski nii, et riigipeade tasandil kerkis küsimus viimasel hetkel ootamatult üles, et äkki kokkulepet ei tule, äkki sammast ei ole ja Göteborgis pole midagi alla kirjutada. Peaminister kasutas siis võimalust väga jõuliselt asjasse sekkuda. Ega seal teist võimalust polnud, sest me olime ammendanud kõik küsimused ministrite tasandil. Mitme riigi ministrid olid enda ümber pannud juristide kaitsetsooni, milles väitsid, et neil on oma sõnale õigus.

Mis see nii tundlik sõna oli?

Vastuvõetav ei olnud sõna "peaks" ehk "would" inglise keeles – see on liiga tinglik ja ei ole nagu poliitilisele avaldusele kohane. Aga "would"-sõna on väga-väga olulise tähendusega, kohustuslikkuse piir läheb selles väga madalalt läbi, nii et sooviti saada rohkem. Selle asemele leiti sõna "first", mis tähendab "enne kui".

Teie olete pidanud nende mitme kuu jooksul kõikide eelnõude kõikide sõnade, iga "ja" ja "agaga" kursis olema. Kas te olete sellest väsinud ka?

Natukene küll (hääl katkeb). Vabandust. Vot, häälepaelad on kindlasti väsinud.

Ma olen mõelnud sõnade meeldejätmise üle. Esiteks on mul loomulikult ümber ja taga tohutu meeskond, kes on mind nende asjadega kursis hoidnud juba kaks aastat. Teiseks toimuvad pidevalt briifingud, nii et ma olen nende teemadega nädalakaupa kursis. Kui tuleb triloog, siis sa saad jälle korraliku ettevalmistuse, briifi ja siis sa oledki nagu näitleja: sa pead rolli sisse elama ja meelde jätma.

Aga mis puudutab väsimust, siis ma usun, et meil kõigil on see häälestatus, et me teeme seda teatud aja, detsembri lõpuni. Pragu on pühendumus ja motivatsioon inimestel väga suur. Meeskond annab üksteisele ka eeskuju. Me istume ju koos, valdkonnajuhid ja koordinaatorid. Kui ühes valdkonnas läheb hästi, siis teised püüavad ka kohe natukene rohkem: ma ei ole halvem, äkki ma siis saan ka oma töögrupis või valdkonnas midagi paremaks teha.

Kui eesistumine on läbi, siis kas teil on mingi suuremat sorti puhkus planeeritud?

Ma usun küll, et jaanuari esimene pool tuleb kindlasti rahulikumalt võtta.

Kas kahju on ka, kui eesistumine lõppeb?

Kindlasti, sest see suhtlemisvõrgustik ja intensiivsus on väga rikastav. Pärast esimest jaanuarit ei helista sulle keegi, sa ei ole enam nagu keegi, sinu olulisust ei ole.

Kõik teavad, et eesistumine on pooleaastane, aga loomulikult elavad rolli sisse. Aga ma usun, et see kogemus, suhted ja teadmine jääb. Need inimesed, kes siin on olnud, leiavad endale varasemast tunduvalt paremat rakendust. Seda tuleb võtta lihtsalt kui väga kasulikku, rikastavat projekti või võimalust, mis meil on olnud. Ma usun, et seal on ainult positiivsed tunded.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: