Reedene kohtumine Göteborgis keskendub õiglastele töökohtadele ja majanduskasvule. Miks selline teema?

Teemavalikut oleks õigemad kommenteerima rootslased, kes seda üritust võõrustavad, kuivõrd tippkohtumine oli päris ammu ette planeeritud, juba pikalt enne Eesti eesistumist. Langes see tõesti Eesti eesistumisele, mistõttu oleme rootslastega olnud kontaktis ja oleme püüdnud kohtumist siduda Eesti eesistumise prioriteetteemadega, üheks neist tulevikutöö. Tulevikutöö hõlmab infoühiskonnas töötamise uusi vorme, uusi võimalusi ja vabadusi, mida see inimestele pakub.

Sotsiaalteema on üha rohkem muutunud oluliseks majanduskriisi, aga ka pagulaskriisi kontekstis - kuidas aidata inimestel raskustest üle saada ja uute oludega kohaneda. Lisaks muud globaalsed arengud, mis ilma kriisidetagi meiega kaasas käivad, nagu demograafilised mured, rahvastiku vähenemine, vananemine jne. Selles mõttes on muutunud sotsiaalne mõõde ka Euroopa Liidus üha olulisemaks ja seetõttu on ka praegune Euroopa Komisjon sellele palju tähelepanu pööranud. Tippkohtumise raames ongi võimalus allkirjastada Euroopa sotsiaalõiguste sammas, mis rõhutab Euroopa sotsiaalse mõõtme olulisust ja annab tegelikult lisandväärtust ka tippkohtumisele.

Mis see sammas on?

Euroopa sotsiaalõiguste sammas on poliitiline deklaratsioon, mille allkirjastab Göteborgis kolm institutsiooni: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, keda esindab Eesti peaminister Jüri Ratas, ja Euroopa Komisjon. Seal on 20 põhimõtet: õigus kvaliteetsele haridusele, ajakohastele oskustele, juurdepääs sotsiaalkaitsele, eluase ja abi kodututele, erivajadustega inimestele vajalike teenuste kättesaadavus jne.

Seega 20 erinevat põhimõtet sotsiaalkaitse, töötingimuste ja tööturule sisenemise valdkondadest, et kodanikud saaksid töökohtade vahel liikuda, et neil oleksid ajakohased oskused ja kui tekivad pausid töötamises – tuleb eakat sugulast hooldada või lapsega koju jääda -, siis on neil võimalus valutult, lihtsalt või ka järk-järgult naasta tööturule.

Ma pean kohe lisama, et need ei ole otse jõustatavad põhimõtted, vaid tegemist on poliitilise kokkuleppega. Selleks, et need põhimõtted ellu viia, on vaja võtta vastu reeglid või seadused siseriiklikult ja võib-olla ka kohalikul tasandil, mis puudutab näiteks kodututele eluaseme tagamist, sest see ei ole Euroopa Liidu pädevuses. Aga see puudutab ka küsimusi, kus on meil Euroopa Liidus praegu direktiiv läbirääkimistelaual: töö- ja eraelu ühitamise direktiiv, näiteks.

Mis on neist 20st eesmärgist või põhimõttest, mis sambasse kirja saavad, kõige vastuolulisemad või kõige keerulisemalt Euroopa Liidu tasandil reguleeritavad?

Näiteks seesama töö- ja eraelu ühitamise direktiiv. Euroopa Liidu tasandil soovitakse paika panna miinimumnormid puhkuse kestuse ja hüvitise määra puhul – see sisaldab vanemapuhkust, hooldajapuhkust, ka isapuhkust. Need teemad on alati liikmesriikide jaoks keerulised läbi rääkida.

Kas või hüvitise määr: Komisjoni ettepanek on, et puhkuseid tuleks tasustada haigushüvitise määras, aga millisena on see igas liikmesriigis kehtestatud? Suured riigid ütlevad, et nende riigieelarvele oleks see tohutu põnts. Eriti kui sellist süsteemi seal praegu ei eksisteeri, siis on väga koormav luua selline süsteem ja anda need õigused.

Sotsiaalvaldkonna eelnõude puhul toimub alati n-ö pädevuste piiripeal kõndimine, sest liikmesriigid on väga varmad kohe vastu ütlema, et see sekkub meie sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustuse süsteemidesse, milles ei ole Euroopa Liidul pädevust. Euroopa Liit saab koordineerida sotsiaalkindlustussüsteeme selleks, et inimesed saaksid liikuda, et hüvitised nendega kaasa liiguksid ja et pension liiguks pärast sinna, kus nad soovivad selle välja võtta, aga Euroopa Liit ei harmoneeri ehk ei ühtlusta sotsiaalkindlustussüsteeme.

Teistpidi, kui meil on Euroopas piirideta siseturg, isikute, kaupade, teenuste vaba liikumine, siis vaba liikumise tagamiseks on vaja panna paika teatud miinimumpõhimõtted, et inimestel oleks turvatunne. Teadmine, et kui ma lähen ka sinna, teise, kolmandasse ja neljandasse riiki elama ja tööle, siis mulle on tagatud teatud õigused.

Kui raskelt siis see sammas sündis, mis sõnastab pigem üldised põhimõtted? Või kui kaua seda läbi räägiti?

Seda ei ole tegelikult väga kaua ette valmistatud. President Juncker pani selle lauale vahetult enne Eesti eesistumist aprillis ja ainult Eesti on eesistujana sellega vaeva näinud. Peamine keerukus selle sotsiaalõiguste samba läbirääkimistel seisneski selles, et panna preambulisse kirja, et see ei ole õiguslikult otsekohaldatav, et õiguste kasutamiseks on esmalt vaja, et Euroopa Liit või riigid kehtestaksid asjakohased normid.

See oligi kõige keerukam ja liikmesriikide selge soov, sest oli ilmne, et paljud põhimõtted läheksid kaugemale Euroopa Liidu pädevusest. Sellega lihtsalt ei saadud leppida, et see läheb õiguslikult siduvaks ja siis saab selle alusel minna oma õigusi otse kohtusse nõudma. See ei tuleks kõne alla! Analoogne dokument on põhiõiguste harta, mis on tehtud Lissaboni lepinguga aluslepingu osaks. Me ei oska veel öelda, kuidas sotsiaalõiguste sammas hakkab elama ja kuhu see lõpuks välja areneb.

Tippkohtumisel on ka lõunasöök, kus riigipead ja valitsusjuhid arutlevad hariduse ja kultuuri üle. Mis on selle arutelu fookuses?

See on nn liidrite agenda lõunasöök. Meil on hea meel, et liidrite agenda protsess sai alguse Tallinnast, kus sündis Ülemkogu eesistuja Donald Tuski idee ja ettepanek, et edaspidigi võiks liidrite ringis kohtuda mitteametlikult ja arutada erinevaid teemasid, ilma et tehtaks ametlikke järeldusi ja koostataks dokumente, mis teeb kohe asja ametlikuks, nii et igaüks tuleb kohtumisele ametlike seisukohtadega dokumente läbi rääkima.

Vabas vormis ja vabas õhkkonnas hakatakse järgemööda arutama Euroopa jaoks olulistel teemadel: kuhu me tahame liikuda, mis on meie eesmärgid pikas perspektiivis. Kuna rootslased olid juba varem koos Euroopa Komisjoniga planeerinud Göteborgi sotsiaaltippkohtumist, siis sobivasti paigutatigi sinna ka esimene riigijuhtide mitteametlik lõunasöök.

Hariduse ja kultuuri teema on võib-olla ühest küljest ajendatud sellest, et me hakkame teemades liikuma lihtsamalt keerulisemale, ehkki ka siin on oma nüansid ja ei ole see nii väga lihtne midagi. Teistpidi on tegemist Erasmuse aastapäevaga – 30 aastat Erasmuse loomisest. Erasmus on haridust ja noorte liikuvust liikmesriikide vahel toetav programm, millest on tänaseks saanud kasu juba 9 miljonit inimest. See on väga edukas ja ilus näide haridusalasest koostööst Euroopas.

Erasmus tundub olevat selline programm, mis süvendab noorte seas Euroopa identiteeti või seotust Euroopa Liiduga. [Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor] Klen Jäärats tõi samas ühel üritusel välja, et üks probleem, mille üle juhid lõunasöögil arutlevad, ongi see, et Euroopa Liidus pole justkui ühtset avalikku ruumi, kus toimuks arvamuste vahetamine, ja kuidas Euroopa identiteet võib ka seetõttu kannatada.

Ma olen nõus, et haridus ja kultuur ühelt poolt loob ja kujundab Euroopa identiteedi. On olnud tõepoolest juttu, et praegu meil justkui ei ole ühte liikmesriikide-ülest avalikku ruumi, kus võiks toimuda ideede ja arvamuste vahetus, argumenteerimine ja vaidlemine – olgu ta siis portaalina või ajakirjana või erinevate teoste tõlkimise näol. Meil on 28 erinevat avalikku ruumi, mis ülemäära omavahel ei suhtle. Eesti peaminister tõstatab ilmselt selle nurga alt lõunalauas teema, et me võiksime püüelda selle poole, et meie Euroopa demokraatliku poliitilise koosluse juurde kuuluks ka ühtne avalik ruum.

Mis need praktilised lahendused võiksid olla, mis aitavad seda ühist ruumi luua?

Need praktilised lahendused on meil Euroopa Liidus juba mõneti töös. Kui me võtame sammu tagasi ja vaatame, millest digitaalne ühtne turg või idee kui selline üldse alguse sai, siis ehk sellest, et algselt ei olnud paljudel inimestel juurdepääsu Euroopa kultuurile. Näiteks soovides laadida alla filme või muusikat Netflixist või iTunesist või osta midagi Amazonist, sai takistuseks geoblokeering. Praegu tegelemegi sellega, et selliseid tõkkeid kaotada.

Juurdepääs kultuurile, muusikale, teostele, e-kaubandusele - seda kõike võib tõlgendada kui ühtset avalikku ruumi. Platvormide tulemisega on meil võib-olla ka mõnevõrra lihtsamalt need vahendid käes, kuidas seda ühtset kultuuriruumi luua online-keskkonnas.

Samuti oleme läbi rääkimas autoriõiguste uut raamistikku, mis toob endaga kaasa selle, et kui luuakse digitaalse sisuga tooteid ja teenuseid, siis ka nende eest saaksid autorid õiglaselt tasustatud. Kui seda oli seni hästi lihtne tagada poes müüdava paberteose või raamatu puhul, siis praegu online-keskkonnas ja digitaalses ühiskonnas on märksa lihtsam illegaalseid koopiaid alla laadida ja jagada nii, et autorid oma õiglast tasu ei saa. Soovime, et tulevikus ei oleks selliseid piire ja takistusi, et audiovisuaalsisu saaks vabalt liikuda ja Euroopa autorid saaksid rohkem panustada.