Yana Toom | Piirideta internet või piirid internetti? ({{commentsTotal}})

Keskerakonna eurosaadik Yana Toom
Keskerakonna eurosaadik Yana Toom Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

6. juuni õhtul lõppes audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi läbirääkimiste viimane voor. Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon jõudsid "kokkuleppele". Ma kirjutan selle sõna jutumärkides, sest mina Euroopa Parlamendi liikmena sellega ei nõustu.

Audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv ei ole uus dokument, selle esimene versioon võeti vastu 1989. aastal, siis nimetati seda "piirideta televisiooniks". Kõnealuse direktiiviga kehtestati tollal oluline põhimõte: kui ringhäälinguettevõte levitab oma saateid ka teistesse riikidesse, on ta kohustatud järgima ainult selle riigi seadusi, kust signaal edastatakse.

See põhimõte on väga oluline, muu hulgas tänu sellele saab Eestis vaadata välismaa kanaleid. Aastate jooksul on direktiivi muudetud, kohandades seda tehnoloogiliste uuendustega, nagu näiteks veebipõhine videolevi (video on demand).

Nüüd aga otsustas komisjon, et direktiiv peab reguleerima ka videojagamisplatvormide tööd, sest need on teatud mõttes ka audiovisuaalne meedia. Kahjuks aga avati sellega Pandora laegas.

Komisjon tegi ettepaneku esitada YouTube'ile ja sarnastele veebilehtedele miinimumnõuded, kuid Euroopa parlamendi raportöörid läksid teist teed. Nende arvates on iga (muu hulgas reklaamiga) raha teeniv videosisuga veebileht kohustatud järgima samu eeskirju kui televisioon. See tähendab muu hulgas kohustust kaitsta alaealisi kahjuliku teabe eest ning üleüldse kõiki kasutajaid vaenu õhutamise eest.

Esmapilgul tundub see idee ilus. Loomulikult me ei taha, et meie lapsed leiaksid Internetist videosid, mida nad ei peaks vaatama. Samuti me ei taha, et veebis vohaks rassism. Siiski, kui vaatate tähelepanelikult "kooskõlastatud" teksti, siis tekivad mõningad kahtlused.

Erinevalt televisioonist ei eelda veeb toimetaja vastutust. Keegi ei otsusta, millist telesarja lindistada ja millisele vaatajaskonnale orienteeruda. Sisu loome ja laadime üles meie ise, kasutajad. Suuremat osa veebivideotest ei saa liigitada professionaalseteks – need on telefoni või veebikaameraga tihtilugu kodustes tingimustes salvestatud videolõigud. Ühtegi stuudiot, tootjat ega toimetajat pole.

Need, kellel see kõik on (kuulsad videoblogijad, kellel on miljoneid jälgijaid ja oma kanalid YouTube'is), peavad nii või naa järgima televisioonimaailma reegleid. Uuendatud direktiiv on suunatud meile, tavalistele kasutajatele ja meie harrastusvideotele.

Ja meid on sihikule võetud kummalisel kombel. Euroopa Liidu liikmesriigid, kus asuvad audiovisuaalset sisu avaldavate teenuste (näiteks Youtube'i) serverid, peavad tagama, et need platvormid võitlevad pahatahtliku sisu ja viha õhutava retoorikaga. Komisjon koostas meetmete nimekirja ning seal on muu hulgas vanuse kontrolli nõue ja "sisu eemaldamine pärast teavitamist" põhimõte (notice and take down). Kahjuks jõudsid kolm Euroopa institutsiooni läbirääkimiste käigus järeldusele, et liikmesriigid võivad võtta kasutusele veelgi rangemaid meetmeid, kuni sisu blokeerimiseni välja.

Siinkohal tekib oht, et sõnavabadus kannab. Kaitsmaks lapsi nende "moraalset arengut" kahjustava teabe eest võib näiteks blokeerida videosid üksikemadest ja propageerida ainult traditsioonilisi peresid. Samamoodi, põhjendades otsust vajadusega kaitsta kasutajaid viha ja vaenu retoorika ning vägivalla õhutamise eest, võivad võimud blokeerida nende poliitika kriitikuid.

Üks uuendatud direktiivi kõige kummalisematest osadest on aga see, kus sätestatakse, et liikmesriigid võivad võtta meetmeid üksnes oma jurisdiktsioonis olevate veebilehtede osas. Samas on mõisted "moraal", "viha retoorika" ja "sõnavabadus" eri riikides erinevad. Internetil aga piire pole. Oleme kõik samas Facebookis, kuid jurisdiktsiooni vaatevinklist asub Facebook Iirimaal, mis tähendab, et ainult Iirimaa otsustab, milliseid videosid ma tohin oma Facebooki lehel postitada.

Kuidas see kõik hakkab praktikas toimima? Kui mul on sõnavabadus Eesti seaduste alusel, kuid mul pole seda selle riigi seaduste järgi, kus minu kasutatav veebileht asub, siis millisesse kohtusse peaksin ma oma õiguste kaitseks pöörduma? Kelle seadused on antud olukorras "tähtsamad"?

Siiski eeldatakse, et meie Euroopa Liidus loome ühtse digitaalse turu, mitte ei killusta seda. Lubage mul teile meelde tuletada: 1990. aastate direktiivi eesmärk oli luua "piirideta televisioon". Ehk peaksime seda ümber nimetama "piirideta internetiks"?

Ajakohastatud direktiiv pannakse hääletusele Euroopa parlamendis oktoobris. Kui parlamendiliikmete enamus hääletab selle vastu, lükatakse see tagasi. Kui te ei poolda "piire internetis", on teil võimalus sekkuda.

Häälekad protestid on juba mitmel korral sundinud Euroopa Liidu institutsioone oma algatustest taganema. Aastal 2012 tuhanded protestisid kurikuulsa ACTA vastu. Inimesed põhjendasid, et see rikuks nende õigust sõnavabadusele ja privaatsusele. Selle tulemusena hääletas Euroopa Parlament ACTA vastu ning see ei jõustunudki. Seda saab saavutada ka interneti vabadust piirava direktiiviga. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: