Mille järgi hindate teie eesistumise edu või ebaedu?

Eesti edulugu, vähemalt minu jaoks, ei saa paigutada ühte istungisse, koosolekusse, faili või riputada seda ühe eesmärgi või selle puudumise külge, nagu mõned on võib-olla soovinud.

Minu meelest kinnitas eesistumine, et Eesti kasutatud põhjamaine, ühtsel valitsemisel põhinev mudel, milles oleme võtnud palju eeskuju Rootsist, Soomest ja Taanist, on end Euroopa Liidu asjade koordineerimisel õigustanud. Ma ei räägi siin isegi ainult eesistumisest, vaid ka meie väga kaasavast mudelist parlamentaarses demokraatias. See meeskonnatunne ja ühtselt tegutsemine tasus end ära ka eesistumisel.

Meile pakuti tegelikult omal ajal võimalust olla uutest liikmesriikidest teised eesistujad. Kui uued liikmed 2004. aastal ühinesid, segati nad erinevate põhimõtete järgi kokku: üks uus, üks vana, üks ida, üks lääne, üks põhja, üks lõuna, üks suur, üks väike, üks keskmise suurusega riik. Sellise kombinatsiooniga pandi triod kokku ja toona oli Eestis üsna lõhestav debatt, kas me peaksime eesistumist tegema kohe või mitte. Varase eesistumise poolt olid üsna tugevad argumendid: anda kerge šokiteraapia, millega saame kogemuse kiirelt kätte ja oleme tänu sellele edaspidi võib-olla märksa edukamad.

Me ei saa muidugi iial teada, mida varane eesistumine oleks meile tähendanud, aga toona nii ei läinud. Ma arvan, et võib-olla ongi hea, et me seda kohe ei teinud. Toona põhjendas vastasleer seda meie ametkonna… veelgi suurema nooruslikkusega, ütleme seda siis nii. Nüüd on kümme aastat mööda läinud ja ametkond on saanud küpsemaks.

Kui meie eesistumine oleks olnud tol ajal, oleks Eesti olnud samal ajal kõige sügavamas finantskriisis, rääkimata sellest, et meil ei olnud mingit Kultuurikatelt, meie toit ja kõik Eestiga seonduv on kümne aastaga kõvasti arenenud, ka ideelises plaanis. Nii et ma arvan, et me saime kinnituse, et Eesti on olnud õigel teel.

Mis oli kõige keerulisem hetk eesistumise jooksul?

Iga eesistuja kogeb mingit kriisi. Meie kriisid olid mõnes mõttes peaaegu kõik ära enne eesistumist – ennekõike oli see Brexit. Eesistumise jooksul oli kriitiline pigem alguspunkt: rändevood Liibüast olid mastaapselt kasvanud ja oli vaja teha tegevuskava. Kui meie esialgne plaan justiits- ja siseministrite nõukoguks Tallinnas nägi ette rahuliku arutelu, siis tegelikult läks see suhteliselt tempokaks ja ootusärevaks ning oli kriitiline moment eriti lõunariikide jaoks.

Teine suur tundmatu oli meie jaoks riigikantseleis see, et me saime alles juunis kinnituse, millal, mis teemal ja kuidas teha tippkohtumist, mida tuli siis väga kiiresti planeerima hakata. Minule isiklikult jääb eesistumine kõige rohkem meelde loomulikult digitippkohtumise kaudu.

Üks meie eesistumise kriisimomentidest oli ka see, kui valitsus vahetus – see oli meile seesmiselt väga suur väljakutse. See, et poliitikute rolli üritatakse eesistumises alahinnata, on väga ebaõiglane. Me nägime ainuüksi peaministri näitel, kui palju tasus end ära alguses investeeritud aeg: see, et sa kohtud iga kolleegiga, lendad tema juurde, lood isiklikud suhted, tunned huvi, kuulad muresid.

See tasus ära juba ainuüksi sellepärast, et isiklikud kontaktid aitasid nii mõnegi läbirääkimise tupikust välja. Jüri Ratas on ilmselt ainus Eesti Vabariigi juht läbi ajaloo, kellel on olnud Saksa kantsleri ja Prantsuse presidendi mobiiltelefon, mida ta ka kasutab. Mina küll ei tea, et varem oleks kellelgi seda võimalust olnud.

Kontaktid olid eriti kasulikud eesistumise lõpuperioodil, kus on olnud vaja väga palju ja mõnes mõttes ootamatut sekkumist – kus on vaja, et juhid võtaksid vastutuse. Seda pole teinud sugugi vaid peaminister, vaid ka teised ministrid on saanud oma valdkonnas kasutada kolleegidega suhtlemise võimalust. Sellesse panustasid ka Eestis toimunud eesistumise sündmused, mis tekitasid poliitikute vahel hea feeling’u.

Lisaks poliitikutele pole piisavalt tähelepanu saanud kantslerid. Eesistumiskomisjon koosnes ministeeriumide tippjuhtidest ja ma arvan, et see oli väga õige otsus, kuna see aitas hoida tippjuhtkonna ja terve organisatsiooni tähelepanu eesistumise teemadel. Olukord poleks sugugi nii lihtne, Kui Mordori silm vaatab teisele poole – kui see oleks olnud reaametniku projekt, kellele öeldakse: "Ah, tehke seal oma eesistumist, meid see ei huvita, sest meil on riigiski kümme tuhat muret, mida lahendada." Euroopa on ka iga riigi siseasi.

Kolmas, keda ma kindlasti esile tõstan, on Peeter Pihel. Eesti toit oli lihtsalt jumalik. Võib-olla keegi ei osanudki eriti midagi oodata, aga nüüd on vist kõik Eestit külastanud inimesed veendunud, et Eesti on kulinaarne paradiis.

Esiletõstmist väärivad tegelikult ka erasektor, sponsorid ja partnerid. Inimesed, kes meile ühel või teisel viisil appi tulid ja aitasid näiteks infosüsteemidega. Meie sideisikud, kes olid täiesti vapustavad: tuli väga palju ja ootamatult kõrgest klassist vabatahtlikke, ka tippjuhte, kes tahtsid oma käe külge panna.

Ajakirjandus elas meile ka kaasa. Ma arvan, et see kõik väärib tunnustust, lisaks sellele, et Eesti rahvas talus seda sõnumitevoogu ja liiklusummikuid Tallinnas, mis lõppkokkuvõttes nii hullud polnudki, sest kõik kuulasid raadiot ja politsei informeeris inimesi väga hästi.

Me vestlesime viimati enne digitippkohtumist. Peale seda on eesistumismeeskond tegelenud paljude konkreetsete digivaldkonna eelnõudega. Kas Eesti oli kokkuvõttes digiteemadel edukas? Ühest küljest pean silmas konkreetseid eelnõusid, aga teisest küljest rõhutas Clyde Kull, et arvesse tuleb võtta ka seda, kuivõrd on suudetud muuta mõtteviisi Euroopas. Milles see mõtteviisi muutus konkreetselt seisneb?

No kui Andrus Ansip ütleb, et oli edukas, siis oli edukas – kes meist julgeb tema positsiooni arvestades selles kahelda? Kui ootused on kõrged, pole neid muidugi lihtne täita. Ootusi on väga lihtne täita siis, kui need on madalad, sest siis ei ole raske latist üle minna. Kui Angela Merkel ütleb, et Euroopas on vaja teha täpselt nii nagu Eestis, siis on loomulikult ootused väga kõrgele tõstetud, sest ta on varem Eestis käinud, ta on meie asjade vastu väga palju huvi tundnud, ta kasutas meie näiteid oma valimiskampaanias.

Eesistumisel polnud meie lähtepunkt konkreetsetes digifailides just eriti kõrgel. Seda demonstreeris väga hästi ka see, kui president Juncker ütles Tallinnas, et vaadake, sõbrad, ma olen teinud 24 ettepanekut, kuidas digitaalne siseturg saavutada, aga vaevalt viiendik on tehtud. Sõnad ja teod ei lähe just kuigi palju kokku.

Mõtteviisi muutmine on olnud pikaajalisem tegu. Ma olen riigikantseleis olnud juba mõnda aega ja mäletan, kuidas me alustasime Andrus Ansipi peaministriks oleku ajal digitaalse siseturu loomise ideega ja lugesime uuringuid, kuidas see avab majanduskasvu neli protsenti SKP-st. Nüüd võime öelda, et Euroopa Liit jäi selles mängus kahjuks kõvasti hiljaks, sest platvormimajandus on praegu peamiselt USA ja Hiina kätes. Küsimus on pigem selles, kuidas käituda järgmine kord.

Klen Jääratsi jaoks oli digitippkohtumise suurim õppetund, et olulisim tulevikutrend on tehisintellekt, mille osas peab Euroopa Liit oma sammu kiirendama. Autor: Siim Lõvi /ERR

Meie jaoks algas siseturu temaatika juba aastail 2008-2010. See ei alanud sellest, et eestlased suutsid hirmsasti kultuuri toota, mida kõik tahtsid maailmas tarbida, vaid vastupidi – eestlased ei saanud ligipääsu kultuurile, mida nad soovisid tarbida. Olgu see siis Netflix, iTunes või Spotify – kes seda aega mäletavad, siis leiutati igasugu kõverteid ja leiutatakse tänagi.

Kui me ei paku hästi toimivat turgu, võimalusi nii tarbijatele, vahendajatele kui kultuuri loojatele, siis leitakse ikkagi viis, kuidas tarbida – tänapäevases internetimaailmas ei jää kellelgi midagi tarbimata. Küsimus on lihtsalt selles, et sel juhul ei saa kasu vahendajad ega loojad. Viimastel kultuuriaruteludel juba öeldi, et loome selle turu, sõbrad. Pakume neid võimalusi ka Euroopas.

Me näeme, kui aeglaselt tekivad muutused digitaalse siseturu loomiseks, alates maksustamise reeglitest ja maksevahenditest, kuni lepingute ja ainuüksi autoriõiguste regulatsioonideni. Meie eesmärk polnudki eesistumist ette võttes rõhutada vaid seadusandlust, mis käib praegu aktiivselt. Meie soov oli tõsta teema laiale pinnale.

Kui me eesistumise programmi koostasime, said kõik valdkonnad lähteülesandeks tuua esile infoühiskonnaga seotud muutused, sest andmed ja ühiskonnaga seotu muudab absoluutselt kõiki eluvaldkondi. Näiteks transport: me tõime tänavale kaks isejuhtivat bussi – ma kuulsin, et see projekt saab nüüd jätku –, et näidata üldtehnoloogia kaudu muutuse suurust, millest Euroopa ei saa maha jääda.

Minu jaoks oli üks olulisemaid tõdemusi, mida võtta kaasa Tallinna digitippkohtumiselt, et järgmine suur teema on tehisintellekt. See pole mingi homne või ülehomne asi - me näeme, et see on kohal. Me teadvustasime ka endale, et oleme kõvasti maha jäänud – suured numbrid näitavad seda ja me ei võrdle end ju maailma kehvematega, vaid loodetavasti ikka maailma parimatega selles vallas.

Eesti eesistumise digitaalne jalajälg on väga suur. See oli kindlasti oluline teene ja minu meelest tulid liikmesriigid sellega väga hästi kaasa, olgu siis energeetikas, kosmoseandmete kasutamises, maaseires, täppispõllumajanduses, hariduses, oskustes või muus. Ma tahaks loota, et see jalajälg ilmneb nüüd järgmiste aastatega uues Euroopa Liidu eelarves ja muuski tegevuses. Üks digitippkohtumisel kõnelenud ettevõtlusvaldkonna juht ütles, et meil tuleb ühe põlvkonna jooksul sisuliselt kogu elanikkond ümber koolitada.

Nii et te ei näe seda probleemina, et lahendamata jäid paljud konkreetsed eelnõud, mis puudutavad tarbijate ligipääsu digiteenustele, näiteks audiovisuaalmeedia direktiiv, autoriõiguste direktiiv, geoblokeering selles osas, mis puudutab autoriõigustega kaitstud sisu?

Geoblokeeringu tegime me ära.

Osaliselt.

Nojah, alati võib küsida, millise hinnaga – kas kompromissi hind oli seda väärt. See on see, mis oli tol hetkel tehtav, koos tavalise Euroopa tingimuslikkusega, et me tuleme teema juurde kolme aasta jooksul tagasi. Suuresti on probleemid kinni baasis ehk autoriõigustes: kuidas autoriõigusi suudetakse või ei suudeta muuta.

Meil ei olnud autoriõiguste osas eesistumise alguses ka erilist illusiooni, sest see on kindlasti üks neist valdkondadest, kus erinevad huvid on väga tugevad ja häälekad. Ma arvan, et töö, mida me suutsime teha, on vähemalt meie enda jaoks täiesti rahuldust pakkuv. Kui bulgaarlased ja austerlased edasi ponnistavad, siis on võimalik ka lõpuni jõuda.

Infoühiskonna mõttes pole autoriõiguste tähtsus tegelikult teab mis suur, ega ka see muutus, mille nad kaasa toovad. See teema on lihtsalt niivõrd valuline, kuna seal on kolm suurt osapoolt: internetiteenuse pakkujad, vahendajad ja loojad. Kui te nende peamiste sihtgruppidega räägite, siis nende huvid on kardinaalselt erinevad. Ei maksa lootagi, et kokkuleppe leidmine saab olema lihtne, ükskõik millisel viisil. Keegi jääb kindlasti õnnetuks. Kokkulepe on hea, kui kõik on võrdselt õnnetud, aga sellise otsustuspunktini jõudmine eeldab teatavat ettevalmistust. See otsustuspunkt ei jõudnud meie eesistumisel selles valdkonnas kindlasti kätte.

Jääratsi sõnul oli digitippkohtumine üks eesistumise suurimaid saavutusi. Autor: EU2017EE

On olnud asju, millega on läinud kindlasti kauem aega, aga mitte ilmtingimata meie pärast. On olnud teemasid, kus Parlament pole veel olnud valmis toru tõstma või vähemalt mitte liikuma nii kiirelt, kui näeb ette meie Clyde Kulli tavaline 15-tunnine tööpäev – seal ei ole selliseid harjumusi. On kindlasti ka poliitilisi põhjuseid, miks seda pole tehtud.

Sellistel puhkudel oleme rahuldunud sellega, et me oleme oma töö teinud ära liikmesriikide vahel, aga Parlamendiga tantsimiseks on vaja ikkagi mõlemat partnerit. Ma olen siiski suhteliselt lootusrikas, et suurem osa neist 24 failist, mida Juncker loetles, saavad tehtud.

Meie väga tugevad ja suured näpujäljed on kindlasti küberjulgeoleku strateegial – et see üldse Komisjonist välja tuli. Olgem ausad, kui me sellest veel juunis rääkimas käisime, oli huvi kasin. Mõnevõrra aitasid sellele kaasa ka demokraatlikud häirekellad: meie sõbraliku naabri sekkumine kellegi valimistesse jne.

Andmete vaba liikumine ehk isikustamata andmete regulatsioon on samamoodi vägagi seotud sellega, et Eesti seda teiste digisõpradega abiga läbi surus. Eesistumise viimase koosoleku viimasel minutil tuli üksmeelne kokkulepe riikide vahel ära, kõigest kolme kuuga.

Ma arvan, et meil on kindlasti põhjust rahul olla. Digitippkohtumine sinna veel lisaks, mis oli meie jaoks suuna näitamise võimalus, olgugi et väga raske on plaanida ette infoühiskonda aastani 2025. Tehnoloogia muutub praegu nii kiiresti, et on illusioon öelda, mis on aastal 2025 uus Facebook, Twitter, Amazon või Alibaba. Neid tehnoloogiaettevõtteid, kes praegu maailmas troonivad, polnud kümme aastat tagasi olemaski. Sellegipoolest on meil suund olemas ja ma usun, et see on andnud inspiratsiooni paljudele valdkondadele.

Lisaks digivaldkonnale on Eesti eesistumine paistnud silma kliimateemadega, kus me viisime Euroopa Liidu paljude erinevate kokkulepeteni. Kuivõrd aitavad need kokkulepped, mida Eesti on eesistumise jooksul saavutanud, meid päriselt parema kliimani ja kui palju on selleks vaja veel teha?

Ega meil väga midagi üle ei jää: oled sa inimtekkelise kliimamuutuse eitaja või jaataja, siis seda ei eita vist keegi, et muutused toimuvad.

Ma kuulasin just ühel nädalavahetusel teadussaadet, mis ütles, et kahjuks pole Rio konventsioon (ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon – toim.) suutnud liigirikkuse kadu kuidagi pidurdada. Üldiselt ma inimkäitumise osas väga optimistlik ei ole.

Konservatiivsedki prognoosid kipuvad praegu ütlema, et varsti elab planeedil kaks korda enam inimesi, kes tahavad omada autot, maja, süüa kolm korda päevas sooja toitu jne. Kui arvutada see ümber ressurssideks, mis lähevad sisse, ja heitmeteks, mis tulevad välja, pole põhjust olla liiga optimistlik, et inimkond on nüüd targaks saanud. Eks muutus tuleb lõpuks ikkagi läbi kitsikuse: mingid rikkused hääbuvad paratamatult, mingid kütuse- ja energiaallikad saavad otsa. Kõik ressursid on kahjuks piiratud. Kalaressursid on piiratud, kalakvootide jagamise vaidlused on alati pingelised.

Kliimamuutused ilmnevad aeglaselt, aga hiljem otsuseid tagasi keerata on väga keeruline. Ma arvan, et sellepärast on võtmesõna kohanemine, mida sai palju kasutatud ka infoühiskonna aruteludes. Meil peaks tulevikuarenguid vaadates olema kohanemisstrateegia. Kliima puhul on ju teada erinevad stsenaariumid ja arvutused, mis näitavad meretaseme tõusu, ilma heitlikkust ja muud, milleks on mõistlik hakata valmistuma.

Meie suutsime näidata, et Euroopa Liit ei anna selles teemas järele, vaid jätkab liidrirollis. Me oleme muidugi näinud sel teemal tegutsemas väga aktiivset president Macroni, aga lõppkokkuvõttes taandub küsimus ikkagi sellele, kas sa oled päriselt ka valmis midagi ära tegema, mitte pidama üksnes suuri ja tähtsaid kõnekoosolekuid. Kui sa päriselt otsuseid ei tee, siis on väga raske seda liidrirolli kanda.

Eesistumisega seotud riigiametnikud ja diplomaadid kohtusid enne eesistumise algust Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuskiga. Autor: EU2017EE

2030. aastaks on seatud päris ambitsioonikad eesmärgid. Need on kindlasti väga ambitsioonikad Eesti jaoks, sest meie autopark, energiatootmise mudel ja muu ei ole kahjuks just vähesaastavad. Mul jääb üle vaid nõustuda inimestega, kes ütlevad, et Euroopa Liit on andnud meile väga hea viisi, kuidas keskkonda hoida või reguleerida. Selle muutuse on toonud suuresti kaasa Põhjala riikide ühinemine Euroopa Liiduga, peale mida oleme keskkonnapoliitikas tugevaid samme astunud.

Kuna me räägime aastast 2030, annab see meile kõigile tegelikult piisava aja kohaneda ja loodetavasti selle perspektiiviga isegi auto välja vahetada. Ilmselt peame aga ikkagi palju lootma, et selle aja jooksul toimub mingi tehnoloogiline murrang – et teadussaavutused ja innovatsioon aitavad neid muutusi saavutada. Inimkäitumise suhtes, nagu ma ütlesin, ma väga lootusrikas tegelikult pole. Miski justkui ei veena selles, et inimene sooviks hakata vabatahtlikult vähem tarbima ja teadlikumalt käituma.

Paari päeva eest lõplikult heaks kiidetud jäätmete pakett on sellepoolest üli-ülioluline, kuna me jõuame lõpuks selleni, et aastaks 2030 peame võtma uuesti kasutusele 60 protsenti oma jäätmetest, olgu nad siis biojäätmed, metallid, plastid vms. Ka seda peame tegema ainuüksi sellepärast, et ressursid kipuvad otsa saama: me ei saa jäätmeid enam lihtsalt ära põletada või maa sisse kaevata, võtta kasutusele järgmisi taastumatuid loodusressursse, toota uuesti ja jäätmed uuesti maa sisse kaevata.

See tekitab kindlasti rohkem regulatsiooni ja nõudmisi, tekitab ka sedasorti ebamugavust, et inimesed on sunnitud tegema valikuid, mida nad praegu peavad tegema meeletult reostavate plastkottide kasutamise kohta. Ma arvan, et tarbijate teadlikkus on kindlasti see, millesse tuleb järgmistel aastatel kõvasti panustada.

Teisest küljest arvan, et need inimesed, kes lähevad praegu kooli ja valivad oma õppesuundi, võiksid arvestada, et sel foonil kasvab tohutult kestlikkuse, keskkonnakaitse, säästlikkuse ja digitaalsete lahendustega seotud erialade tähtsus. Selles suunas tasub kindlasti minna: see pakub soovijatele palju uusi võimalusi. Kui saaks otsast alustada, läheks ise umbes selles suunas.

Veel üks teema, mida on toodud välja Eesti eesistumise eduna, on sotsiaalvaldkond. Ma olen seda enne küsinud, aga tahan küsida veel: mis kasu on meil erinevatest deklaratsioonidest ja proklamatsioonidest, kui lõpuks taandub küsimus ikka sellele, kas valdkonda soovitakse ühtselt reguleerida või mitte. Tundub, et sotsiaalvaldkonda ei taheta praktikas Euroopa Liidus tugevalt reguleerida.

No ma ei tea, lähetatud töötajad on ju hea näide sellest, kuidas sinnamaani jõuti.

Ja kõik olid väga pahased…

Euroopa Liidu arengut tasub vaadata perspektiivitundega. Kõik valdkonnad, millest me praegu räägime, on alanud kõlavatest kõnedest, mis on muutunud deklaratsioonideks ja tõlgendunud lõpuks otsusteks. Need väljendavad mingit arusaama ja kokkulepet. Euroopa Liit on ka väärtuste ühendus ja selle kõige keskel on indiviid, inimene.

Sotsiaalsüsteemide puhul on tulemust kindlasti väga raske saavutada ja ma arvan, et ühtlustamine ei ole ka eesmärk omaette. Kui me jätame kõrvale, et on olemas ka maailmavaateid, mis ütlevad, et sotsiaalvaldkonda tuleks tugevamalt reguleerida, siis neid arenguid on tagant tõuganud ühtse turu arendamise soov. Kui me tahame saada kätte siseturu arengupotentsiaali, siis on möödapääsmatu, et me ühtlustame vähemalt miinimumnõuded.

Riigid on väga erineva arengutasemega: Luksemburgi ja Rumeenia puhul on näiteks võimatu hakata rääkima mingist ühtlustamisest, miinimumpalga sätestamisest, kui ühe riigi miinimumpalk on teise riigi keskmine palk või rohkemgi. See on täiesti võimatu! See peegeldab natukene ka, kui julge poliitiline samm oli omal ajal laienemine, millega kaasnesid paratamatult kõrvalnähtused.

Kui me paneme selle probleemi Eesti konteksti, siis me ei oleks tõenäoliselt liiga rõõmsad, kui siia ilmuksid mingist teisest riigist pärit töötajad, kes oleksid valmis tööd tegema 50 euro eest kuus. Tõenäoliselt ei arvaks siinne töötaja, et see oleks õiglane; et konkurentsitingimused oleksid õiglased ja et turg viib alati õigete lahendusteni; et ainukene lahendus on lõpuks mitte palka maksta, sest siis saab kõige paremat tööd. See ei vasta ju tõele, igal asjal on piir.

Me oleme mingis mõttes seisnud samade teemadega silmitsi ka Brexiti puhul. Võib-olla sattus Brexit halba aega, halba konteksti, majanduslangusse, aga me ei saa eitada, et osa probleemist oli kindlasti seotud Euroopa Liidu kiire laienemisega, mis tõi kaasa märkimisväärselt suurema tööjõu kättesaadavuse, kes oli valmis tegema tööd hoopis teistel tingimustel. Makromajanduslikus mõttes avaldab see kindlasti positiivset mõju, sest tekitab juurde konkurentsi, aga kindlasti lõhub see ka riikides olemasolevaid sotsiaalseid alustalasid.

Me ei lähe praegu tegelikult ühtlustamise suunas, vaid pigem ütleme, et Belgias kehtivad Belgia reeglid, Eestis kehtivad Eesti ja Rootsis Rootsi reeglid. Me ei ole läinud reguleerima, mis on miinimumpalk või miinimumpension. Kui me tahame, et meie veoettevõtjatel oleksid võimalused Euroopa turul, siis me peame arvestama, et on mingid tingimused, millele vastata. See suurendab ka meie töötajate sotsiaalset kaitstust seal, kuhu Eesti riik ei ulatu.

Kui me räägime sotsiaalsüsteemide kooskõlast või sellest, kes maksab toetusi, kui pereisa töötab Soomes ja pere on Eestis – või vastupidi –, siis see puudutab paratamatult neis riikides õiglustunnet. Kui elatustase on niivõrd erinev, siis kuidas on õigustatud, et samal ajal makstakse toetusi täpselt nende tingimustel, mis on kohapeal? Küsimus pole isegi niivõrd vahendites: lastetoetuste puhul on Ida-Euroopa riigid lastetoetuste pakkumisel väga helded ja peavad edaspidi isegi rohkem toetusi juurde maksma. Küsimus on aga printsiibis, kelle tingimustel ja kuidas me maksame.

Sotsiaalvaldkond puudutab Jääratsi sõnul tugevalt riikide õiglustunnet. Autor: Siim Lõvi /ERR

Ma arvan, et Euroopa Liidu praegune agenda, mis kannab üldist silti, et me kaitseme oma kodanikke, on vastus kõigile populistidele. Probleemid, millele nad osundavad, on tihtipeale õiged, aga lahendused ei pruugi olla sama head: lõpetame, kaitseme ja ei mingeid eestlasi meie turule, me ei taha neid näha. Minu arvates oleme leidnud riikide vahel ühisosa ja pole kellegagi teravalt nugade peal: on väga hästi mõistetud, et need on olnud vajalikud sammud.

Sotsiaalsüsteemide ühtlustamiseni on aga väga-väga pikk maa minna. Eestis ei ole väga lihtne selgitada näiteks Saksamaa sotsiaalset turumajandust, kus töötajad osalevad alati ettevõtte juhatuses või nõukogus. Meil on väga erineval tasemel reguleeritud tööturud: Põhjalas lepivad tööandjad ja töövõtjad põhimõtteliselt kõiges kokku – kes on näiteks üle aja töötanud –, teistes riikides on see kehtestatud tsentraalselt, mõnel puhul kolmandal moel. Seda ei ole võimalik ühtlustada ja see pole ka asi, mida väga kõrge heaolutasemega riigid sooviksid, sest nad leiavad, et nende jaoks tähendaks see senisest tunduvalt halvemaid tingimusi.

Ega me tegelikult ei tea, mis sellest proklamatsioonist saab. Võib-olla liidetakse see ühel päeval Euroopa Liidu aluslepingutega, nagu juhtus omal ajal põhiõiguste hartaga, mis kehtestati alguses deklaratsioonina, aga sai osaks Euroopa Liidu aluslepingutest, mille kaudu annab Euroopa Kohus nüüd hinnanguid kogu Euroopa Liidu tegevusele. Ei maksa kindlasti alatähtsustada, mis sellest ühel hetkel saada võib.

Kui me tuleme veelkord lähetatud töötajate direktiivi juurde, siis teie ütlete, et see on õigluse küsimus, aga kriitikud ütlevad, et see piirab ühte Euroopa Liidu põhivabadust, mis on tööjõu vaba liikumine.

See on tõlgendamise küsimus: kas põhivabadus on ilma igasuguste tingimusteta vabadus? Kui me räägime näiteks andmete vabast liikumisest, siis me räägime piirangutest isikuandmete kasutamisele. Kaupadele kehtivad tooteohutuse reeglid, teenustele kutsestandardid, kutsekvalifikatsioon, et pottsepp võiks ka päriselt korstent laduda.

Võib-olla kriitikud alahindavad seda meelsust, aga tuletage meelde, kui palju sai Marine Le Pen valimistel hääli ja mis oli üks tema põhiteemadest: lähetatud töötajad! See puudutas niivõrd sügavalt ühiskonna õiglustunnet! Ma arvan, et kui me oleksime ka ainult selle direktiivi ära teinud, oleks see olnud Prantsusmaa jaoks suur edulugu.

Loomulikult on see piirang. Ongi piirang! Mingis mõttes on naljakas, et kriitikud apelleerisid selle küsimuse puhul subsidiaarsuse ehk lähimuspõhimõttele, mis tähendab, et asju tuleb reguleerida seal, kus nad on inimestele kõige lähemal. Aga täpselt nii tehtigi: nüüd ongi nii, et Belgias kehtib Belgia õigus. See vastab täpselt subsidiaarsuspõhimõttele! Ei ole üritatud teha miinimumpalka ega miinimumtingimusi. On öeldud, et Belgias töötades peate vastama vähemalt sealsele tasemele.

Loomulikult ei saa me ka öelda, et lähetaja on ilmtingimata võrdses konkurentsipositsioonis kohapealsete ettevõtetega, sest lähetaja peab lisaks maksma lähetuskulud, elamise jm. Ma usun, et seda argumenti kuulasid ja mõistsid ka lähetuse piiramist toetavad riigid, kes mõistsid, et päris võrdseid töötingimusi pole võimalik kehtestada.

Sellepärast seati perioodiks 12 kuud, mille jooksul on tegu teenuse osutamisega, mitte töö tegemisega. Kui me räägime töö tegemisest, siis sa pead kohalikul turul täitma reegleid alates esimesest päevast, mitte 12. kuust. Kui sa neid ei täida, siis on võimalik seda käitumist sanktsioneerida.

Peaminister Jüri Ratas on ainus Eesti valitsusjuht, kellel on olnud Saksamaa kantsleri ja Prantsusmaa presidendi mobiiltelefoni number. Autor: EU2017EE

Kui me seda probleemi uurisime ja Eesti positsiooni kujundasime, siis me tuvastasime, et eestlased töötavad praegu põhiliselt Põhjala turgudel, kus toimib tööõigus koos järelvalvega väga hästi ja probleemseid olukordi väga ei tekigi. Me oleme niisiis juba praegu harjunud, et me ei konkureeri sellega, et üritame üle kavaldada kohalikku töökorraldust või järelvalvet. Me konkureerime sellega, et eestlane on töökas ja et meil on võib-olla ka parem ärimudel ja parem toode. See on see, kus me peaksime edaspidi oma majandusarengut nägema, mitte selles, et eestlane on valmis veel halvematel tingimustel töötama.

Me võime ka siin omavahel arutada: kas sina oleksid valmis tegema poole raha eest seda tööd, mida sa teed praegu? Või järgmisel aastal sellest veel poole palgaga ja ülejärgmisel aastal tihedama konkurentsi tõttu veel sellest poolega? See ei ole ju tegelikult see, kuhu me tahame minna.

Nii et tõsi, lähetatud töötamisel on väga selged piirangud, mis lähtuvad selgelt arusaamisest, et meil ei ole ühtset Euroopa Liidu tööõigust. Ma arvan, et me ei tahagi seda, ühtset töölepinguõigust ka ei taha. Eestil on väga paindlik ja dünaamiline tööõigus ja meie tulevane konkurents ei lähtu sellest, et me oleme valmis tegema tööd madalama hinna eest ja madalamatel tingimustel, vaid sellest, et meil on parem toode ja parem kvaliteet. Kindlasti ei tasu ära unustada, et me konkureerime Euroopa Liidu turgudel suuresti rumeenlaste, bulgaarlaste ja poolakatega – võib-olla selle poolest Eesti positsioon teistel turgudel isegi paraneb, kui aluseks on töökus ja kvaliteet.

Üheks eesistumise eesmärgiks võiks ju teoorias olla ka see, et Euroopa Liit ja selle teemad muutuvad inimestele kuidagi südamelähedasemaks ja tulevad meile lähemale. Samas näeme ka poliitikute tasemel, et kui äsja tuli juttu sellest, et Eesti võiks peale Brexitit Euroopa Liidu eelarvesse rohkem panustada, siis hakati kohe kalkuleerima, et kui me natukene rohkem maksame, siis äkki hakkame juba kaotama. Ei võeta justkui arvesse, et selle taustal on ka laiem kontekst, mida Euroopa Liit meile pakub, mitte üksnes see, kui palju raha me anname ja tagasi saame. Kas meie arusaam Euroopa Liidust on ikka eesistumisega paranenud?

Me ei olegi taotlenud seda, et iga eestlane võtab jõuluõhtul ette ja hakkab geoblokeerimise reegleid veerima, kui ta pole just vastava valdkonna ettevõtja, nagu jõuluvana. Ma rõhutaksin sama, mida Kaja (Tael — toim.): me tahtsime parandada arusaama, et vaadake, sõbrad, see ei ole mingi Moskva diktaat. Me oleme selles täiesti vabatahtlikult; see on see, kuhu me oma olemuselt kuulume. See on pere, mis vastab meie väärtustele, meie majanduse ja julgeolekuhuvidele ja meil on seal hea olla.

Sellist debatti on Eestis paratamatult liiga-liiga vähe. Me üritasime seda küll ühe akadeemilise konverentsi kaudu pisut parandada, aga kahjuks on sel põllul siiski liiga palju inimesi, kes arvavad, et varem oli muru rohelisem ja taevas sinisem – seda trendi on ühiskonnas murettekitavalt palju.

Ma tahaksin näha neid inimesi, võib-olla just noori, kes on harjunud Euroopa Liidus elama ja näevad nüüd ka Brexiti näitel, et see pole midagi, mis on lihtsalt antud. Teatud poliitiliste valikutega võib see homme kaduda. Kriitilised hääled on siin väga tugevad, nii et minul on kindlasti põhjust ka peale eesistumist murelik olla.

Kui me räägime eelarvest, siis küsimust sellest, kas me maksame ühe euro sisse või ühe euro välja, võib võrrelda kaitsega: me maksame praegu oma kaitsekulutusteks kaks protsenti SKP-st. Euroopa Liidu liikmelisuse eest maksame ühe protsendi oma rahvuslikust tulust ning meie lõuna- ja läänepiir pole kunagi ajaloos olnud nii turvalised. On seda palju?

Kogu sellest eelarvest, sellest ühest protsendist, mida me täna sisse maksame, saame me neli korda sama palju tagasi. Bürokraatia ehk administreerimiskulu on seejuures Euroopa Liidu eelarves väga marginaalne.

Minu meelest on küsimuse õige fookus selles, mida me Euroopast saada tahame, ja seejärel võiks vaadata, kuidas me selle eest maksame. Pragune eelarve küsimus on tingitud väga praktilisest probleemist, mis on seotud Brexitiga: eelarvevolinik Oettinger on teinud ettepaneku, et brittide lahkumisest tekkinud vahe võiks 50 protsendi osas kompenseerida ja 50 protsendi ulatuses kärpida. See tähendabki, et me peame juurde maksma.

Ma arvan, et lõppkokkuvõttes pole see Euroopa heaolu, turvalisuse ja võimaluste eest palju makstud. Me saame selle eest väga kvaliteetset avalikku teenust, kas või läbi kliimareeglite, läbi teadusalustel põhinevate lähenemiste – kui me peaksime seda ise tegema, oleks see kordi kallim.

Mis läks Eesti eesistumisest Euroopa Liidus või Eestis paremaks?

Enesekindlus võiks parem olla. Enesetunne võiks parem olla. Eestlased on oma loomult väga umbusklikud – võib-olla on ka tervislik pisut skeptiline olla, sest asjad ei saagi ju paremaks minna, kui sa jääd uinuma ega püüdle rohkema poole. Aga ma arvan, et meil on põhjust oma avaliku teenistuse üle uhke olla. Mina läheks Kaja Taelale ja Clyde Kullile tammepärjaga lennujaama vastu.

Jäärats loodab, et Eesti avalik teenistus suudab peale eesistumist kanda enesekindlamalt edasi euroopameelsust. Autor: EU2017EE

Johannes Tralla ütles esmaspäeval "Välisilmas" kenasti, et ilmselt on meil kõige töökamad inimesed Euroopas – vähemalt paistab see niimoodi institutsioonidele ja ma arvan, et kõik seda ka kinnitavad. Seda tuhinat, millest ka Clyde rääkis, tasub õppida hoidma. Ega selleks mingit väga lihtsat lahendust polegi, kuidas seda entusiasmi, koostöökogemust ja -oskust hoida ja edasi kanda. On elualasid, kus meil siseriiklikku kompetentsi kindlasti napib, aga ma usun, et eesistumise kogemus kanaliseerub millalgi vähemalt avaliku teenistuse kaudu paremaks Eestiks.

Praegu seisame me klaaslae ees, kus on järgmine samm Eestile veel raskem: jõuda innovatsioonil põhinevate riikide hulka, kus on Soome. Jõudmine n-ö keskmise sissetulekuga riikide hulka ei olnud väga keeruline. Meid on selles muidugi ka väga-väga palju aidatud, erinevalt teistest maailma osadest, kus pole seda nii palju teadmiste ja vahenditega toetatud. Järgmine teekond saab aga olema palju raskem kui see, kuhu me oleme praegu jõudnud.

Ma loodan, et väljakutsele aitab kaasa meie uute teadmiste hulk ja et vähemalt Eesti avalik teenistus kannab euroopameelsust edasi oma paremate teadmistega sellest, kuidas Euroopa Liit tegelikult töötab ning millal ja kus on õige nuppudele vajutada, et oma eesmärke saavutada.

Neid inimesi, kes seda kogesid, oli üle tuhande: nüüd on igas peres keegi, kes võib Euroopa Liidu teemasid lähedastele edasi seletada. Lisaks jätkuvad mõned tegevused ka järgmisel aastal, näiteks tegime väga palju "Tagasi kooli" koostööd ja muid selliseid projekte. Selge see, et populismiajastul peavad ka Euroopa tuleviku pärast muretsevad inimesed olema aktiivsemad. Neid lugusid tuleb edasi rääkida.

Mis oli sinu jaoks isiklikult kõige toredam eesistumise hetk?

Need on pigem tekkinud tagantjärele, vaadates kõrvalt meie Kultuurikatlas töötanud eesistumistiimi. See on nagu sõjaveteranide kokkutulek, relvavendluse tunne – on ühiselt midagi tehtud ja läbi elatud. See on minu kõige suurem sweet spot. Seda tunnet on meeskondade kaupa väga palju ka Brüsselis ja seda ongi kõige kihvtim tajuda: enesekindluse kasvu ja teadmist, et me suudame küll, kui tahame.

Ma arvan, et meil on nüüd terve põlvkond eesistumise veterane, kes seda tunnet mäletavad. Kui meie tiim eesistumise alguses kokku tuli, töötasime pisikesel büroopinnal nagu segasummasuvilas, hobune keset tuba. Sellised asjad ei unune, kuidas me järgemööda laienesime ja õlg õla kõrval küünarnukitundega suurde majja kolisime.

Minu jaoks jäi sündmusena kindlasti meelde digitippkohtumine, aga seda ei saanud ma kohapeal ise nautida: see oli nagu oma sünnipäeva korraldamine, kus tuleb murelikult köögi vahet joosta. Seal oleks tahtnud ise külaline olla ja seda väljastpoolt vaadata. Aga emotsioon oli muidugi vägev ja selle harukordsust ei maksa alahinnata. Kes arvab, et see oli lihtne, tehku järgi.