Reedel toimub eesistumise tippsündmus, aga õhtul enne seda toimub ka riigipeade pidulik õhtusöök, mida te eesistumismeeskonnaga alguses korraldada ei planeerinud? Miks selle õhtusöögi järele vajadus tekkis?

Seda küsisid meilt mõned liidrid, et kui nad juba tulevad, siis võiks ka õhtul olla võimalus kokku saada. Me natukene mõtlesime selle peale, kooskõlastasime seda president Tuskiga ja leidsime, et sellises üsna mitteametlikus vormis – ja me loodame, et see on mitteametlik vorm, mitte väga pidulik – ta aset leiab.

Õhtusöögi teema on kogu aeg olnud küllaltki vaba, sest meile on päris mitmed valitsusjuhid andnud mõista, et alati on kõigil ettevalmistatud paberid, kõik tulevad hirmus põhjaliku ja formaalse ettevalmistusega - teeks korra midagi sellist, kus oleks võimalik vabalt vestelda.

Kindlasti see niisama lihtne pole, kindlasti on bürokraatia masinavärk igas liikmesriigis käima tõmmatud ja põhjalikult ette valmistatud, nii et ega ma nüüd nii naiivne ka ei ole, et kõik tulevad õhtusöögile kaks kätt taskus ja räägivad, mida jumal juhatab. Loomulikult need asjad valmistatakse alati põhjalikult ette, aga ei ole selliseid formaalseid kammitsaid, et on kaamerad näkku suunatud, suured delegatsioonid istuvad ukse taga, hoiavad hinge kinni ja mõtlevad, mis seal sees küll parasjagu toimub.

Mis need teemad on, mida õhtusöögil arutatakse?

Me teame, et siin on olnud väga palju Euroopa tuleviku suunalisi kõnesid: Junckeri enda kõne nädal aega tagasi, kus ta ütles, et me peame nüüd selge teekaardi tegema, sinna peale igasugused tippkohtumised panema jne. Eile (teisipäeval, toim.) Macroni kõne Sorbonne'i ülikoolis. Loomulikult kammitseb otsustusprotsessi mõnevõrra see, et Saksamaal pole praegu väga selgelt valitsust, valitsus tuleb alles kokku panna ja selle kokkupanemise käigus arutatakse ka Saksamaal kindlasti läbi kõik olulisemad Euroopat puudutavad teemad.

Teiseks on möödas aasta Brexiti läbirääkimiste käivitamisest, kui algas kogu see protsess, mida me tunneme täna Bratislava protsessi nime all, kus otsustati natuke enda sisse vaadata ja mõelda, kuidas me nüüd 27-kesi edasi läheme. Praegu tundub kõik selline ilus ja pilvitu ja tore, aga aasta aega tagasi oli üsna hõre tunne peale brittide otsust. Siis olid silmapiiril paistmas Prantsuse presidendivalimised – nagu me teame, siis Marine Le Pen sai kõigest hoolimata kahjuks suhteliselt tugeva toetuse. Praegu me võime jah mõelda, et oh, mööda läks! Aga see ei ole midagi enesestmõistetavat.

Bratislava protsessi loogika oli, et vaatame kodanike muresid. Vaatame, mis on need kõige põletavamad probleemid, mis kodanikke huvitavad. Loomulikult julgeolek huvitab kodanikke. Toona oli rändekriis. Majandus ei olnud veel nii heas hoos nagu praegu. Praegu läheb isegi Kreekas suhteliselt hästi, isegi kui tööpuuduse numbrid ei ole veel nii head, aga kõik liigub paremuse suunas.

Nii et see foon on iseenesest üsna hea. Selle fooni taustal ongi aeg vaadata, kas liidrid tahavad minna mingisse sügavamasse enesepeegeldusse, kas kellelgi on tegelikult ka huvi arutada küsimusi institutsioonidest, a'la presidendi ametikoht. Paratamatult need küsimused ka tulevad, sellepärast et Euroopa valimised lähenevad, Euroopa parteid hakkavad selleks valmistuma, otsima oma tulevasi Komisjoni presidendikandidaate jne. Aga teisest küljest justnagu väga suurt soovi ei paista kellelgi olevat, et alustada aluslepingute ülevaatamist või midagi sellist.

Kõik teavad, et 2019 valimisteni on jäänud poolteist aastat ja ma usun, et kindlasti on paljudel kuklas ka teadmine, et ega see populismitont pole kuhugi kadunud, vaid jalutab ikka alles mööda Euroopat ringi. Kui ta kanaliseerub tulevikus Euroopa Parlamendi valimistesse, siis see muudab toimetamise Euroopas väga-väga keeruliseks.

Kui me räägime digitaalvaldkonna tippkohtumise temaatikast, siis meile Eestis tunduvad võib-olla need digiteemad nii enesestmõistetavad, et kõik kasutavad internetti, kõik tahavad piiriüleseid digiteenuseid. Miks me sellest üldse sellisel tasemel veel rääkima peame?

Jah... Eks internetti kasutatakse tõenäoliselt üsnagi palju meelelahutuslikel eesmärkide ja ma arvan, et need, kes asjasse vähegi rohkem süvenevad, saavad aru, et infoühiskond on suhteliselt palju muutmas absoluutselt kogu elu. Me siin Eestis üritasime tuua ka eesistumise ajal välja isejuhtivad bussid - need on praegu olemas! Tänase tehnoloogia põhjal võib asendada juba praegu põhimõtteliselt pooled töökohad.

Sellisest suuremast küsimusest nagu tehnoloogiline tööpuudus pole võib-olla hirmutamise mõttes vajalik rääkida, aga on ilmselge, et tulevikus on kõik töökohad seotud oskustega – et sa oskad arvutiga ja muude digiasjadega toimetada. Need minimaalsed oskused on puudu pooltel eurooplastel. Sada miljonit eurooplast ei ole kunagi internetis käinud. Kui me internetis käime, siis mida me seal teeme? Võite vaadata, mis on Google'i peamised otsinguküsimused, siis näete, mida inimesed internetis teevad.

Ma arvan, et kõik tajuvad, et me elame mingis mõttes läbi tööstusrevolutsiooni-laadset olukorda. Suhteliselt suur osa töödest on tänu andmemahtude ja arvutusvõimsuse kasvule automatiseeritavad. Vaadake Youtube'ist, kuidas töötab täna Tesla tehas: seal annab leida inimest, kes tööd teeb.

See on Lääne ühiskondadele kindlasti võimalus, sest kõik on muutumas vägagi kasutajakeskseks. Sul on võimalus saada riided täpselt vastavalt oma kehale, oma suurusele, materjalidele, mida sa soovid, disainile, mida sa saada tahad. Sa saad teenuseid täpselt selle järgi, mida sul vaja on, alates personaalmeditsiinist kuni avalike teenusteni. Kõik liigub vägagi sinnapoole, et me ei käsitle inimesi ühetaoliselt, vaid igaüht eraldi.

See tähendab, et ei ole vaja tootmist enam kaugele viia, sul on võimalik seda teha kliendile väga lähedal, aga seda tänu masinatele. Masinad teevad tööd 365 päeva aastas, 24 tundi seitse päeva nädalas. Nad ei küsi puhkust, nad ei kaeba töötingimuste üle. Nad tahavad saada kogu aeg energiat ja tööd. See on väga-väga suur väljakutse sellele, kuidas toimivad haridussüsteemid, kui muutused on nii kiired. Kuidas toimib sotsiaalsüsteem, kes maksab tervise sotsiaalkulud, kuidas see koguneb, kui meil pole enam töötajaid, vaid kõik on näiteks ettevõtjad. Kui nad ei ole isegi enam oma riigis, vaid istuvad laptop'iga kuskil Bangkokis ja teevad Eestisse tööd. Ühiskondlikus mõttes on see väga-väga suur väljakutse.

Ma arvan, et sellest probleemideringist saadakse küllaltki hästi aru. Küsimus on selles, et osad riigid arenevad väga kiiresti eest ära ja kui Euroopa ei suuda tehnoloogilise arenguga sammu pidada, siis see mahajäämus kogu aeg kasvab. Jällegi, täna võib vaadata, kui palju on Euroopa päritolu suuri platvorme, kui palju on Euroopa päritolu tarkvaraettevõtteid. Kõik ettevõtted on muutumas andmeettevõteteks ja kui te räägite täna BMW-ga või mõne muu autotööstusega, siis nad ütlevad, et me pole enam tööstusettevõte, vaid andmemajandusettevõte.

Need muutused on väga kiired ja kui meie ei evi, mida tootmiseks vaja on ja mida nende asjade loomiseks vaja on – tarku inimesi, vajalikku kapitali, baasinfrastruktuuri -, siis neid asju lihtsalt ei sünni. Kui me ei rulli lahti 5G võrku, siis meil ei teki ka rakendusi, mis töötavad 5G võrgu peal. Need, kes teevad seda esimesena, need loomulikult saavad sellest ka esimese kasu, sest arendajad, kes seda tegema lähevad, lähevad sinna, kus baasinfrastruktuur arendamiseks on olemas.

Viimastel nädalatel ja kuudel on olnud arutlusel mitu digitaalsete arengutega seotud seaduseelnõu või direktiivi ettepanekut. Kui palju on nende ettepanekute osas lootust Tallinnas mingile ühisele arusaamale lähemale jõuda?

Ma arvan, et sellel tippkohtumisel me sellega nii palju ei tegele. Esiteks on Euroopa Liidus tipptasemel võimujaotus selline, et Euroopa Ülemkogu ei tegele seadusandlusega. Seadusandlik protsess on läbipaistev, see on väga selgelt struktureeritud ja seda ei tohi teha viisil, et me räägime kuskil kinniste uste taga. Parlamendid ei tööta niimoodi. Nii et konkreetse seadusandluse läbirääkimiste kohta siin ei ole. Loomulikult kui riigijuhid annavad mingisuguseid strateegilisi suuniseid, kas minna suunas A, B, C või D, siis loomulikult kujundatakse strateegiad, seadusandlus ja eelarve vastavalt sellele, mis on poliitika väljakutse.

Tallinnas tahaksime ikkagi rohkem tegeleda sellega, kuhu me tahame Euroopa Liiduga minna, ja töötada sellega, kuidas me sinna jõuame.

Aastaks 2025?

No me oleme ise tinglikult öelnud jah, et aastaks 2025, selle seadusandliku tööga tegelevad meil ka praegu kõik ministeeriumid eesistujana. On olnud kuulda väga palju autoriõigustest, digimajanduse maksustamisest, väga palju audiovisuaalmeedia direktiivist, käibemaksust infoühiskonnas jne.

Selle kohta on meil isegi üks ülevaade koostatud, et liidrid teaksid, et kui nad lubavad, et nad teevad digitaalse siseturu aastaks 2018 valmis, siis tegelikkus sellele praegu järele ei jõua. Me oleme teinud vaevalt pool rehkendust. Noh, võib-olla kui Joosep Toots oleks siin, siis ta ütleks, et pool rehkendust, hea küll.

Aga tegelikkus on selline, et eks need raskemad ja olulisemad asjad venivad rohkem ja lihtsad asjad on tehtud. Need asjad, mis päriselt seda elu tõenäoliselt ühtse turu suunas kallutavad, nendega läheb aega. Telekomi seadus, lepingud infoühiskonnas, maksutamine infoühiskonnas, need on kõik sellised teemad, mis tuleb natuke algusest peale valmis mõelda.

Seadusandlik töö on laias laastus raamistiku ja turu loomine. Virtuaalselt peaks see looma suure viiesajamiljonilise turu, aga see, kas Eesti ettevõtjad soovivad sinna midagi müüa, on tegelikult Eesti ettevõtjate küsimus. Riik ei saa seda nende eest teha. Meie oleme üritanud kaotada seda barjääri väikse turu vahelt. Praegu peaks see väikestele riikidele, väikestele ettevõtjatele avama virtuaalselt kogu maailma – kas nad suudavad selle enda kasuks pöörata ja kuskilt kesk-Eestist müüa internetiühendust kasutadest kogu maailmale kõike, mida nad teevad või toodavad, see on juba nende küsimus.

Ühesõnaga, tippkohtumine on rohkem visiooniüritus, mingit praktilist väljundit sealt otseselt ei tule?

Visioon... See kõlab natukene halvasti – et kui sul on nägemused, siis mine arsti juurde (naerab). Me ei ole püüdnud panna seda latti kuidagi nii kaugele, et öelda, et me hakkame leiutama, nagu öeldakse, moonshot'e: mõtleme välja, et me tahame Jupiterile jõuda ja siis me jõuame sinna läbi tehnoloogilise arengu. Need asjad, mida me sihtinud oleme ja mille üle me arutleda tahaks, on ikkagi üsna konkreetsed. Need on vaja päriselt ära teha, mitte mõelda sellele, mis on ulmeline valdkond. Väga praktilised asjad.

Küsimus on selles, et midagi sellest otsusest, nagu ühestki Ülemkogu otsusest, ei hakka kohe juhtuma. Et anda piisavad digitaalsed oskused poolele Euroopa elanikkonnast... Noh, ma ei tea, mitu aastat sa pakuks, et see aega võtab? Need on väga-väga suured väljakutsed ja me räägime ikkagi küllalt pikast perspektiivist, et see päriselt ära teha.

Homme ei juhtu tõenäoliselt mitte midagi peale ajalehepealkirjade. Tajutavat muutust inimeste elus laupäeva hommikul tõenäoliselt ei ole, välja arvatud see, et Tallinna kesklinnast on jälle võimalik läbi sõita.

Kui ma olen oma kolleegidega rääkinud, et millega infoühiskonna muutuste kontekstis paralleele tuua, siis võib-olla kliimamuutused on sobiv võrdlus. Kliimamuutused on selline aeglaselt kulgev protsess, millest sa kohe aru ei saa. Kui jäämäe küljest kukub tükk, siis sa mõtled, et kas see on nüüd tingimata ilmast. See on aeglane muutus, mida sa näed, mis on kindlasti tulemas. Ta on tulemas sellepärast, et me teame, et tehnoloogia on selleks olemas ja see, mis on võimalik, see ka tõenäoliselt juhtub.

Keset suurt muutust elades on päris raske sellest korraga aru saada. Sa saad sellest lõpuks aru siis, kui sa oled maha jäänud. Kõik, kes tahavad lugeda, kuidas on suured impeeriumid omal ajal langenud ja kuidas on tekkinud tehnoloogiline mahajäämus, võivad lugeda, kuidas on keeratud ennast sissepoole, maailma eest ära kaitstud.

Tööstusrevolutsioon tõi läänemaailmale tohutult suure kasvu, aurumasinast elektrini. Kui sa ajalukku vaatad, siis me elasime muldonnis sellel ajal, kui teised tsivilisatsioonid püramiide ehitasid. Küsimus on selles, kas me suudame praegu aru saada sellest, mis on toimumas, kas me suudame end sellele laineharjale sättida ja kasutada seda võimalust ära täpselt samamoodi nagu me kasutasime ära tööstusrevolutsiooni.

Vahe on selles, et need muutused on palju kiiremad. Ei ole niimoodi, et aeglaselt ehitad veski kuskile vete peale, paned turbiini külge ja siis ta hakkab vaikselt sokivabrikut ringi ajama. Need muutused toimuvad ikka niimoodi: (nipsutab kiirel rütmil sõrmi). Ühel hetkel avastadki, et oo! Sina oled muutunud tehnoloogia pakkuja asemel tehnoloogia ostjaks. Nii lihtne ongi. Ja need, kes pakuvad, need on rikkad. Ja need, kes ostavad, need on vaesed. Ja need, kes oskavad hästi kasutada, need on kuskil vahepeal.

Ma arvan, et see teadlikkus hakkab kohale jõudma, et Euroopal ei ole varsti enam baastehnoloogiaid, mida ise toota, müüa ja kasutada. Kui tulla tagasi kliimamuutuste võrdluse juurde, siis kliimamuutuste lahendamisele on minu meelest väga targalt lähenetud. Kliimamuutusi on väga raske enda kasuks pöörata, aga vähemalt kohanemisstrateegia peaks olema, sest kohaneda on vaja! Kui meretase tõuseb, kui ilmaolud muutuvad heitlikumaks, siis ei ole võimalik panna elektritraati posti otsa, vaid tuleb ta maa sisse kaevata. Need on asjad, mis tuleks läbi mõelda, muidu on niimoodi, et ühel hetkel sa seisad ja mõtled, et kus ma olin kümme aastat tagasi, kui see kõik juhtuma hakkas.