Rain Kooli: arvad teisiti – järelikult oled loll, laisk ja halb
Suutlikkus aduda, et teistmoodi mõtlevad inimesed võivad siiski samuti arukad ja inimestena head olla, on nagu haruldane kaunis lill, mis harva esineb ja tihtipeale varjatult õitseb. See võiks aga kuuluda ühe kaduma kippuva inimomaduse – väärikuse – peamiste kriteeriumite hulka, leiab Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris.
Psühholoog Kätlin Konstabel tuletas nädalavahetusel ühes Postimehe veebiportaalides meelde Berkeley ja Chicago ülikooli teadlaste mulluse artikli. Tolles kirjeldati, kuidas inimese enda seisukohtadega vastuolus olevate arvamuste taju sõltub sellest, mil moel neid esitatakse.
Artiklis avaldatud uuringu kohaselt peab enamus inimestest teistsuguse arvamuse avaldajat väga hõlpsasti inimesena rumalaks, laisaks ja halvaks. Ühesõnaga – see, kui kaugel on väljendatav seisukoht inimese enda arvamusest, määrab ka suhtumise selle seisukoha esitajasse inimesena.
See on aga veel üldprintsiip (mille Scott Adams on sõnastanud ka vastupidises vaates: „Enamiku inimeste jaoks on targa inimese definitsioon „mõtleb samamoodi nagu mina“.“).
Huvitav asjaolu selle juures aga on, et kõige enam peetakse „teisiti kui mina“ mõtlejat rumalaks, laisaks, halvaks jne juhul, kui tema mõtteid loetakse kirjutatud tekstina.
Palju sallivamad ollakse eriarvamusel olevale inimesele automaatsete hinnangute andmisel juhul, kui tolle arvamust on nähtud tele- või videopildis. Eriti leebed aga ollakse siis, kui enda omast erinev arvamus on esitatud ainult häälega.
Eks see seletab paljuski, miks tänapäevases tundesõltuvuse küüsis olevas ja seetõttu nagunii üleerutuvas maailmas minnakse nii kergelt leili just kirjalikult avaldatud tekstide, elektronkirjade ja sotsiaalmeedias kirjutatu peale. Selgub ju, et just nimelt kirjalik vorm paneb meid erinevalt mõtlevaid kaasinimesi dehumaniseerima rohkem kui miski muu.
Ja tulemust võime me kõik näha erinevatest kommentaariumitest ning sotsiaalmeedia lehtedelt. Kui tihti võetakse nendes haukuda mõne arvamuse esitanud inimese kallal ja kui harva analüüsitakse tema mõtete sisu… ning isegi kui viimast tehakse, ei suudeta tihtipeale vältida kiusatust virutada ka mõni isikuomadustesse minev hoop.
Kusjuures eelkirjeldatu ei paista suurt sõltuvat ka inimese haridustasemest. Enam haritud inimesed võib-olla laskuvad keskmisest vähem roppustesse ja muudesse madalustesse, ent nendegi puhul on suhtumine „arvab teisiti kui mina, see tähendab – on rumal“ vägagi tavaline. Kui harimatu inimese puhul väljendub see sõimlemisena, siis haritud inimese puhul kõrkusena – aga vahe on ainult vormiline, mitte sisuline.
Küll aga täiendaksin ma Berkeley ja Chicago ülikooli teadlaste viidatud seaduspära ühe omapoolse tähelepanekuga: mida tihkem on inimese maailmavaateline minapilt, mida väiksem on tema vaimse universumi kese ning mida enam valitseb seda tema enda ideoloogiline, religioosne või poliitiline tuum, seda võrdeliselt suurem on tema kalduvus eriarvamusel olijaid ka inimestena rumalateks ja halbadeks pidada.
Suutlikkus aduda, et teistmoodi mõtlevad inimesed võivad siiski samuti arukad ja inimestena head olla, ongi nagu haruldane kaunis lill, mis harva esineb ja tihtipeale varjatult õitseb. Ja nagu haruldased loodusnähtusedki, tuleks see looduskaitse alla võtta. Näiteks nii, et see võiks kuuluda ühe kaduma kippuva inimomaduse – väärikuse – peamiste kriteeriumite hulka. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar