Aimar Ventsel: sapipritse sotsiaalmeedias on nagu mingi skisofreenia vorm ({{commentsTotal}})

Aimar Ventsel.
Aimar Ventsel. Autor/allikas: Tartu ülikool

Minu päev algab üldjuhul positiivselt. Võtan oma noorema poja kukile ning suundun lasteaeda. Enne lasteaia väravat kohtun juba teel teiste lastega ja nende vanematega. Lapsed üldjuhul tervitavad üksteist sellise kisaga, nagu poleks mitu kuud kohtunud. Vanemad reeglina naeratavad, noogutavad ja ütlevad kõlavalt ning selgelt: „Tere!“

Kuna lasteaia – suure nõukogudeaegse tellishoone – peauks käib lukus, siis hoiame ust üksteisele lahti, laseme lapsi sisse või vanemaid välja. Lapsi lahti rõivastades ja riideid vahetades räägivad vanemad omavahel mitte millekski kohustavat small talk’i [viisakusvestlus -toim]: kiidame seintele riputatud laste töid, räägime, et lund võiks rohkem olla või jutustame, mida me lastega nädalavahetusel tegime.

Lasteaiast lahkudes on mul reeglina hea tuju, isegi viletsa ilmaga. 

Koju tulles teen veel kruusi kohvi ja väga tihti avan Facebooki. Ning satun hoobilt teise reaalsusse.

„Näoraamat“ on reeglina positiivsete emotsioonideta. Järgides motot „Kõik vinguvad ja irisevad!“ hekseldab terve armee „kriitikuid“ läbi päevasündmusi. Pihta saavad kõik – feministid, naised, mehed, mittefeministid, puudekallistajad ja puuderaiujad, vasakliberaalid ning onuheinod.

Võib olla on see minu sõbralisti viga, ent vähemalt minu ekraanil on hammastekiristamine, ilkumine ja rusikaraputamine tugevalt paremale poole kreenis: virtuaalrootor purustab ja lömastab soolise võrdsuse eest kõnelejaid ning väidetavaid kommuniste-sotsialiste, multikulti propagandiste ja „homosõpru“.

Vahel vaatan statistika mõttes, et millal kommentaare on lisatud ning tihti avastan, et esimesed tatipritsmed lendavad ikka päris vara – kella seitsme ja poole üheksa vahel hommikul. Ja pärast sissejuhatavaid kommentaare sõõrutab terve see seltskond üldjuhul varaste hommikutundideni.

Ühesõnaga, me elame huvitaval ajal: osal inimestest on nii palju vaba aega käes, et saavad endale lubada enam-vähem ööpäevaringselt sotsiaalmeedias kommentaaride ladumist ja vaidlemist. Millega seoses tekib alati küsimus, et millal nad üldse tööd teevad.

Olgu, maailmas on igasuguseid imelikke ameteid ja mõni inimene vist ei käigi tööl. Veel rohkem aga paneb mind mõtlema see, et päriselus, füüsilises maailmas, ma selliste inimestega tegelikult eriti kokku ei puutu. Kunagi, paari aasta eest sattusin jah ühe taksojuhi peale, kes sõimas kõigest väest Reformierakonda (siis olid reformarid veel võimul) ja lõpetas oma tiraadi kirgliku hüüdega: „Niimoodi edasi elada lihtsalt enam ei või!“ Aga peale tema ei tule nagu ühtegi kirgast protestijat ja kritiseerijat meelde. 

2015. aastal käisin ma Kiievis ning üks asi, mis mulle väga muljet avaldas, olid pidevalt naeratavad inimesed. Ukrainlased on väga avatud, päevas sai tosinaid kordi tegeldud small talk’iga. Kohvimüüja kommenteeris ilma sel ajal kui masinast nirises suurepärane espresso. Pargis õlut müüv naisterahvas naeratas ning viskas nalja. Turumüüjad tänasid naeratades ostu eest.

Ma tundsin sellisest avatud õhkkonnast Eestis päris pikka aega puudust. Kuni ühel hetkel märkasin, et selline käitumine on vaikselt jõudmas ka meile. 

Ülikooli õppejõuna võin raudkindlalt kinnitada, et tänased tudengid erinevad kardinaalselt tudengitest umbes kümme aastat tagasi. Tänased tudengid naeratavad. Juba kaugelt. Ma pole ise kunagi suur naerataja olnud, Saksamaal elades minult isegi küsiti mitu korda, et kas ma seda üldse kunagi teen. Nüüd aga taban ma ennast tahtmatult naeratamast. Sest pole midagi ilusamat kui avatud noored inimesed. 

Hiljuti pöördus minu poole supermarketi müüja ning sel ajal kui ta mu oste läbi kassa piiksutas, alustas ta minuga tüüpilist viisakusvestlust. Ilmast vist. Mul pidi ootamatusest rahakott käest kukkuma. See, et müüjad soovivad head päeva, on tasapisi tavaline, ent tundmata inimesega niisama ilmast rääkimine siiski päris veel mitte. 

Kõik see seisab teravas kontrastis Facebooki seltskonnaga, kes ei säästa värve ebaviisakatest teenindajatest kirjutades. Vahest loen neid sutsakaid ja mõtlen, et kas ma käin mingis vales poes või milles on see põhjus, et mul praktiliselt pole neist negatiivseid kogemusi. 

Mida aeg edasi, seda vähem suudan ma tõsiselt võtta seda paralleelmaailma. Ma rääkisin sel teemal ühe tudengiga, kes ütles midagi väga nutikat: „Vaata, Aimar, sinu jaoks on kogu Facebook virtuaalne reaalsus, nende jaoks seal aga tõeline reaalsus.“ See võib kõik ka nii olla. Internetimaailma uuritakse Eestis päris intensiivselt, minu andmetel tegeletakse sellega nii Tartu Ülikoolis, Eesti Rahva Muuseumis kui ka Eesti Kirjandusmuuseumis. Kunagi otsin ma kindlasti üles nende uurijate tööd ja loen, mida nad leidsid.

Ma ise kahtlustan, et tegemist on skisofreenia mingi moodsa aja vormiga ning sotsiaalmeedias ja kommentaariumites  käiakse oma agressiooni välja valamas. Reaalelus eelistan ma aga reaalseid inimesi ja nende emotsioone. 

Meil on soojade ilmadega lasteaias niimoodi, et nii lapsed kui vanemad ei kipu õhtul koju minema. Lapsed mängivad õues ja vanemad jalutavad ümber maja ning puhuvad juttu. Kuni mõnel kasvatajal lõpuks mõõt täis saab ja ta meid väravast välja kupatab.

Sellistel päevadel ei alga mitte ainult hommik positiivse emotsiooniga, vaid ka õhtu lõpeb nii. Üldjuhul mul neil päevadel Facebooki enam asja ei ole. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: