Rain Kooli | Vastutus-tundlikkus ({{commentsTotal}})

Sõnal vastutustundlik on Eesti avalikus ruumis mitmetine kõla.

Ühest küljest on tegemist moesõnaga, mida viljelevad eelkõige eraettevõtted, aga ka avaliku sektori ametkonnad ja organisatsioonid, vabaühendustest rääkimata.

Räägitakse vastutustundlikust ettevõtlusest, investeerimisest ja metsamajandusest, aga ka näiteks vastutustundlikust tarbimisest ja laenamisest. Isegi vastutustundlikust mängurlusest, nii naljakas kui see ka ei kostaks.

Idealistid räägivad koguni vastutustundlikust poliitikakujundamisest. Pessimistid leiavad küll siinkohal, et selle näol on tegemist sõnajalaõie või sinilinnu taolise, tulipunasesse raamatusse kuuluva nähtusega.

Samas satub nii mõnigi üldsuse meelsushoovustega olude sunnil keskmisest rohkem tegemist tegev inimene silmitsi tõsiasjaga, et sugugi mitte vähese hulga kaaskodanike jaoks kipub sõnal vastutustundlik olema mingi suunav, piirav või suisa keelav iseloom.

Vastutustundlikkus – isegi selle sõna kasutamine – võtaks justkui ära mingi tüki vabadust, suruks prii hinge raami või kasti. Radikaalsemad paigutavad võrdusmärgi vastutustundliku ja selliste sõnade vahele nagu tsensuur või kontrolliühiskond.

Ega need, keda vastutustundlikkus sõnana hirmsasti häirib, muidugi ei peatu just liiga tihti juurdlema selle üle, miks nii on. Et vast saavad iseenesest tagasihoidlikule väljendile ikkagi külge keevitatud enda loodud kollid ning mingi sume hirm ja abstraktne tunne sellest, et isiklik vabadus on pidevas ohus ja et meist igaühes on tegelikult peidus väike sisemine anarhist, keda vastutustundlikkuse väikseimgi tunnistamine kohitseda ähvardab.

Kusjuures pealtnäha paradoksaalsel moel ei häiri vastutustundlikkus kõige enam ideoloogilisi liberaale (kelle maailmavaade ju tegelikult läheks pauguga lõhki, kui see ei saaks tugineda usul mingi elementaarse sisemise vastutustunde olemasolusse), vaid kirevat hulka erinevate vabaduste teki alla pugenud kodanikke, kes eelistavad oma vabadusi kasutada pigem millegi või kellegi vastu kui iseenese poolt.

Mine tea, võib-olla siin on lihtsalt üks silp nii-öelda tõlkes kaduma läinud: vastutus-tundlikkuse asemel peavad nood kodanikud väärtuseks hoopis vastu-tundlikkust…

Neile, kes on siiski huvitatud rohkem enda poolt kui teiste vastu olemisest, jäägu aga kõlama kirjanik Patrick Nessi mõttetera – „Öelda, et mul pole valikuid, tähendab enda vabastamist vastutustundest.“ – pööratud võtmes. Lähtudes Nessist tähendab vastutustunde aktsepteerimine ju valikute olemasolu – see aga omakorda tähendab… ei midagi vähemat kui vabadust.

Või nagu ütleb prantsuse kirjanik Anais Nin, „vabadust muuta oma saatust“. •

Kõiki Vikerraadio kommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: