Elas kord ühes jõeäärses majas kolm venda. Nenda ema-isa olid juba mulda saanud, sest et taevane isa neile just nõnda palju päevi oli andnud, et need selleks ajaks olid otsa saanud, kui vennaksed kaela hakkasid ja kandma ja ise oma pead mõistsid toita.

Jõeäärses majas oli ruumi küllalt, leiba jagus kõigile ja naabrid olid head inimesed. Vennaksed ise olid vahvad mehed: kõige vanemal olid koolid juba läbi ja amet selge, tema oli juba naisegi majasse toonud. Keskmise venna koolid olid lõpetamise peal, aga töödki tegi ta tublisti – kes palju teeb, see palju jõuab, ja kui elad nõnda, et tõused vara üles ja lähed hilja voodi, siis jagub küllust nii iseoma eluajaks kui ka tulevasile põlvile.

Noorim vend oli kolmest see kõige vaiksem ja mõtlikum. Laisk ta ei olnud, jäi teine lihtsalt vahel tagaaias toimetades või kooliraamatu taga omisse mõtteisse. Sellal kui vanemad vennad alati teadsid, kuidas asjad on, ja veel paremini seda, kuidas nad olema peavad, lõi noorim ikka kahtlema, ja sattus segadusse. Vaata siit nurgast, siis on sedasi, aga vaata teisest – on hoopis teisiti! Siiski jagus vennaste elus üksteisele hulganisti armu ja arusaamist. Nad hoidsid kokku, ja nii oleks see võinud jäädagi.

Ent siis kuuldus, et jõe äärde tahetakse tehast teha. Ja mitte mõnda tavalist, nagu neid varemgi on jõgede äärde ehitatud, vaid hirmus suurt ja võimsat, nagu siinmail pole varem nähtud. Tehasemehed lubasid, et kõigi elu läheb veel paremaks, kui ta on, ja kõik saavad rikkamaks, sest et seda metsa, mis on meie kalleim vara, et pea enam mitte piiri taha vedama, vaid teda saab siinsamas töödelda nõnda, et kasu saame meie ise, mitte mõned teised kuskil kaugemal.

Jõeäärsed elanikud tõmbasid kulmud kipra ja kõhud kõvaks. Sest mis saab siis kaladest jões ja sarvilistest jõeäärsetes saludes? Mis saab marjadest, mida naised ja lapsed jõe veerest moositeoks nopivad? Mis saab õunaaedadest, mis tulevase tehase maa peale jäävad? Ja kui tehas jõevee kuumaks kütab, on see siis veel üldse seesama paik, needsamad elusolendid jões ja metsas inimesele seltsiks? Mine tea seda rikkakssaamise juttu – viimati ei saa muud kui mustust ja haisu? Ja mis rõõmu sest rikkusest ongi, kui on aga mustus ja hais?

Vanemad vennad teadsid kohe, et nemad tehast ei taha. Nad ei uskunud ei tehasemehi ega kaugemaid võimumehi, kes paistsid tehasemeestega mestis olevat. Rohkem meeldis vanematele vennastele kohalik võimumees, kes ütles, et meil ei ole seda tehast vaja, sest et meil lihtsalt ei ole seda tehast vaja. Vanemad vennaksed teadsid kindlasti, et tehasest sünnib ainult kurja. Võib-olla saavad kaugema kandi mehed tõesti rikkamaks, aga meie ei saa miskit peale haisu ja mustuse – seda ütlesid seda igaühele, kes vähegi kuulda tahtis, ja neile ka, kes ei tahtnud.

Noorim vend ei teadnud, kas tehas on hea või paha. Ta oli vist paha, sest et oleks olnud kodule liiga lähedal, ja küllap ta seda jõge ikka reostab. Aga ta võis natuke hea ka olla, sest et paljud võisid seal tööd saada, ja kui on tööd, siis on ka leiba – ja mitte ainult leiba, vaid ka riideid, raamatuid ja reisiraha.

Jõeäärsed elanikud tegid valmis kirja, kus seisis kõik see, mille poolest see tehas halb on. Vanemad vennad panid kiirelt oma käe alla, kuid noorim jäi mõttesse. Külameeste ja vendade pilgud vajusid raskelt viivitaja õlgadele. Siiski sai noorim vend viimaks sõna suust: "Ma tahaksin järele mõelda, enne kui otsustan." Ja ta ei pannud oma kätt alla.

Tulid valusad vaikimise päevad. Vanemad vennad enam noorimaga ei kõnelnud. Vanima venna nainegi ei kõnelnud, ja vanima venna pojad vahtisid altkulmu. Kuni viimaks sõnas vanim vend noorimale: "Sa pead siit ära minema. Kui sa ei ole meiega, siis oled sa meie vastu. Ja meie ei taha koos sinuga elada, kui sa oled meie vastu. Võta, mis sinu oma, ja mine, ja ära enam kunagi tagasi tule."

Noorim vend mõistis, et selgitada pole enam midagi. Vendade vimmast sai ta ju aru küll, sest ta armastas neid väga, koguni nii väga, et ei süüdistanud neid sugugi. Pakkis siis noorim oma seitse asja, ja läinud ta oligi.

Aastad läksid. Vanemad vennad tegid tublisti tööd, keskmine vend tõi naise majasse. Noorim vend külastas kaugeid maid ja õppis mitmes koolis. Tema janu teadmiste järele näis lõppematu: mida rohkem vastuseid ta leidis, seda rohkem küsimusi tema peas tekkis. Tehase asjus ei saanud ta targemaks: sellega jäi tema meeles ikka nii, et ta oli hea küll, aga paha ka – ja paha küll, aga hea ka. Kui ta kojumineku peale mõtles, siis tundis kurgus karedust ja peas pitsitust, ja nii ei läinud ta koju tagasi enam mitte kunagi.

Viimaks kuuldus mitme maa ja mere taha, et tehast ei tulnud. Peale jäid need, kes arvasid, et peab jääma nii, kuis oli. Ja nõnda ei saanudki jõeäärsed elanikud teada, kuis oleks olnud, kui tehas oleks tulnud, ja nad olid sellega rahul. Ainult et vanemad vennaksed ei saanud selles elus enam noorimaga kunagi kokku, ja vendade naised ei saanud koos naerda, ja nende lapsed ei saanud koos mängida. Jõgi aga kandis oma vesi sellessamas paigas edasi ikka nõnda, nagu ta varemgi oli kandnud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.