Eesti põhjatult põnev minevik väärib palju vaatemängulisemat tutvustamist ({{commentsTotal}})

Purtse vasallilinnus.
Purtse vasallilinnus. Autor/allikas: Ivar Leidus / Creative Commons

Eesti juubeliaasta on hea aeg mõelda sellele, kuidas me meenutame minevikku ning toome seda lähemale nii eestlastele kui ka venelastele ning paljudele teistele rahvastele, kelle ajaloos on Eesti tegelikult märgilise tähtsusega. Tuleb tõdeda, et selles vallas on olukord väga kurb, kirjutab Aleksandr Apolinsky.

Toon näite. Paljud on veendunud, et esimesena tunnustas Eesti Vabariiki bolševistlik Venemaa ja Lenin. Ometi tunnustas Eesti iseseisvust esimesena hoopis Venemaa ajutine valitsus eesotsas tuntud multimiljonäri, Moskva Kunstiteatri patrooni Lianozoviga. Mis takistas seda fakti Eesti 100. aastapäeva pidustustel esile toomast, näiteks korraldama sel teemal hästi lavastatud etenduse tavainimestele? Mida polnud, seda polnud.

Kusjuures isegi Eesti Vabariigi väljakuulutamise teatraliseeritud üritusi polnud ei Pärnus ega Tallinnas. Polnud ei Kuperjanovit ega soomusrongi.

See kõik on osa veelgi laiemast probleemist. On öeldud, et Tallinna vanalinna kivi on kallim kui kuld – viidates vanalinna ajaloolisele väärtusele ning atraktiivsusele turistide silmis. Ma ütleks, et Eesti on seda kulda täis, aga me ei kasuta seda. 

Eesti asub turismi seisukohalt ideaalsel positsioonil paljude riikide suhtes: Venemaa, Saksamaa, Soome, Rootsi, Taani, Poola, Läti, Leedu jne. Eesti ajalugu on tihedalt läbipõimunud just nende riikide ajaloo ja rahvastega. Kuid kuidas seda ajalugu esitletakse nendest riikidest pärit turistidele? Leebelt öeldes nõrgalt.

Turistide huvi äratamiseks ei tehta peaaegu midagi. See ei tähenda, et mitte midagi ei tehta, kuid pidevalt jäävad kasutamata tehtavast palju avaramad võimalused.

Paides avati eurorahadega kaasaegne muuseum, ja isegi Rjurikovitš, vürst Peeter Volkonski mängib Ivan Julma. Täiesti kajastamata jääb aga see, et Ivan Julma lemmik Maljuta Skuratov Paide all oma otsa leidis. Ning Maljuta ei ole lihtsalt Maljuta, ta oli tsaar Boris Godunovi äi ja tulevase tsaari Fjordor Godunovi vanaisa. Kindlasti oleks selle äramärkimine ühel või teisel viisil turistide huvi äratanud.

Või hoopis teine näide teisest ajastust. KGB 1. peavalitsus valmistas ette Eestis luurajaid välismaale saatmiseks. Siin ja seal on eriobjektid, kus agentide ettevalmistamine käis – mis takistab neid märgistamast?

Näiteid võib lõputult tuua. Olgu see kas või pea poole sajandi vältel Eestit valitsenud Peter August Friedrich, Holstein-Becki hertsog, kes on väga paljude Euroopa kuningakodade esiisa mees- või naisliini kaudu. Kui Elizabeth II külastas koos prints Philipiga Tallinna, ei viidud neid tema, nende mõlema esiisa hauale. See haud on küll Niguliste kirikus, kuid kahjuks muuseumi direktori kabineti põranda all. Miks? Me saaksime esiisa hauda näidata Norra kuningale, Taani kuningannale, Hispaania kuningale jne, aga oleme selle võimaluse ise käest andnud. 

Üks olulisemaid asju, mida tuleks mõista on see, et Eesti peab kasutama kogu oma ajaloolist minevikku kui rikkust. Olgu selleks vene jälg või saksa jälg, kõik see on meeletult väärtuslik. Dostojevski, mustanahaline kindral Hannibal, Herman Hesse perekond, Peter Ustinov… kõik need lõputud lood, mis seovad Eestit maailmaga.

Lugege kas või Saksa Liitvabariigi suursaadiku Henning von Wistinghauseni välja antud Walter von Wistinghauseni mälestusi „Pilte minu lähemast ümbrusest“, kus justkui elusalt astuvad lugeja ette Rootsi kuninganna Katarina Stenbock, Oscar Wilde’ile lähedane krahv Eric von Stenbock, salapärane parun Stuart või Claes von Rammi imepärased võimed pärinud krahv Karl Magnus Stenbock. See põnevus väärib elustamist tänapäeva Eestis.

Vestluses ühe kultuurihuvilisega mainisin kunagi, et Saksa okupatsiooni ajal oli Eesti üks kõrgemaid administraatoreid prints Constantin zu Hohenlohe-Langenburg, kuulus saksa kultuuritegelane, paljude Euroopa kuningakodade sugulane, kellel olid tihedad sidemed Eesti ühiskonnaga. Vestluskaaslane oli šokeeritud – ometi pole nendest aegadest palju möödas.

Nii ongi, et Endel Puuseppa teatakse ning ühe nõukogude filmi järgi isegi seda, et Abwehri ülemust, admiral Canarist esindas Tallinnas Cellarius, kuid tohutult palju muud on kadunud rahva mälust ajaloo öhe. Ka meil Ida-Virumaal on kadunud nii poeet Konstantin Slutševski mälestus kui ka teadmine tema lõpututest reisidest Venemaa suurvürstidega mööda Eestit.

Eks nõukogude aeg andis unustamisele hoogu. Kuid nüüd, mil meil on iseseisev riik, võiks ju välja rabeleda sellest nõukogude unustamise hullurüüst ja taastada Eesti hiilgava mineviku nii eestlaste kui ka välisturistide jaoks.

Ka Ida-Virumaal saame me nii mõndagi selles osas teha. Üle kivide ja kändude käib Vana-Narva taastamine. Loodame, et Narva muuseum saab siiski kätte euroraha, et midagigi korda teha.

Eriti kahju on aga Oru lossist. Üle Euroopa käib aktiivselt ajalooliselt tähtsate paleede ja losside taastamine. See on täiesti tavaline tegevus. Tavaliselt on selline loss või palee, nagu inglise keeles öeldakse, landmark, kogu piirkonda kujundav silmapaistev objekt. Oru loss seda kaheldamatult on. President Konstantin Pätsi suveresidentsiks saanud Jelissejevi lossi taastamise idee on Eesti 100. aastapäeva kontekstis väga väärikas. Loss muutuks kahtlemata silmapaistavaks turismiobjektiks igas ilmasuunas, kuna Jelissejevite nimi kõlab võimsalt ka tänapäeva Venemaal.

Loomulikult ei kujuta ma ette, et lossi peaks taastama homme. Küsimus on eeskätt tahtes – pikalt ette planeerides leiaksime ka raha selle eesti rahvale olulise objekti ülesehitamiseks.

Kohati on tunne, et Eesti ministeeriumid ei vaata väga kaugele ette. Võib-olla peaks kultuuriministeerium algatusvõimet üles näitama, töörühma looma, kaasama teisi ametkondi. Eesti kuld väärib paremat tutvustamist terves maailmas. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: