Kultuuri on liiga palju! Pool tuleks ära keelata! Just sellise provokatiivse hüüatusega olen suvel kaaskodanikke ehmatanud. Miks siis?

Teame, et eestlase olemuse hulka käib ports muretsemist. Ikka eelkõige me kultuuri pärast. Kogu aeg on kuklas tunne, et meie kultuur kipub kaduma või kiduma.

Paraku pean koos paljude teatrisõpradega tunnistama vastupidist. Sugugi ei suuda kõige pakutavaga kursis olla. Tänavu, tõenäoliselt Eesti sajandi kõige rikkamal teatriaastal on teater jõudnud pea igasse paika, kus võimalik midagi lavastada. Igal külal on varsti oma suveteater.

Pisut matemaatikat. Suvel oli suveteatrites uuslavastusi 50. Kui võtta etenduse pikkuseks 1,5 tundi, kuluks uuslavastuste jutti äravaatamiseks 75 tundi ehk enam kui kolm ööpäeva. Kokku on suvel repertuaaris 76 lavastust, kõigi nende äravaatamiseks läheks neli ja pool ööpäeva jutti. Aga see pole veel kõik! Kokku antakse teatrisuvel 819 etendust. Kui need järjest panna, saame suure numbri: 1228,5 tundi. Kõigi etenduste ettemänguks kulub vähemasti 51 ööpäeva.

Internetiküljel "Kultuurikava" on täna teateid enam kui 4000 eri ürituse kohta. Võttes taas ühe pikkuseks poolteist tundi saame 6000 tundi ehk 250 päeva. Seega: kui täna alustada jutti kogu kultuurikavas pakutu nautimist siis... ohh, siis lõpetaksime järgmise aasta 27. aprillil.

Ja ma ei räägi üldse raamatutest, mida meil ilmub enam kui kümme tükki päevas ehk ligi 4000 nimetust aastas.

Nii, et üht pidi võttes on tõesti kultuuri nii palju, et uputab. Samas jäävad raamatute tiraažid aina väiksemateks ja ka enamus kontserte, festivale ei suuda hoobelda kunagiste publikurekordite löömisega. Pigem toimub vaikne kokkukuivamine. Rahvast on Eestis lihtsalt liiga vähe suurte kultuurinumbrite jaoks.

Usun, et kindlasti saavad paljud meist lähiajal aina enam nautida privaatkontsertide võlu – üks esineja ja käputäis pealtvaatajaid, sest rahvast lihtsalt ei jätkugi kõikjale. Olen reklaamisegaduse tõttu olnud Lahemaa Rahvamuusikute kontserdil pea ainsaks pealtvaatajaks. See on tõeline elitaarne nauding. Pealtvaatajana pole mõtet peljata väikest publikuarvu, elamus võib pigem kordades suurem olla. Ürituste arvukuse jätkuva kasvu juures on publiku vähenemine üsna paratamatu. Aga sugugi mitte kurb ja traagiline.

Suurem segaduse tekitaja on killustatus. Kui sina oled ühes külas ühes teatris, siis sõber võib olla teises Eesti otsas, teises teatris ja tuttav kogunisti kolmandas. Ja kui kohtute, on raske leida ühisel kogemusel põhinevat ühist jututeemat. Kogemused on erinevad, kultuuripilt killustunud.

Siiski – vaid vähestele lavastustele ja raamatutele langeb osaks õnn olla jututeemaks nii külatanumal kui linnapubis. Nii Saaremaa saunas kui Ida-Viru loodusidüllis. Seda suve jääb meenutama kaks üldrahvalikku kõneainet andnud taiest. Lavastus "Kremli ööbikud" ning romaan "Serafima ja Bogdan". Harva kohtab inimest, kel pole nende kohta miskit kosta. Siis räägimegi neist eesti asjust, mis sest, et slaavi soustis. Veel huvitavamaks teeb! Eksootika!

Kas kaks tubli kõnetajat tuhandete hulgast on palju või vähe? Ja võta siis sel taustal kinni, kas kultuuri on siis palju või vähe? Ju peegeldub tõde vaataja silmist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.