Mul on ettepanek keelata ära üks laul. Just see laul, mis kohe-kohe hakkab eri raadiojaamade eetris kostma kümneid, kui mitte sadu kordi. Laul tuleks ära keelata, sest see ei vasta tõele, lausa vassib ja valetab. No kuulake, mis sõnad... 

"Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saadik kõrgub kastehein.
Ütle, kust ma rada teha tohin –
igal pool on noor ja õitsev hein!"

No mis rohi, mis hein... Meil on madalad murud! Meil on trimmerite ning murutraktorite armaada valmis kohe kohale tormama, kui üks rohulibleke peaks sentimeetri võrra teistest kõrgemaks kasvama. Tänased laiguti lausa paljaks põlenud, kõrbeks muutunud muruplatsid: see on me tegude tallermaa.

Aga miks me seda teeme? Miks on vaja suve jooksul muru kümneid kordi niita? Kas keegi oskab anda mõistliku selgituse? Kas keegi ütleb ühe lausega ära igasuvise mitmekümnekordse  muruniitmise mõtte? Jah, loomulikult: rohumaad vajavad hooldust. Aga mitte sellist, suisa pööraseks kiskuvat murulõikust nagu meil.

Muuseas, pöörane muruniitmine on hullem veel kui metsade lageraie. Kui metsaraie puhul saame rääkida vähemasti omaniku majanduslikust kasust, siis muruniitmine on majanduslikult täiesti kasutu. Aga piisavalt kallis. Isegi pisikeste, nii viie tuhande elanikuga valdade muruniitmise eelarved võivad küündida 30 000 - 40 000 euroni.

Ja mida me selle raha eest saame – köndistatud aasad, heinamaad, liigirikkuse hävitamise. Ja niitmise enesega kaasnev sitikate-satikate massimõrva. Kui niitmine satub veel kuivale ajale, jääb muruvaiba asemele hoopis kärbunud, kollaseks kuivanud rohi. Ja taastumatu fossiilkütuse mõttetu põletamine lisaks.

Kus on nüüd me ultrarohelised protestijad, miks nad ei torma murutraktorite teedele ette? Miks ei ahelda nad end viimastele aasadele?

Muuseas, meie murukultuse najal on üles kasvanud ka isevärki inimtõug. Nad tormavad muru manu, joonlaud pihus. Mõõdavad ära muru pikkuse ja kui see peaks olema lubatust kõrgem, tehakse kohe kaebus omavalitsusse, nõutakse süüdlaste karmi karistamist. Igas vallamajas võidakse teile sellistest isevärki murumõõtjatest rääkida. Kentsakas hobi inimestel.

Vähem muru, rohkem elu! Selline hüüdlause jäi silma sotsiaalmeediaarutelust teemal, kas Tartus peaks Eesti Rahva Muuseumi ümber olema hästiniidetud muru või voogav ja lillerikas aas. Teadlased teavad: kultuurmuru võib koosneda vaid paarist liigist, aga näiteks puisniidult on 10 ruutsentimeetri suuruselt pinnalt leitud enam 25 liiki taimi.

Loomulikult ei saa midagi olla rohumaade hoolduse vastu. Loomulikult on iga eraomanikul õigus oma muru iga päev aina uuemate ja peenemate lõikuritega pügada ja oma raha ning aega sel kombel põletada. 

Mina koputan siinkohas pigem linnade ja valdade valitsejate südametunnistusele ja rahakotile. Kutsun üles tegutsema nii, nagu mõnelgi pool Euroopas juba talitatakse. Rohumaad on hooldatud vaid meeter-poolteist äärtest. Ja ka sealt, kus teed neist läbi lähevad. Mujal aga on voogav lillerikas aas. Uskuge, see on võimalik, uskuge, see on ilusam kui muru. Ja kokkuhoitud rahaga saab rahva heaks midagi tõeliselt ilusat teha!

Ning siis kui oleme ükskord pöörasest murukultusest ära pöördunud, siis võime üheskoos oma suvehümni laulda:

"Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saadik kõrgub kastehein…" •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.