Mirjam Nutov | Pisikool kui kogukonna süda ({{commentsTotal}})

Ühelt poolt näeme, kuidas suured kollektiivid ja süsteemid ei sobi kõigile ega muuda inimesi õnnelikumaks, aga teisalt hävitame järjekindlalt väikseid rakukesi, tõdeb Mirjam Nutov Vikerraadio päevakommentaaris Kose valla Harmi õpipaiga näitel.

7-aastasel Ormil on elus väga põnevad ajad. Näiteks enne võis ta võid unistada võimalusest seista õpetaja kõrval ja helistada koolikella. Viimast mõistagi sellise hooga, et summutada kõik tähtsad sõnumid ja kõned.

Lõbu oli tal lausa nii laialt, et päästjast isa pidi poega korrale kutsuma: "Orm, see on esimene koolipäev, mitte tuletõrjeõppus, lõpeta ära."

"Pole hullu", mõtles Orm. "Ma võin ju lõpetada kella helistamise, aga minu torukübar jääb". Just seesama, mille isa lubas tal hommikul pähe panna, nii et ta võis end päris väikese mõistavalitsejana tunda, kui saabus tema kord anda panus mõisaparki puu istutamisse. Nagu talumees muiste, haaras ta mehiselt kahe käega labidast ning tegi seda tseremoniaalset, Harmi õpipaiga uue lennu tamme istutamist täismehe vilumusega. 

Nagu sellest vähe oleks – nüüd on tal võimalus võtta osa ka ratsutamistundidest, mis kuuluvad Harmi õpipaiga ringitundide loetellu. Lisaks ka veel judost ning õuesõppe tundidest ja loodusretkedest. Kõigele krooniks noored õpetajad ja rahulik õpikeskkond. Orm ei oskagi rohkemat tahta. Või kui ta teaks, siis ehk seda, et seda kõike jaguks natuke kauemaks kui vaid uue aastani.

Tillukese Harmi kooli pärast on juba aastaid peetud ellujäämisvõitlust. Viimane lahing toimus läinud aastal, mil Harmi mõisakool läks Kose gümnaasiumi alla ning muudeti Harmi õpipaigaigaks. Sellega tundus asi mõneks ajaks korras olevat. Seda enam oli lastevanemate üllatus suur, kui nad vaid nädal enne kooli algust said mureliku kirja, kus teatati, et suure tõenäosusega pole alates uuest kalendriaastast siiski enam võimalik Harmi õpipaika pidada.

Ema, kes oli valmis iga päev sõitma 80 kilomeetrit ainult selleks, et tema laps saaks alustada rahulikus õpikeskkonnas, loobus kohe. Tema sõnum oli lühike ja konkreetne: ta lihtsalt ei taha alustada oma lapse uut eluetappi võideldes. Loobujaid oli teisigi, nii jäigi Ormile kuue klassikaaslase asemel ainult neli. Kokku kahanes Harmi õpipaiga õpilaste arv 30lt 17ni. Oma osa on ka tõigal, et juba kevadest kaotati kooli juurest ära viies ja kuues klass.

Vaatamata sellele ei plaanigi aga kogukond oma koolist niisama loobuda. Viimasel kohtumisel moodustati MTÜ Harmi haridusselts ning nüüd mõeldakse üheskoos, kuidas edasi. 

Harmi õpipaiga ümber on koondunud maaelu uus kihistus. Need on inimesed, kes ei ole sündinud maal ega ole üle võtnud oma esivanemate tööd. Küll aga hoolivad nad vanade talukohtade taastamisest ja looduskeskkonna hoidmisest. Mugavuste asemel on neile olulisem rahulik ja puhas elukeskkond.

Nii on nad nõus oma elu siduma lõputu sohvri rolliga nii iseendale kui oma lastele. Kõik selleks, et olla edasi IT- või retkejuht, päästetöötaja, elektrik või hoopis õpetaja, aga siiski elada maal ning anda oma lastele võimalus kasvada vabaks vabas looduses.

Näiteks tegi üks Rae vallas elav pereema läinud aastal elumuutva otsuse. Olles näinud "Maahommiku" lugu Harmi õpipaigast sündis temas äratundmine – just see ongi see kool, kus ma tahaks, et minu laps käib. Nii müüs ta oma lapsepõlvekodu ning võttis isegi laenu, et kolida elama Kose valda, Harmi õpipaiga vahetusse lähedusse. Muidugi vaagis ta kaua, kas muuta oma mugavat elu, eriti kuna kodulähedane Jüri kool oli ka tasemel. Kuid väga kõrgelt hinnatud haridusest oli talle olulisem, et tema laps ei peaks õppima koolis, kus on seitse paralleelklassi.

Naine ütleb otse: kool on täna kõige olulisem põhjus, miks inimesed otsustavad kolida. Koolist on saanud süda, mis hoiab kogukonna vereringe korras ning elu võimalikuna. 

Kohaliku vallavolikogu liikmed näevad aga Harmi õpipaika kuluartiklina, olgugi et just see kool on see miski, mis toob piirkonda noori peresid – neid, keda omavalitsused nii meeletult oma hõlma alla igatsevad. Kõlanud on ka mõte, et Harmi võiks olla Kose gümnaasiumi loodushariduse keskus. Eeldused on selleks olemas: juba praegu käivad Harjumaa koolide lapsed Harmis tegutseva MTÜ Loodusmaa korraldatud loodusretkedel. Ent sellest kõigest ei piisa. 

Riiklik strateegia sõuab koolivõrgu vähendamise vetes. Hetkel on Eestis 530 üldhariduskooli. Suurim neist Keila gümnaasium, kus õpib üle 1400 õpilase, väikseim aga Misso algkool, mille hingekirjas on sellest sügisest kaheksa õpilast. Riigi sõnum on lühike: meil on Eestis liiga palju koole, neid peaks olema vähem. Tõsi, antud küsimuses on otsustusõigus kohaliku omavalitsuse volikogul ning sealt öeldakse, et Harmi mõisahoone on vana ning vajab renoveerimist. Selleks polevat aga raha. Kogukond väidab aga, et tegelikult ei teagi keegi, kui suurt investeeringut kool vajab ning palju töid olevat ka koolis juba tehtud.

Nii näebki vald õpipaika läbi ratsionaalsete argumentide, lapsevanemad aga läbi vaimse prisma. Nad usuvad, et kooliga seonduv ei saa alati ratsionaalne olla. Võtkem või praegune aktuaalne noorte kampade teema: kõik räägivad koostööst pere ja kooli ning sotsiaalsüsteemi vahel, varajasest märkamisest ja reageerimisest – ja ometi kasvab probleemsete noorte osakaal. Põhjused on maapiirkondades lokkav vaesus, välismaal töötavad vanemad, katkised pered, koolikiusamine ning tähelepanuta jäämine.

Sotsiaalministeeriumis viidatakse probleemsetest noortest rääkimisel sellele, et kuskilt on pidanud selle noore probleemid alguse saama… Mul jooksis nüüd juhe kokku – ühelt poolt näeme, kuidas suured kollektiivid, suured süsteemid ei sobi kõigile ega muuda inimesi õnnelikumaks, aga teisalt hävitame järjekindlalt väikseid rakukesi. Neid, kus märkamine on varajane ning lahendusteks pandaks seljad kohe kokku.

Lõpetuseks küsisin Ormi vanematelt, mis siis ikkagi saab, kui kool tõepoolest suletakse. Nad ütlesid, et sel juhul kaaluvad nad laste koduõppele jätmist. Täpselt nii on juba läinud Karula kandis, kus lapsevanemad pidasid tulist võitlust Lüllemäe kooli pärast. Tõsi, mitte küll selle säilimise, vaid pigem sisuliste küsimuste üle. Terve kogukond jättis oma lapsed koduõppele, sest nii tundus parem ja mõistlikum.

Ja nüüd üks uudis ka – just selle loo kirjutamise ajal sain sõnumi: naine, kes algselt loobus oma lapse Harmi kooli panemisest, sest ei soovinud lapse kooliteed alustada võitlusega, otsustas  ümber. Tema otsus on siiski sõita pigem 80 kilomeetrit päevas, kui vaadata, kuidas tema väike ilmakodaniku koolitee saab alguse oma koha otsmisega 24-liikmelises klassikollektiivis. Ja seda hoolimata teadmisest, et ehk jagub seda rõõmu vaid mõneks kuuks. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: