Tallinna halduskohus peatas eelmisel nädalal esialgse õiguskaitsega Saaremaa valla aprillikuise otsuse panna sügisest kinni Kihelkonna kooli 4.–6. klass. Kohus põhjendas õiguskaitse andmist Lääneranna valla koolide sulgemisotsuse tühistanud riigikohtu lahendiga, öeldes, et Saaremaa vald ei ole lapsevanemaid piisavalt ära kuulanud.

Mullu novembris tehtud riigikohtu lahend sõnastas 30 aasta jooksul esimest korda põhjalikult juriidilised eeldused, kuidas omavalitsus saaks vajadusel väikekooli sulgeda.

Riigikohtu otsuse üks tegijatest, kohtunik Ivo Pilving meenutas, et Lääneranna koolide kaasus polnud mustvalge, vaid seal oli äärmiselt palju tahke, mis tulid avaliuks alles pärast põhjalikku läbiarutamist.

Riigikohus tõdes, et Lääneranna endised vallajuhid olid jätnud analüüsimata ja kaardistamata, kuidas koolide sulgemine või liitmine valla lapsi mõjutab.

"Vallal puudus sellest selge pilt. Oli vaid üldine hinnang, et küll need lapsed kuskile kooli ikka saavad," sõnas Pilving.

Kohus: poliitilisest otsusest kooli sulgemiseks ei piisa

Lääneranna vald oli muudeski küsimustes eksinud. Näiteks on seaduses selgelt kirjas laste koolitee valem, mis tähendab, et 80 protsendil lastest ei tohi iseseisev koolitee olla pikem kui üks tund ühes suunas. Lääneranna vald aga polnud kontrollinud, kui paljude laste koolitee läheb lubatust pikemaks. 

Riigikohtul tuli mõtestada sedagi, mis saab ülejäänud 20 protsendist lastest, kelle koolitee veelgi pikeneb.

"Meie seisukoht oli, et üldisemate põhimõtete järgi ei saa ka nende laste koolitee olla lõpmatult pikk või täiesti suvaline. See on selge ja käegakatsutav laste huvidega arvestamine: et koolitee ei läheks kellelgi liiga pikaks ega hakkaks karjuvalt seda ühte tundi ületama," sõnas Pilving.

Riigikohus ei nõustunud ka valla argumendiga, et lapse kooli vastuvõtmine ei anna mingit lubadust tulevikuks. Kohus on seisukohal, et kui laps võetakse kooli vastu, on see kinnitus, et koolitee käiakse selles kooliastmes lõpuni.

"Kui on tungiv vajadus reformiks, saab sellest lubadusest taganeda, kuid see ei saa olla lihtsalt poliitiline otsus, vaid peab põhinema andmete analüüsil ja laste huvidel," selgitas kohtunik.

Reforme saab teha, aga tuleb teha korralikult

Pilving rõhutas, et see ei tähenda muidugi, et laps on igas menetluses selline trump, et ühtegi reformi ei saagi teha.

"Kellegi olukord võib halveneda, aga kui üldine kasu on sellest suurem ja valla haridust saab tervikuna parandada, saab reformi teha. Me ei saa elu seisma panna põhimõttega, et midagi reformida ei tohi. Ka Lääneranna kaasuses ei saa me öelda, et liitmist ei oleks mingil juhul tohtinud teha. Probleem oli selles, et andmed jäid välja selgitamata ja analüüsimata," selgitas kohtunik.

Vastates küsimusele, mida saaksid kogukonnad ja omavalitsused teha, et koolivõrku ümber korraldada nii, et asi ei jõuaks kuluka kohtuasjani, ütles Pilving, et lahendus on vallajuhtide kätes – kas nad räägivad inimestega piisavalt ja jätavad selleks aega või jätavad selle tegemata.

"Vallal on võimalik kooli kaudu suhelda iga perega ja vestelda iga lapsevanemaga, et selgitada, mis on kooli sulgemisel nende saatus. Kui inimesed näevad, et nende mured kuulatakse ära, on nad palju leplikumad – elu on näidanud, et see töötab. Valusad otsused võivad olla vastuvõetavad, kui inimesi kuulatakse, aga kui vald sellega ei pinguta, ei jää kogukonnal muud üle kui oma õigusi kaitsta," rääkis Pilving.

Pilving on seda meelt, et Lääneranna valda puudutanud otsus on ülekantav ka kõigile muudele reformidele, mida Eesti võimuesindajad plaanivad.

"Me ei taotlenud seda mõju otseselt, kuid näeme, et väljaöeldud põhimõtted – inimeste ärakuulamine ning adekvaatse ja detailse andmestiku loomine – on olulised. Suuri reforme ei saa teha lahmides ka teistes valdkondades," lausus ta.

Kallas: protsess on pikk – aga nii peabki

Lääneranna kaasuse mõjusid koolivõrgu ümberkorraldamisele tagantjärele kommenteerides viitab ka haridus- ja teadusminister Kristina Kallas (Eesti 200), et reformi ei tohi teha kiirustades.

"Tüli ei teki tihti mitte kooli sulgemise mõttest, vaid sellest, et seda tehakse liiga kiiresti ja laste tulevast kooliteed läbi arutamata. Iga olukord on erinev, kuid saan sõnastada üldpõhimõtte, millest peaksime Eestis koolivõrgu korrastamisel lähtuma. Lääneranna näitel tehti otsus ju paari kuuga. Kuna madalamate kooliastmete sulgemine puudutab väga väikeseid lapsi – mitte gümnaasiumi või kutsehariduse taset, kus õpilased on mobiilsemad –, siis ei saa selliseid otsuseid paari kuuga teha," rääkis Kallas.

Kallas nõustub, et iga koolilapse pere kaasamine muudab koolivõrgu korraldamise pikaks protsessiks, kuid lapsevanemad peavad olema protsessi kaasatud.

"See tähendabki, et see on pikem protsess kui vaid paari kuuga tehtud volikogu otsus. Toon näite: me oleme haridus- ja teadusministeeriumis gümnaasiumivõrgu korrastamise analüüsi teinud ja omavalitsustega läbirääkimisi pidanud juba kolm aastat. Me pole veel isegi mõjuanalüüsiga lõpule jõudnud. See näitab, kui pikk see protsess tegelikult on, et jõuda lõpliku kokkuleppeni. Kiirustades ei saa seda teha," rõhutas minister.

Linnade ja valdade liit: valdadelt nõutakse palju

Kuigi Saaremaa jaanuaris ametisse asunud vallavõimul oleks Kihelkonna koolielu ümber korraldades olnud võimalik õppust võtta juba olemasolevast riigikohtu lahendist, siis millegipärast tehti otsus piisavalt kaasamata ja kiirustades.

Nagu märkis halduskohus, ei kuulatud vanemaid ega arvestatud ka riigikohtu sõnastatud põhimõttega, et kooli juba vastu võetud lapsed peavad saama üldjuhul kogu kooliastme samas koolis käia. Kihelkonnal oleksid lapsevanemad pidanud valla kevadel tehtud otsuse valguses aga juba selleks sügiseks lapsele uue kooli otsima.

Halduskohtu otsus anda koolile õiguskaitse on märgiline ka selle tõttu, et Kihelkonna kool on väikekool isegi omasuguste hulgas – seal õpib alla 20 õpilase, mis tähendab, et kool on liiga väike ka riiklikuks väikekoolide toetuseks.

Linnade ja valdade liidu esindaja haridusküsimustes Robert Lippin nõustus, et riigikohus andis Lääneranna kohtuotsusega ette konkreetsed sammud, mida vald saaks koolielu korraldades läbi käia. "See on nüüd tõesti puhtalt valdade julguse küsimus, kas see teekond ette võtta," lausus Lippin.

Kas vähese õpilastearvuga koole üldse sulgeda, on samuti kohaliku omavalitsuse esindajate otsus, kus tulevad aga mängu kohaliku poliitika tihti haprad jõujooned ja valimisvõidu nimel antud kallid lubadused.

"Kas omavalitsused lähevad koolireformi teed või mitte, on ausalt öeldes keeruline prognoosida, sest see sõltub paljuski kohalikest võimuvahekordadest. Oluline on see, millised erakonnad on võimule saanud, millised on olnud nende valimislubadused ja kus tehakse kompromiss. Kui on valimislubadus, et koolivõrgus muudatusi ei tehta, ja volikogus ollakse koalitsioonis ühehäälelise ülekaaluga, siis on selge, et muutusi ka ei tule," lausus Lippin.

Samas on Lippini hinnangul selge, et koolivõrku tuleb kohendada.

"Koolivõrk on viimase saja aasta jooksul tegelikult alati rahvastikutrendidega kaasas käinud," lausus ta.

Lippin nentis, et riigikohtu lahend on selles mõttes hea, et andis selguse, mida peab tegema. "Kas see päriselus alati rakendatav on, on omaette küsimus, sest läbitav tee on pikk ja keeruline. Seal võib tõesti julgusest ja jõust puudu tulla," lisas ta.

Lippini hinnangul nõutakse KOV-idelt suuri samme samal ajal, kui ka riik pole hariduse ümberkorraldamisel piisavalt jõuliselt tegutsenud ehk ka riigil endal on tema hinnangul julgust vajaka.

"Praegu on laual küsimus keskharidusest, kus riik on öelnud, et tahab võtta rohkem vastutust, kuid pole ise julgenud siin väga jõulisi samme teha. Täpselt samad küsimused, mis on kohalikul tasandil, on ka riigi tasandil: kas on poliitilist valmisolekut ja julgust mingite teemadega edasi liikuda," lausus Lippin.

Kohalike omavalitsuste kohustus koolielu korraldada eeldab ka seda, et volikogudes oleks selleks vajalikud teadmised. Samas puudub Eestis isegi riiklikult ühtne arusaam, kuidas mõõta kooli kvaliteeti.

Liiga emotsionaalne hariduselu

Arenguseire keskuse ekspert Eneli Kindsiko ütles, et kvaliteedist rääkides on suurim probleem, et kvaliteeti defineeritakse Eestis väga erinevalt ja esmalt peaks ühiskond kokku leppima, millist koolikeskkonda saavutada tahame. Kindsiko sõnul segab seda arutelu aga vastutamatus, mis on haridusellu tekkinud.

"Sageli on juhtimine dubleeritud, näiteks gümnaasiumiastmega tegelevad nii riik kui ka kohalikud omavalitsused. Koolivõrgu vaates on puudu pikk vaade. Kõik tegelevad lühiajaliselt oma kooli säilitamisega, kuid harva küsitakse, milline on piirkond 10 või 20 aasta pärast. Omavalitsused teevad analüüse oma piiride lõikes ega arvesta haridusrännet. Paljud lapsed ei käigi oma valla koolis, vaid lähevad naabervalda parema kvaliteedi otsinguil," rääkis analüütik.

Kindsiko märkis, et arenguseire keskuse koolivõrgukaardid näitavad selgelt, et Eesti on mitukümmend aastat eiranud inimeste liikumist maapiirkondade sees.

"Inimesed ehitavad maju uutesse kohtadesse, aga kool asub ikka vanas asukohas, mis järjest tühjeneb. Meil on hariduspoliitikas liiga vähe andmepõhist lähenemist ja liiga palju emotsioone," sõnas ta.

Koolide või kooliastmete sulgemine on Kindsiko sõnul kaasus kaasuse haaval lahendatav küsimus, kus ei saa üldistada.

"Ei saa öelda, et kõik suurkoolid on halvad ja väikekoolid head. On väikekoole, kus saab väga kehva hariduse, ja neid, kus saab väga hea hariduse. Täna lihtsustame liigselt. Kusjuures Eesti mõistes peame suurkooliks kohati juba 50 või 100 õpilasega kooli," lausus ta.

Kindsiko ütles, et Eestis vaieldakse sageli andmeid vaatamata. "Meil on väga head andmed nii väikeste kui ka suurte koolide kohta: õpetajate tase, laste edasijõudmine ja heaolu. Me ei tohi unustada, et iga kool on eraldi juhtum," lisas ta.

Reforme segab ka uskumus, et kui läheb kool, läheb ka küla. "See on linnalegend. Tegelikult on kõige tähtsamad töökohad," sõnas Kindsiko.

Kooliteemaliste kohtuasjade hulk teeb Kindsiko murelikuks. Sarnaselt kohtunik Ivo Pilvingule leiab ka tema, et kogukonna liikmed peaksid püüdma saavutada kokkuleppeid enne kohtusse minekut. 

"Tahaks väga näha graafikuid, kui palju on koolidega seotud kaasuste hulk kohtutes viimase kümne aasta jooksul kasvanud. Maksame need miljonid kohtukuludena kollektiivselt kinni laste arvelt – see raha võiks minna õpetajate palkadeks või koolimajade remondiks. Koolivõrgu korrastamine takerdubki selle taha, et keegi ei julge enam tegutseda. Isegi kui on tegemist väga õigete otsustega, hakkab julgus kaduma," sõnas Kindsiko.

Haridussilma andmetel on 2025/26. õppeaastal Eestis kokku 52 kooli, kus õpib vähem kui 50 õpilast. Alla 20 õpilasega koole on paarkümmend ja enamik neist asuvad ääremaadel või saartel. Alla kümne õpilasega väikekoolid asuvad näiteks Pranglil, Unipihas, Mustjalas, Kihelkonnal, Laimjalas ja Ruhnus.