Üks asju, mille üle tänapäeval kurdetakse, on autoriteetide vähesus. Pole neid, keda endale eeskujuks võtta, kelle järel edasi minna, keda usaldada ja armastada. Võiksime öelda, et suurtest ja karismaatilistest juhtidest on suur puudus. Probleem tundub ulatuvat väikeettevõtmistest riigi tasemeni välja.

On olemas mõned eeskujuerandid, nagu näiteks Arvo Pärt. Aga temagi ei lähe kuhugi, vaid lihtsalt on ja loob.

Vahel tundub mulle, et me ootame ja januneme suure juhi tulekut. Paraku samal ajal me ei tunnusta ega tunnista neid liidreid, kes meile antud on. Ka neid mitte, keda ise oleme valinud. 

On kummaline vastuolu. Ühelt poolt tahame, et meil oleksid säravad ja silmapaistvad juhid. Teisalt me ei ole rahul nendega, kes meil on.

Minu arvates polegi meie probleem suurte juhtide puudumises, vaid võimetuses olemasolevaid juhte ja liidreid tunnustada.

Leian, et Eestimaa poegade ja tütarde seas on tegelikult väga palju huvitavaid, andekaid ja võimekaid isiksusi. Millegipärast ei toeta me nende esiletõusu ja säramalöömist. Olukorda, kus samaaegselt autoriteedijanus olles ei suudeta autoriteete ei tunnustada ega tunnistada, vaid pigem ollakse kriitilised ja negatiivsed, nimetan autoriteedivõimetuse sündroomiks.

Autoriteedivõimetuse sündroom kätkeb endas erinevaid sümptomeid. Üks nendest on ülikriitilisus. Alati leiab midagi, mille üle juhi puhul viriseda. Paljugi kriitikast võib olla õige. Probleem on arvaja hoiakus. Kellel keevitusprillid ees, see ei taju eluvärvide tegelikku ilu, vaid elab kogu aeg öösel.

Autoriteedivõimetust iseloomustab võimetus eristada olulist ebaolulisest. See, kuidas juht riides käib, mis autoga sõidab ja kus puhkust veedab, pälvib mõõtmatult suuremat tähelepanu kui see, mida ta teeb. Naisjuhid on siin omaette riskirühm, sest nende ninakuju, soeng ja kleidilõige on äraspidise inspiratsiooni ammendamatu allikas.

Autoriteedivõimetuse emotsionaalse telje moodustab inimese ego paindumatus. Võimetus koolutada oma kaela, aupaklikkuse puudumine. Tuliste noolte pildumine on üks võimalusi hoida sõjakat rühti. Kriitiline rünnak võib olla üks eneseteostuse viise.

Miks autoriteedivõimetus tekib? Ma ei tea. Julgen vaid spekuleerida. Laias laastus arvan, et autoriteedivõimetus on meie individualistliku ja egokeskse elukäsitluse kaasprodukt. See algab juba lastetoast. Üks kasvatusteadlane selgitas mulle, et kaasaegses kasvatusteaduses puudub sõnakuulmise mõiste. 

Süvapsühholoogia üks põhiseisukohti on, et meie käitumist mõjutab alateadvus, mille sisu kujuneb suuresti lapsepõlves. Varases nooruses õpitud käitumismustrid – nagu näiteks eemaletõmbumine, sõjakus või kavaldamine – võivad saata inimest läbi kogu elu.

Ego ülevõimendumine, distsipliinitunde puudumine ja lihtsalt allumatus on käitumismustrid, mille juured peituvad sageli lapsepõlves. Ülbust pole vaja õpetada, see tekib ise. Häid kombeid, ka lugupidavat suhtumist on aga tarvis õppida.

Vahel tundub mulle, et lauskriitilisus on üks ego kaitsemehhanismidest. Tekib illusioon, et mida kõvemini pihta annan, seda hoitum ise olen. Tegelikult rikub see vähemalt suhtlusõhustiku. Raskematel juhtudel kutsub esile vasturünnaku. Lõpptulemus võib olla niisugune, mida tegelikult keegi ei tahtnud.

Kas autoriteedivõimetus on ravitav või kas seda üldse peaks kuidagi korrigeerima? Arvan, et evolutsiooniliselt kõrgemad imetajad siiski vajavad juhti, et toime tulla ja ellu jääda. Täna on meie elu liiga hea. Kriisi- ja kannatusaja suured juhid pole imeinimesed. Nad on inimesed, kelle suurekssaamist toetavad teised, sest neil on juhti vaja.

Autoriteedivõimetuse lahendus on minu arvates kusagil visiooni, tänumeele, teenimisvalmiduse, alandlikkuse, ilu nägemise, leppimise ja isetuse kohtumise kohas. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.