Psühholoogina on minu töö inimestega suhelda. Ühte osa nendest, kellega kokku puutun, võiks nimetada loovisiksusteks. Olen tasapisi püüdnud nende huvitavate persoonide maailma sisse vaadata ja neid mõista.

Selgub, et on elegantseid käsitusi sellest, kes on loovisiksus ja mis neid iseloomustab. Põhiline märksõna on see, et loovisiksused on vastuolulised inimesed. On uuritud loovuse päritolu ja jõutud järeldusele, et loomupäraste eelduste olemasolul on see arendatav. Kirjeldatud on loomisprotsessi, mis algab sisepingest ja leiab lahenduse mingis vormis.

Loovuse teema ja loovisiksuste juures on mu tähelepanu köitnud üks nüanss. Nimelt see, kuidas looming mõjutab loojat, autorit.  Seda, kuidas loodu mõjutab loojat, nimetan loodu haardeks.

Siinjuures lähtun arusaamast, et loomine kui nähtus on universaalne, üldinimlik ja see ei sõltu valdkonnast, milles luuakse. On toimunud midagi sarnast, kui maal on maalitud, teadusartikkel on kirjutatud, muusikapala on komponeeritud, koolitus on tehtud, raamat on ilmunud, söök on valmis, maja on püsti jne.

Mina olen loovisiksustega suheldes püüdnud tabada mustreid, mis toimub loojaga siis, kui looming on valmis. Järgnevalt kirjeldangi mõningaid viise. Need on minu subjektiivsed tähelepanekud ja hea lugeja võib teha omapoolseid täiendusi ja arendusi.

Looja suhtumine loomingusse võib ulatuda vabanemis- ja puhastumistundest kuni vastikuse ja äratõukamiseni. Olen kuulnud ja tundnud vaimustunud, otsekui katarsisest kantud hõikeid, et tehtud, valmis sain, lõpuks ometi, asi on sündinud.

Skaala teist otsa võiks näitlikustada minu enda kogemus pärast oma esimese raamatu "Hingepilk" valmissaamist. Kirjastaja ei olnud rahul lõppsõnaga, milles kuulutasin kirjapandu küündimatuks ja tühiseks. Kuna ma seda teksti enam näha ei tahtnud ega suutnud, jäi nii, et kirjastaja kirjutas kohase positiivse lõppsõna.

Uuemad emotsioonikäsitlused muide ütlevad, et me võime tunda mingi ajaperioodi jooksul täiesti vastandlikke tundeid. Bittersweet on sellekohaseid sagedasemaid näiteid. Emakeeles võiks selle tunde nimi olla magus valu. Olen näinud, kuidas inimene vaimustub ja põlgab oma loodut samaaegselt.

Looja samastumine oma loominguga on ilus ja ohtlik ühtaegu. On igihaljas loometeoreetiline vaidlusküsimus, kas looja saab panna loomingusse seda, mida temas endas pole. Kindlasti on olemas juhused, et looja paneb loomingusse kogu oma südame ja hinge. See võib juhtuda näiteks nii lõunasöögi, muusikapala kui ka lõputööga. Üldiselt me armastame südamega tehtud asju, sest need on isikupärased ja pigem kvaliteetsed.

Oht on selles, et looduga samastunud looja hakkab võtma loomingut puudutavat isiklikult. Ka ebapädev kriitika läheb hinge. Teisalt ka põhjendamatu kiituse puhul saab tõeks vanasõna, et kiida lolli ja… Ühes minu kunagises meeleheitehetkes, kui mu teadusartikkel oli kolm korda tagasi lükatud, ütles üks mu õpetaja, et sina ei ole sinu artikkel, mine edasi. 

Oma loomingu objektiivne kõrvalt vaatamine on tugevate loojate eesõigus. See on nagu enesehinnanguga, mis võib olla kõrge või madal, kuid kui see on adekvaatne, siis on see eluterve, tõepõhine. 

Piiblilugu räägib sellest, et kui Jumal oli loomise lõpetanud, siis ta vaatas kõike, mis ta oli teinud ja see oli väga hea. Need on ilusad hetked, kui looja on oma loominguga kahekesi. Vaikne hinnanguhetk looja südames ja meeles. Teisi polegi tarvis, me teame ju oma südame põhjas, mis on hea ja mida meie tehtu tegelikult väärt on.

Loodu võib saada sõltuvuse allikaks. Looja võib otsekui ahelduda oma loomingu külge. See paneb looja arengu seisma. Olen teaduses näinud seda, kuidas loova kontseptsiooni autor jääb aastateks talle nime teinud mudelit lihvima. Alguses on see lihvimine, mingist hetkest saab sellest aga kulumine. 

Sõltuvuse üheks vormiks on parima teose ilmumine. Parima mõõdupuu võib olla autoris endas, aga see võib olla ka teiste silmades. See on väga vastuoluline. Me tahame luua midagi väga head. Harvadel hetkedel see õnnestubki. Ja siis me ei saa ega tohi ega vääri midagi vähem head.

Võib-olla ma olen ebaõiglane, aga mulle tundub, et G.F. Händel jäi oma Messiase vangiks. Sama juhtus Harper Lee raamatuga "Tappa laulurästast". Sofi Oksanenil on jätkuvalt võimalus kirjutada "Puhastusest" tugevam teos. Kes on loonud midagi suurt, ei saa enam väikest lubada. See mõjub allakäiguna.

Õrritasin kunagi TÜ cum laude lõpetanuid nende austamisõhtul. Minu sõnum oli, et nüüd olete te endale lati seadnud. Kõik hilisem teie elus, mis on alla seda taset, on poolik. Ma olin vist liialt karm.

Loodu kuulub mingisse looja arenguetappi. Ma usun, et oleme kõik seda tunne tundnud, kui loeme oma kunagisi diplomi- või lõputöid. Tundub uskumatu, et mina olen selle teksti autor. Sama võib kehtida ka meie ehitiste, luuletuste, laulude või maalide kohta. See, mis ühele hetkel oli uudne ja loominguline, on aastate pärast ajalugu.

Asi pole niivõrd loomingus vaid selles, et looja muutub. Koos sellega muutuvad ka hinnangud loodule ja ilmselt laiemalt ka loomingu tähendus üldiselt. Kui kõik jääks nii kuis oli, jääks elu seisma.

Lõpetuseks seda, et suur looming on see, mis jääb ellu siis, kui loojat enam pole. Küsimus pole mitte loodu haardes, vaid selles, et looming elaks oma elu loojast sõltumata. Ega antiikaja kunstnikud ei mõelnud, et kunagi tuleb renessanss. Nemad lihtsalt lõid oma loomingut. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.